>
Tekst © Katriin Fisch, 2020
ISBN 978-9949-01-783-6 (epub)
Iga inimene on heli, ta võngub oma sagedusel ja teda saadab väike osa kaaslasi, kellest sõltub teekonna kõlavärv.
Tänan oma abikaasat ja lapsi, kes on mulle õpetanud endaks jäämise ja saamise kunsti.
1.
Nad kohtusid novembrikuises lennujaamas. Mees istus otse üle vahekäigu Eleanori vastas. Tema silmatorkamatu riietus – hele särk, süsimustad velvetid, tumehall pintsak ja vest – tõid veelgi rohkem esile pilkupüüdvad säravad silmad. Nendes nägi Eleanor üle pika aja rõõmu, seda elusat rõõmu, milleni ta enda tunded enam ei küündinud.
Naervad silmad, ohkas Eleanor mõttes, miks kohtab neid ainult ühel sajast ja miks on nad enamasti staarid, kellega tavaelus kokku ei puutu? Ja siis keset lennujaama koridore on su ees selline hallide lokkidega vanemaealine, välimuse järgi otsustades humanitaarist boheemlane, kellel on tüüpiliselt probleeme praktilise elukorraldusega, aga kelle fantaasia on piiritult rikas ja valmis peadpööritavaks kaaluta olekuks või metsikuks turbulentsiks.
Eleanor vihkas viimast ja oli seetõttu enne lennureise alati ärevuses. Ta vajas midagi, millele keskenduda. Süvene inimestesse – märka detaile, keskendu, taju ta liigutusi, tunneta mõtteid, kuula ta häält – lihtsalt pane tähele, sisendas Eleanor endale.
Inimeste „skännimine” oli peaaegu sama hea mõtete kõrvalejuhtija kui lugemine, see aitas unustada oma hirmu ja ebamugavuse.
Mees oli vahepeal telefonikõne vastu võtnud ja vastas nüüd rahulikult, kuid kindlalt: „Konflikti lahendamine ei saa toimuda selliselt, et me kõrvaldame vastaspoole, see ei ole mingi lahendus.” Tema ingliskeelse kõne muutis paeluvaks hääldusviis. Huvitav, mis on ta emakeel?
Eleanor vältis pingeid, vastuolusid ja kriipivaid suhteid. Ta kartis, et kui läheb konfliktiks, siis ta kõrvaldatakse räpaste sepitsustega, aga võibolla lihtsalt toore jõuga, ilma ühegi argumendita, ja see ei lahenda tema jaoks midagi.
Elus on peatükke, mis süvendavad tühisuse tunnet, tunnet et sinust ei sõltu, sina ei suuda, ei oska, ei ole küllalt tugev või julge ja vahel tundub nende sündmuste rida lõputu. Ka uue lehekülje pööramine ei pruugi tuua soovitud pööret süžeearengus, sest peategelane lihtsalt keeldub arenemast. Kuigi, kas arengutreppi saabki läbi joosta, seda tulebki samm-sammult läbida ja vahepeal jõudu koguda.
See, et Eleanor oma infoallikat kaitses, oli meedias kõvasti kõmu põhjustanud ja ta usalduse elu ning enese vastu proovile pannud. Siiski oli hea, et ta ei avaldanud tookord info päritolu ja jättis kõik otsad õhku ilma vihjeta tõelisele põhjusele. Nii säilitas ta mingi väärikuse nende silmis, kelle arvamus talle kõige rohkem korda läks, kuigi ta maine üldsuse ees kannatada sai. Oli see nüüd ohver või äraspidine professionaalne eetika, seda oli praegu isegi raske öelda.
Mees oli nüüd tõusnud ja kõndis lennuvärava ees mõõdetud sammul. Ühe hetke jooksul nende pilgud kohtusid. Mees oli parajasti telefonikõnet lõpetamas sõnadega: „Hullus on näha elu sellisena, nagu see on. Meie asi on aidata, mitte hukka mõista.”
Kas mitte Camus ei öelnud, et kui maailm oleks selge, poleks kunsti olemas, mõtiskles Eleanor. Vaevuaimatav poolehoiutuksatus libises üle ta näo meest jälgides ja mööndes – lõpuks ometi üks idealist.
Samal silmapilgul katkestas Eleanori mõtted tõmmu välimusega umbes nelja-aastane poiss, kes vastasasuva tooli alt oma sinisekirju mänguautoga välja puges ja paraja hooga edasi tuiskas. Ta paistis korraldavat seda rallit üsna üksi.
Jälle kõlas teade, et turvakontroll kõrvaldab järelevalveta pagasi.
Aga järelevalveta lapsed? Kuigi – miks peab kogu aeg midagi valvama, nagunii ei suudeta ära hoida seda, mis juhtuma peab.
Eleanor vältis lastele mõtlemist. Vahel nägi ta neid unes, siis lohutas ta end alati mõttega, et ta ei oleks hea ema. Kärsitu, nõudlik, kontrolliv nagu vanatestamentlik jumal – kes vajaks sellist ema?
Rallipoisis oli aga midagi erakordset, võibolla see vastuoluline viis, kuidas ta peatus ja inimestega naeratades kontakti lõi, kui tema liikumine takistusi kohtas, ja samas vaevumärgatavalt võimukas hoiak, mis pani kõiki talle teed andma.
Oma ringilt taas tagasi tormates jooksis ta Eleanori juurde ja hüüdis: „Vaata ette, ma olen su saatus, ma võin su väga rikkaks teha,“ ja jooksis naerdes edasi.
Paistab tõesti, et tema võis kõike, mõtiskles Eleanor, mõnevõrra rabatud nii sõnumist kui poisikese julgusest. Kuidas küll osa meist endale sellise õiguse on lunastanud?
Infoteenistus andis teada, et lennurada on kaetud äsjasadanud jäävihmaga ning lennud lükkuvad edasi ilmastikuolude paranemiseni. Turvakontroll oli olnud tavapärasest põhjalikum, nagu ikka siis, kui maailmas midagi juhtub. Inimeste näod väljendasid muret ja pettumust. Eleanor otsustas pisut ringi liikuda, rihmadega kinnitatult istuda saab ta täna veel tunde. Aeglaselt kõndis ta mööda parfüümide väljapanekust ja silmitses kosmeetikatoodete pilkupüüdvaid vitriine, ostis pärast kõikvõimalike kaubamärkide proovimist ja kaalumist uued päikeseprillid ja kõndis sihitult edasi. Talle meenus reklaamiajakirjast loetud lause: rahvusliku disainiga õhuväravad panustavad turvalisema meeleolu loomisele. Manipuleerivad disainiga, mõtles ta ja otsustas, et küllap seetõttu ta oligi nii leplik ega ärritunud faktist, et lendude edasilükkamine tõi kaasa lennujaama silmanähtava ülerahvastatuse.
Lendamises ei olnud võrreldes varasemaga enam midagi elitaarset, see oli muutunud tänu odavlennufirmadele kõigile kättesaadavaks. Turisti- ja äriklass olid sisuliselt võrdsustunud. Asjaolude hilise selgumise tõttu oli Eleanoril lennupiletite soetamine jäänud viimase hetke peale, mil tavapiletid olid juba välja müüdud. Mis siis ikka, pikk ja öine lend – lisaks kehtivad äriklassi piletitele paremad muutmis- ja tühistamistingimused ja kiirem pardale pääsemine, ning mis peamine, suurem vahe kõrvalistujaga.
Tallinn–Tel Avivi lennuväravas oli reisijatest moodustunud järjekord, Eleanor näitas oma pardakaardi ja dokumendi ette ning liikus mööda koridori lennukisse, äriklassis paiknevale aknapoolsele istekohale.
Ta lülitas oma iPadi lennurežiimile. Eemaldumine, vabanemine kolleegidest ja töömõtetest – see nõudis tahtejõudu, nii nagu lennuki õhkutõus vajas tõstejõudu. Kõige suuremat ebakindlust tundis Eleanor alati hoovõturajal, sisemiste kõhkluste rajal, kus toimus otsustav võitlus hirmu ja unistuste vahel. Ei saa venitada, õigel hetkel tuleb tegutseda kindlameelselt, seda teadis ta varasemast. Kõhkluse hinnaks on alati kahetsus, vahel ka katastroof. Tema enda puhul oli enamasti hinnaks suur ebamäärasus, mis tähendas talle sõna otseses mõttes tühjaksjooksmist.
Tegelikult oli see meister muidugi geenius, kes pakkus, et küsimus on tiiva kujus ja õhkutõusmise kiiruses. Eleanori „tiivad“ olid praegu jäigad ja sisemist mootorit tal polnud. Sedasama mootorit, mis sumiseb täiesti ühemõtteliselt – mina olen siin. Aga Eleanor suutis sosistada vaid: „Kes ma olen?”
Seepärast toimisid tema puhul vaid tõusvad õhuvoolud, mis ta kaasa viisid ja lendamist lubasid. Kui õhutakistus oli väike, ta kohanes ja mängis kaasa, oli see, keda temast loodeti, paremgi veel, kui loodeti – ta oli üllatus. Kellegi teise üllatus ja rõõm, mitte iseenda oma.
Aga kuhu ta lendas või kuhu maandus, see oli üks juhuse mäng. Samas, alati tuli keegi, kes ta uuesti sleppi võttis – kas tarvitses siis sellepärast nii muretseda? Aga ta muretses, pagana moodi muretses, sest kellestki sõltumine või kindlad, väljastpoolt peale surutud reeglid ei olnud kooskõlas tema painava igatsusega, vajadusega ise otsustada ja ise oma
