võpatas, kui Angie näoilme karmiks muutus ja tema sõbranna nägu hakkas kipra tõmbuma.
„Mis sul häda on?” küsis Angie püsti tõustes ja vaesele värisevale Mattile vihaselt otsa põrnitsedes. „Minu sõbranna oli sunnitud eile oma kassi magama panema. Kuidas sa võid midagi niisugust rääkida? Arvan, et sa peaksid meid rahule jätma. Nüüd kohe!”
Matt vaatas talle pärani silmadega otsa, ise täielikus segaduses. Ta tegi suu lahti ja pani siis jälle kinni. Ta õlad vajusid löödult longu ning ta lonkis Starbucksist välja.
Jesse jälgis tema lahkumist. Poiss oli olnud lähedal sellele, et neiu oma poole võita, mõtles ta kurvalt. Kui ta poleks hakanud heietama kasside kohta. Kuigi see polnud tegelikult poisi süü. Kui palju võimalusi tal üldse oli?
Jesse vaatas eesaknast välja ja nägi, et noormees seisab just ukse kõrval. Ta nägi välja jahmunud, nagu ei taipaks, mis õieti viltu läks. Angiele tuleb anda punkte – ta oli olnud valmis poisi viletsast välimusest mööda vaatama ja huvituma sellest, mis peitub selle all. Kui poiss vaid oleks taibanud varem vait jääda. Ja end paremini riidesse panna. Tegelikult oli tal vaja põhjalikku uuenduskuuri.
Samal ajal kui Jesse teda vaatles, raputas poiss aeglaselt pead, nagu tunnistades lüüasaamist. Tüdruk teadis, mida poiss mõtles – nimelt seda, et tema elu ei muutu mitte kunagi, et ta ei saa toda neidu kunagi endale. Ta oli lõksus – täpselt nii nagu Jesse. Ainult et poisi probleemi oli kergem lahendada.
Ilma mõtlemata, mida ta teeb, hüppas Jesse püsti, viskas tühja kohvitopsi prügikasti ja läks välja. Ta nägi Matti mööda tänavat astumas.
„Oota,” hüüdis Jesse.
Poiss ei pöördunud ümber. Võib-olla sellepärast, et talle ei tulnud pähegi, et Jesse räägib temaga.
„Matt, oota.”
Too peatus ja heitis pilgu üle õla, siis kortsutas kulmu. Tüdruk kiirustas tema juurde.
„Tere,” sõnas Jesse, ikka veel ilma mingi plaanita. „Kuidas läheb?”
„Kas ma tunnen sind?”
„Õigupoolest mitte. Ma lihtsalt...” Nüüd oli Jesse’i kord kogeleda. „Ma nägin, mis juhtus. See oli tõeline õudus.”
Matt torkas mõlemad käed teksade taskutesse ja laskis pea longu. „Tänan meelde tuletamast,” sõnas ta ja kõndis edasi.
Tüdruk läks talle järele. „Ma ei mõelnud seda niimoodi. Paistab, et sa oled naistega tõepoolest saamatu.”
Poiss punastas. „Tore hinnang. Kas sa sellega tegeledki? Käid inimestel sabas ja osutad nende vigadele? Ma tean täpselt, mis mul viga on.”
„Ma ei mõtle hoopiski niimoodi. Võin sind aidata.”
Jesse’il polnud aimugi, kust need sõnad tulid, kuid samal sekundil, kui ta need välja ütles, teadis ta, et see on tõsi.
Matt aeglustas vaevu sammu. „Mine ära.”
„Ei lähe. Vaata, sul on suured võimalused, aga mitte mingeid oskusi. Mina olen naine. Võin sulle öelda, kuidas riietuda, mida rääkida, milliseid teemasid vältida.”
Poiss põrkas tagasi. „Ma ei usu seda.”
See oli äkki nii tähtis. Jesse polnud kindel, mispärast, välja arvatud ehk vaid sellepärast, et kergem oli kellegi teise probleemide pärast muretseda kui omaenda murede peale mõelda. Pealegi oli Matti elu võimalik parandada.
Jesse meenutas üht lõiku uudistest, mida ta oli näinud mõni nädal tagasi. „Õpin elustiili kujundajaks. Mul on vaja kellegi peal harjutada. Sul on abi vaja. Ja ma ei nõua raha selle aja eest, mis ma sinu peale kulutan.” Põhiliselt sellepärast, et ta mõtles kõik selle ise välja. „Õpetan kõike, mida sul on vaja teada. Sa saad selle tüdruku.”
Poiss peatus ja vaatas talle otsa. Isegi läbi prillide nägi Jesse, et tema silmad on suured ja tumedad. Magamistoa- silmad. Tüdrukud läheksid nende pärast hulluks, kui nad neid vaid näeksid.
„Sa valetad,” kostis Matt järsult. „Sa pole mingi elustiili kujundaja.”
„Ütlesin, et õpin seda. Aidata oskan ikkagi. Tunnen mehi. Tean, mis mõjub. Kuule, sul pole mingit põhjust mind uskuda. Aga sul pole ka midagi kaotada.”
„Mida sina sellest saad?”
Jesse mõtles pidevatest tülidest õega, tööst, mida ta vihkas, ja sellest, et tema elus puudus eesmärk. Ta mõtles, kuidas iga jumala päev tundis, et on planeedi suurim hädavares.
„Ma saan teha midagi arukat,” vastas ta Mattile ja see oli tõde.
Poiss uuris teda tükk aega. „Miks ma peaksin sind usaldama?”
„Sellepärast, et mina olen ainus, kes sulle abi pakub. Mis oleks kõige hullem, mis võib juhtuda?”
„Sa võid mulle uimastit anda ja viia mind laevaga kuhugi riiki, kus meri mu surnukeha kaldale toob.”
Jesse naeris. „Vähemalt on sul kujutlusvõimet. See on hea. Ütle jah, Matt. Tee minuga proovi.”
Jesse mõtles, kas poiss teeb seda. Mitte keegi kunagi ei uskunud teda. Siis kehitas Matt õlgu.
„Noh olgu peale.”
Tüdruk naeratas laialt. „Tore. Hästi, kõigepealt...” Tema mobiil helises. „Vabandust,” pomises ta, telefoni kotist välja tõmmates. „Halloo?”
„Hei, kaunitar. Kuidas läheb?”
Jesse krimpsutas nina. „Zeke, praegu pole sobiv aeg.”
„Möödunud nädalal sa nii ei öelnud. Meil oli väga mõnus. Sinuga seksimine on...”
„Pean minema,” sõnas Jesse ja pani telefoni ära, soovimata teada, kuidas tundub temaga seksimine. Ta suunas tähelepanu jälle Mattile. „Anna andeks. Kuhu ma jäingi? Ahjaa. Järgmise sammu juurde.”
Ta tõmbas tagataskust välja Starbucksi tšeki, seejärel võttis pliiatsi, mis Matti taskuklapi alt välja paistis. Rebinud tšeki pooleks, kirjutas ta ühele tükile oma mobiiltelefoni numbri ja ulatas poisile.
See võttis paberitüki vastu. „Sa annad mulle oma telefoninumbri?”
„Jah. Sinu muutmine kujutab endast suuremat väljakutset siis, kui me ei saa omavahel kokku. Nüüd anna mulle oma number.”
Matt andiski.
Tüdruk ulatas pliiatsi talle tagasi. „Hästi. Mul läheb paar päeva aega plaani kokkuseadmiseks, siis võtan sinuga ühendust.” Ta naeratas. „Kõik läheb suurepäraselt. Usalda mind.”
„Kas mul on muud valikut?”
„On küll, aga tee nägu, et pole.”
Jesse laskis raskel seljakotil kukkuda toolile laua kõrval ja pani latte-kruusi lauale. Ta oli Mattiga kokku leppinud, et nad kohtuvad
