sa arvad,” ütles mr. Hobbs, „et teist teed pole?”
„Ma arvan, et ei ole,” vastas Cedric, „minu ema ütleb, et isa oleks ka nii tahtnud. Aga kui ma krahviks pean saama, siis püüan ma saada heaks krahviks. Ma ei saa iialgi türanniks. Ja kui inglased jälle tahavad Ameerikaga sõdima hakata, siis teen ma kõik, et seda takistada.”
Cedricu jutuajamine mr. Hobbsiga oli väga pikk ja tõsine. Kui esimene hirm oli möödunud, ei olnud mr. Hobbs sugugi nii pahane, kui Cedric oli arvanud. Ta oli nähtavasti otsustanud olukorraga leppida. Ja enne kui jutt lõppes, oli ta esitanud terve rea küsimusi. Et Cedric ainult vähe küsimusi suutis vastata, siis andis mr. Hobbs ise seletusi krahvide, markiide, lordide ja nende mõisade kohta sel viisil, et härra Havisham oleks tõsiselt imestanud, kui ta neid oleks kuulnud.
Seal oli siiski palju asju, mis äratasid mr. Havishami imestust. Ta oli elanud kogu eluaja Inglismaal ja polnud harjunud Ameerika rahva ning nende kommetega. Peaaegu nelikümmend aastat oli ta olnud läbikäimises Dorincourti krahviga ja tundis väga hästi tema mõisu ja muud varandust. Kõige külmema ärilise huviga ta oli võtnud ajada selle väikese poisi asja, kes tulevikus pidi saama kõigi nende varanduste omanikuks ja Dorincourti krahviks. Härra Havisham teadis neist pettumusist, mis krahv oma vanematest poegadest tundis, ta teadis ka sellest vihast, mis kapten Cedric oma ameerika abieluga välja kutsus. Ka teadis ta seda, kuidas seda noort leske vihati ja tema kohta kõige kibedamaid sõnu tarvitati. Krahv toonitas, see olevat harilik ameerika tüdruk, kes ainult seepärast Cedricuga abiellunud, et ta olevat krahvi poeg ja väga rikas.
Vana advokaat leidis, et see tõepoolest nii võis olla. Ta oli eluajal õppinud tundma palju au- ja rahaahneid inimesi ja ei olnud heas arvamises sellest ameeriklasest. Kui ta sõitis ühte kitsasse tänavasse ja tema vanker peatus ühe lihtsa maja ees, tundis ta tõsist hirmu. Mõte, et selles majas on sündinud tulevane Dorincourti, Windhami, Toweri ja Chortworthi losside ja muude varanduste omanik, näis temale uskumatuna. Imestusega ootas ta silmapilku, millal seda last saab näha ja missugune ema tal on. Ta kohkus mõtte juures neid mõlemaid tundma õppida.
Ta oli uhke selle perekonna üle, kelle teenistuses ta oli olnud nii mitu aastat, ja mõtles hirmuga kokkupuutumisele selle lihtsa rahaahne naisega, kes oma surnud mehe nimele sugugi au ei teinud. See oli vana ja väga lugupeetud nimi, mille ees mr. Havisham tundis täit aukartust, olgugi et ta oli külm, asjalik, vana advokaat.
Kui Mary teda tuppa juhatas, vaatas ta uurivalt ringi. See oli lihtne, kuid väga kodune tuba. Siin ei olnud odavaid, karjuvaid ilustusi ega pilte. Kaunistused tunnistasid heast maitsest ja osava perenaise käsi andis end igal pool tunda.
„Ei ole sugugi nii halb,” ütles ta enesele, „aga siin on vist veel maksev kapteni maitse.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
