oli üks väheseid kordi, kus Joosep ei osanud õele vastata.
„Siia ei ole meil igal juhul mõtet jääda,” arvas ta.
„No aga kuhu me siis minema peaksime? Me ei tea isegi, mis suunas me minema peaksime,” kurtis Janne.
„Noh, ei tea jah, aga lähme vaatame alustuseks, kuhupoole siit üldse minna saab. Et äkki on kuskil mingi teerada või midagi sellist.”
Nad võtsid teineteisel käest kinni, kuid jäid siis kõhklevalt seisma, sest kumbki ei suutnud otsustada, kuhupoole minna. Janne vaatas ootavalt vennale otsa.
„Äh, noh, lähme siis äkki sinnapoole,” osutas ta käega ebamääraselt kuhugi paremale. „Seal tundub kuidagi hõredam olema,” lisas ta selgituseks.
Natuke vist tõesti, kuigi vaatamata suurtele puudele ei olnud mets üheski suunas väga tihe. Või tegelikult vist just sellepärast ei olnudki. Suured puud ei oleks lihtsalt nii tihedalt koos kasvada saanud.
„Aga kui me läheme äkki vales suunas?” ei jätnud Janne järele.
„No siis saame me sellest mingil hetkel tõenäoliselt aimu. Aga mitte praegu. Ja hõredama metsa suunas soovitasin ma minna mitte sellepärast, et see oleks lihtsam, vaid sellepärast, et seal on meil suurem tõenäosus kedagi kohata. Mida tihedam on mets, seda kaugemal on see igasugusest asustusest,” selgitas Joosep.
„Sul on vist õigus,” nõustus lõpuks ka Janne ning nad hakkasid koos astuma. Olukorda arvestades polnud kummalgi jututuju – nii kõnnitigi tükk aega vaikides. Mets ei tundunud igal juhul tihedamaks muutuvat, aga kahjuks mitte ka hõredamaks. Lõpuks Janne ohkas ja tõmbas venna kättpidi seisma.
„Nii ei jõua me küll kuhugi. Meil pole õrna aimugi, kuhu me läheme. Meil pole süüa ega juua, meil on pidžaamad seljas ning öö saabudes külmume tõenäoliselt surnuks või sööb mõni kohalik kiskja meid ära.”
Janne oli nutu äärel. Joosep pani käe rahustavalt ümber õe õlgade.
„No ole nüüd, ei söö meid keegi ära. Ja surnuks külmuda ma ka ei kavatse. Sa ei arva ju ometi, et võluraamat oleks meid selleks siia toonud, et meid kellelegi õhtusöögiks pakkuda?”
Janne mõtles hetke järele ja pidi tunnistama, et venna jutus on iva. See rahustas teda natuke.
„Ei, seda ma tõesti ei arva. Aga praegu ei tea me ikka veel, kas läheme õiges suunas. Võib-olla eeldas võluraamat, et me leiame ise õige suuna, aga tegelikult ei leia. Ja seekord pole meil isegi võluraamatut kaasas, et järele …”
Ta jäi poolelt sõnalt vait ja vaatas ehmunult Joosepile otsa.
„Joosep – võluraamat jäi ju onni!”
„Mis mõttes jäi onni? Seal ei olnud mingit raamatut.”
„Aga pidi ju olema – eelmine kord oli. Me olime nii ähmi täis, et unustasime selle kaasa võtta.”
„Janne, seal ei olnud mingit võluraamatut. Ma olen selles täiesti kindel. Onnis ei olnud mitte midagi ja selline asi nagu erkpunane raamat oleks mulle kindlasti silma hakanud.”
„Aga eelmine kord tuli ju raamat meiega kaasa,” kordas Janne jonnakalt.
„Janne, eelmine kord oli ju kõik hoopis teistmoodi. Meie tuba emand Mandolina lossis oli täpselt samasugune kui meie tuba vanaema juures. Ning raamat seisis riiulis täpselt samas kohas kui vanaema juures. Seekord ärkasime enda jaoks täiesti võõras onnis. Kodust ei ole mitte midagi kaasa tulnud. Seega on üsna loogiline, et ka raamatut ei ole. Järelikult peame ise hakkama saama. Pealegi ei ole ju meie oskused kuhugi kadunud.”
„Nojah, seda küll, aga … me ju ei tea, kas need siin toimivad. Ja pealegi ei ole siin arvatavasti paljusid asju, mida me Regnumis võlumiseks kasutasime – ogamaldiivi ja koprakärnajuurt ja …”
„Rahune, Janne. Ma olen kindel, et kui võluraamat meid siis tõi, on ta selle kõigega arvestanud. Tõenäoliselt toimivad loitsud siin ilma nende … lisanditeta. Või siis pole meil vaja üldse selliseid loitse kasutada, mis nõuavad erinevaid abivahendeid. Ära muretse, küll me hakkama saame.”
„Aga kui ei saa?”
„Küll me saame. Kui saime eelmine kord, saame ka seekord. Me oleme ju nüüd juba … noh, kogemustega,” lausus Joosep muiates. Ta võttis õe käe uuesti tugevasti oma sooja pihku. „Lähme edasi.”
Tumedajuukseline tüdruk
Pidžaamas ja paljajalu polnud just mugav metsas kõndida, aga õnneks oli soe ja päike säras kõrgel taevas. Seega ei pidanud lähiajal vähemalt pimedust pelgama. Janne ja Joosep astusid käsikäes edasi, teadmata, kuhu nad lähevad ja kas nad üldse õiges suunas lähevad. Janne üritas ennast lohutada mõttega, et kui võluraamat neid juba siia saatis, siis ei lase see neil ka lihtsalt metsa ära eksida. Tüdruku murelikud mõtisklused katkestas venna hüüatus.
„Vaata Janne – mingi teerada!”
Oligi – üsna kitsas ja rohtu peitunud, aga igal juhul oli see mingi rada, mis risti nende eest läbi lookles. Nad jäid seisma.
„No vähemalt on keegi siin enne meid kõndinud ja ma ütleksin, et mitte väga ammu,” märkis Joosep.
„Millest sa seda järeldad?” tahtis Janne teada.
„No vaata ise, mõned rohukõrred on murdunud ja pooleldi närtsinud. See keegi, kes need katki astus, tegi seda kõige rohkem pool päeva tagasi.”
Janne uskus venda. Joosep oli aktiivne skaut ning jahmerdas oma rühmaga alailma kuskil metsas, kus nad õppisid lõkketegemist, telgi ülespanemist, jäljeajamist ja muid selliseid asju.
„Nojah, see on ju tore küll, aga millises suunas me minema peaksime?” oli Janne jätkuvalt nõutu.
„See on juba raskem küsimus,” ohkas Joosep. „Aga me võiksime jätkata samamoodi nagu siiani – minna sinna, kus mets on hõredam. Kuni praeguseni on see ju toiminud,” lisas ta lootusrikkalt.
Nad uurisid piki rada mõlemat suunda.
„See on nüüd küll natuke arvamise mängu moodi, aga mulle tundub, et sealpool on nagu naaatuke vähem puid,” venitas Joosep lõpuks kõhklevalt ning osutas käega vasakule.
„Ma vist olen sinuga nõus,” märkis Janne, „kuigi päris kindel ma ei ole. Aga peame arvatavasti seegi kord hea õnne peale lootma.”
Sama arvas ka Joosep ja nad hakkasid piki metsarada edasi astuma. Mõne aja pärast selgus, et vähemalt puude hõrenemise koha pealt oli neil õigus. Suuri puid jäi järjest vähemaks ning need kasvasid üksteisest nii kaugel, et päike kippus kogu aeg lagipead kuumutama. Neil hakkas ruttu üsna palav ning varsti jäi Janne ühe puu alla seisma ja pühkis mööda nina allatilkuvat higi.
„Kuule, teeme väikese pausi,” lausus ta Joosepile, „muidu oleme varsti küpsed nagu keedetud vähid.”
