väide tekitas rahvahulgas möllu. Ühe laval viibiva punavalvuri juhtimisel vallandus järjekordne loosungite hõikumise laine.
„Maha reaktsiooniline õpetlane Ye Zhetai!“
„Maha kõik reaktsioonilised õpetlased!“
„Maha kõik reaktsioonilised õpetused!“
Kui hüüdlaused olid vaibunud, hüüdis tüdruk: „Jumalat pole olemas. Kõik religioonid on valitseva klassi välja hautud vahendid rahva vaimu halvamiseks!“
„See on väga ühekülgne käsitlus,“ ütles Ye rahulikult.
Kimbatuses ja vihane noor punavalvur jõudis järeldusele, et selle ohtliku vaenlasega polnud jutust mingit kasu. Ta haaras oma rihma ning tormas Ye juurde, tema kolm kaaslast kannul. Ye oli pikka kasvu ning selleks, et ulatuda tema peani, mida ta endiselt püsti hoidis, pidid neljateistaastased rihmadega ülespoole lahmima. Mõne hoobi järel langes maha kõrge raudpeakate, mis oli teda pisut kaitsnud. Sellele järgnenud metallpannalde hoopide sajus langes ta viimaks maha.
Oma edust indu saanud noored punavalvurid pühendusid veelgi põhjalikumalt sellele hiilgavale võitlusele. Nad võitlesid usu eest, ideaalide nimel. Nad olid joobunud eredast valgusest, mida ajalugu lasi nende peale paista, nad olid uhked omaenda vapruse üle …
Ye kahel tudengil sai viimaks küllalt. „Esimees käskis meil „tugineda kõneosavusele, mitte vägivallale“!“ Nad tormasid ligi ja tõmbasid neli poolhullunud tüdrukut Ye juurest eemale.
Kuid oli juba liiga hilja. Füüsik lamas vaikselt maas, silmad endiselt pärani, ning tema peast voolas verd. Vahtu klopitud rahvas vakatas. Ainuke asi, mis liikus, oli see peenike verenire. Punase maona vingerdas see aeglaselt üle lava, jõudis selle servani ning tilkus alla ühe tühja laeka peale. Veretilkade tekitatud rütmiline heli meenutas kellegi lahkuvaid samme.
Vaikust rebestas kellegi kaagutav naer. See oli Shao Lin, kelle vaim oli lõpuks murdunud. See naer hirmutas kohalviibijaid, kes hakkasid võitlusseansilt lahkuma, alguses vähehaaval ning seejärel tulvana. Peagi oli treeninguväljak tühi ning lava ees seisis vaid üks noor naine.
See oli Ye Zhetai tütar Ye Wenjie.
Kui nood neli tüdrukud olid ta isa tapnud, oli ta püüdnud lavale tormata. Kaks ülikooli koristajat olid teda aga tagasi hoidnud ja talle kõrva sosistanud, et kui ta sinna läheb, saab ta ka ise hukka. Massiline võitlusseanss oli muutunud hullumeelsuseks ning tema ilmumine põhjustanuks üksnes enam vägivalda. Ta oli kisendanud ja kisendanud, kuid see oli mattunud loosungite ja hõigete raevunud tulva alla.
Kui vaikus taas valitses, ei suutnud ta enam ühtegi heli kuuldavale tuua. Ta silmitses isa elutut keha ning mõtted, mida ta ei suutnud sõnadesse panna, lahustusid ta veres, kuhu need jäid terveks ülejäänud eluks. Kui rahvamass oli laiali valgunud, jäi tema paigale nagu kivikuju, keha ja liikmed samas asendis kui siis, kui nood kaks vana koristajat teda tagasi hoidsid.
Tüki aja pärast langetas ta viimaks käed, astus aeglaselt lavale, istus isa surnukeha kõrvale ning hoidis üht tema juba jahtunud kätt käes, silmad tühjalt kaugusse vaatamas. Kui viimaks tuldi surnukeha ära viima, võttis Wenjie midagi taskust ning pani selle isale kätte – see oli isa piip.
Wenjie lahkus vaikselt treeninguväljakult, mis oli täis rahvamassist maha jäänud prügi, ning siirdus koju. Teaduskonna kortermaja ette jõudes kuulis ta oma kodu teise korruse aknast kostvaid hullunud naerupahvakuid. See oli naine, keda ta kunagi oli emaks kutsunud.
Wenjie pööras ringi ning tal oli ükskõik, kuhu jalad ta viivad.
Lõpuks leidis ta end professor Ruan Weni ukse tagant. Wenjie nelja ülikooliaasta vältel oli professor Ruan olnud tema nõuandja ja lähedasim sõber. Järgmised kaks aastat, mil Wenjie oli astrofüüsika osakonna magistrant, ning sellele järgnenud kultuurirevolutsiooni kaoses oli professor Ruan tema lähim usaldusisik, kui isa välja arvata.
Ruan oli õppinud Cambridge’i ülikoolis ning naise kodu oli kunagi Wenjiele tundunud kütkestav: Euroopast toodud peened raamatud, maalid ja muusikasalvestised, klaver, Euroopa stiilis piipude komplekt õrnal puitalusel (tema isa piip oli Ruanilt kingituseks saadud) – mõned neist olid valmistatud Vahemere äärest pärit puis-eerikast, mõned Türgi sepioliidist, ning kõik need paistsid olevat läbi imbunud tolle mehe tarkusest, kes kunagi sügavalt mõttesse vajunult selle kaha käes hoidis või vart hambus pigistas, kuid Ruan ei teinud temast kunagi juttu.
See elegantne ja soe kodu oli olnud Wenjiele turvaline paik, kui tal oli vaja maailma tormide eest kuhugi pakku pugeda, kuid see kõik oli olnud enne seda, kui punavalvurid Ruani kodu läbi otsisid ja tema omandi konfiskeerisid. Nagu Wenjie isagi, elas ka Ruan kultuurirevolutsiooni ajal läbi tohutuid kannatusi. Tema võitlusseansside ajal riputasid punavalvurid talle kaela paari kõrge kontsaga kingi ning mäkerdasid ta näo huulepulgaga kokku, et näidata, kuidas ta oli elanud kapitalisti roiskuvat elu.
Wenjie lükkas Ruani koduukse lahti ning nägi, et punavalvuritest maha jäänud kaos oli ära koristatud: puruks rebitud õlimaalid olid kokku liimitud ja seinale tagasi riputatud, ümber tõugatud klaver oli taas püsti tõstetud ja puhtaks pühitud, ehkki see oli katki ja sellel polnud enam võimalik mängida, mõned maha jäänud raamatud olid kenasti riiulile tagasi asetatud … Ruan istus kirjutuslaua taga toolil, silmad kinni.
Wenjie astus Ruani kõrvale ning silitas hellalt õpetaja otsaesist, nägu ja käsi – need kõik olid külmad. Wenjie oli õigupoolest juba sisenedes märganud kirjutuslaual tühja unerohutablettide pudelit. Ta seisis seal mõnd aega vaikides.
Siis pööras ta ringi ja lahkus. Ta ei olnud enam võimeline leina tundma. Ta oli nüüd justkui liiga palju kiirgust saanud Geigeri loendur, võimetu reageerima, kuvades näidikul hääletult nulli.
Ruani juurest lahkudes pööras Wenjie aga ümber, et heita veel viimane pilk. Ta märkas, et professor Ruan oli end meikinud. Tal olid huuled õrnalt värvitud ning jalas kõrge kontsaga kingad.
* Autori märkus / tõlkija (siin ja edaspidi Ken Liu) märkus: see viitab Punalipu ajakirja (oluline propagandakanal kultuurirevolutsiooni päevil) 1967. aasta augustinumbri toimetuse veerule, mis soovitas „juurida armeest välja see käputäis [kontrrevolutsionääre]“. Seda toimetuse veergu loeti ette, et õhutada punavalvureid sõjaväe moonaladusid ründama ja Rahvavabastusarmeelt relvi röövima, ning puhus veelgi enam lõkkele punavalvurite eri fraktsioonide peetavaid kohalikke kodusõdu.
* Tõlkija märkus: algselt budistlikku mõistet „koletised ja deemonid“ kasutati kultuurirevolutsiooni ajal kõigi revolutsiooni vaenlaste kohta.
* Tõlkija märkus: need olid ühed kuulsamad intellektuaalid, kes kultuurirevolutsiooni ajal vabasurma läksid. Lao She – kirjanik, Wu Han – ajaloolane, Jian Bozan – ajaloolane, Fu Lei – tõlkija ja kriitik, Zhao Jiuzhang – meteoroloog ja geofüüsik, Yi Qun – kirjanik, Wen Jie – poeet, Hai Mo – stsenarist ja kirjanik.
* Tõlkija märkus: kultuurirevolutsiooni ajal kehtis Hiina ülikoolides (ning eriti Tsinghuas) vaheldumisi neljaaastase, viieaastase ja kolmeaastase õppeaja süsteem.
* Tõlkija
