Lumehaldjas. Ketlin Priilinn
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Lumehaldjas - Ketlin Priilinn страница 5
Aga enne ei saanud nemad minna kuskile, kui oli ära käinud see vanem abielupaar, kes enne helistas. Kell lähenes kaheteistkümnele, nad pidid kohe-kohe saabuma. Maria ja Martin läksid mõlemad alla fuajeesse neid ootama. Annika oleks küll nende tulekust kohe teada andnud, kuid tavaliselt eelistasid nad mõlemad tulijatele ikkagi isiklikult vastu minna. Aeg muudkui läks ja Maria muutus kärsituks. Nad pidid varsti edasi liikuma, kooli ei saanud hiljaks jääda, direktoriga oli ju kohtumine kokku lepitud. Lõpuks, kui kell juba veerand ühele lähenes, helistas Maria ise sellel numbril, millelt ennist see naine, Helgi Karilaid, oli helistanud. Keegi ei võtnud vastu. Paari minuti pärast helistas Maria uuesti. Ikka ei midagi.
„No selge,” kehitas ta siis õlgu. „Meil pole mõtet siia kauemaks passima jääda. Ju siis polnud midagi olulist, võib-olla said ikka naabriga asjad selgeks räägitud või mis iganes probleemi ära lahendatud.”
Punkt kell üks parkisid Maria ja Martin auto koolimaja ette. Maria mõtles, kui palju kordi on tulnud neil käia just koolimajades selle ligemale aasta jooksul, mis ta siin Tallinna jaoskonnas oli töötanud. Ikka nii ühe kui teise juhtumi puhul oli tulnud koole külastada, rääkida direktorite või õpetajate või teiste lastega. Seekord tuli just siin aga eriti suurt tähelepanu pöörata, kuna mõrvaohver töötas siin ja tapeti siinsamas, lisaks olid võimalike kahtlusaluste hulgas kolm tema enda õpilast.
Direktor Kaarel Tepand oli suurt kasvu ja koguka kehaehitusega mees, vanust pealtnäha viiekümne ja viiekümne viie vahel. Tema juuksed olid hallikas-pruunid ning otstest lokkis, halli oli ka tema põskhabemes ning puhmas kulmudes. Ta surus Marial kätt nii kõvasti, et naine pigistas hambad valust kokku ning nägi ka Martini näol valulise grimassi virvendust, mida päriselt ei olnud võimalik tagasi hoida. Tepand juhatas uurijad õpetajate tuppa – jah, jällegi tuttav koht, kus nii mõnegi uurimise käigus oli tulnud viibida. Ruum oli väike ja kitsuke ning lõhnas tugevasti mingi vänge parfüümi järele. Peale diivani ja ümmarguse klaasist laua selle ees olid siia väiksesse toakesse sisse pressitud veel kolm kirjutuslauda, igaühe ees kontoritool, ja üks peaaegu laeni ulatuv valge riiul, täis igasuguseid mappe, õpikuid ja raamatuid.
Peale direktori olid parajasti ruumis veel kaks naissoost õpetajat: üks nooruke, maksimaalselt kahekümne viie aastane neiu, kellele tema pruunid punutud patsid veel iseäranis lapseliku ilme andsid. Teine oli neljakümnendates, punase poisipea ja prillidega daam, kes oma ranges tumesinises kostüümis mõjus noore kolleegi kõrval lausa kontrastina. Kaarel Tepand palus uurijatel istuda diivanile ja tutvustas õpetajaid: noorem oli Mariliis Kallaste ning vanem Siiri Tenno. Tenno silmis hiilgasid pisarad, kui ta lausus: „Oleg oli meil üks parimaid õpetajaid – noor ja andekas, armastas oma tööd ja õpilasi. See oli meile selline šokk, et tema… et keegi…” Ta raputas pead, suutmata jätkata. Selle asemel võttis jutujärje üle Tepand, kes küsis, kas on vahepeal saadud mingit uut informatsiooni juhtunu kohta. Maria teadis, et nemad ei ole veel kursis sellega, et õpilased ennast süüdi tunnistasid. Juhtunust oli nii vähe aega möödas ja jutud polnud jõudnud levida. Nad olid Martiniga korra kaalunud, kas jätta see asi üldse rääkimata kui konfidentsiaalne uurimisalane info, kuid otsustasid, et ei. See tuleb nagunii välja, koolisiseselt polnud võimalik niisugust asja saladuses hoida. Oli isegi kummastav, et juba praegu ei kihanud sellest terve kool ja meedia takkapihta.
„Midagi kummalist juhtus küll,” alustas Maria ning rääkis lühidalt ära, mismoodi need kolm kõnet neile olid tulnud ja kui ebatõenäolised need võimalused tegelikkuses näisid. Kõigil kolmel olid kuulates suud lahti vajunud ja nägudele kerkinud äärmiselt sarnane üdini šokeeritud ilme.
„See peab olema mingi nali,” lausus Kaarel Tepand, tugevasti oma habet hõõrudes, kui oli kõnevõime tagasi saanud. „See on nende laste haige nali, kokkumäng ju ilmselgelt! Ma ei saa aru, kuidas te üldse kaalute, et midagi sellist võiks tõsi olla! Need on väikesed lapsed, viies klass, 11-12-aastased!”
„Härra Tepand, ma kinnitan teile, et me ei võtagi nende ülestunnistusi tõe pähe,” rahustas Martin. „Oleme juba saanud teada, et näiteks Markkus Veskimägi ei saanudki sel päeval sündmuskohal viibida. Pool tema suguvõsa kinnitas, et ta oli sel ajal hoopis sünnipäeval. Tüdrukute osas ei lähe nende jutt tegelikkusega kokku. Järelikult keegi mõjutas neid sääraseid tunnistusi andma. Meil oleks vaja välja selgitada, kes. Võimalik, et jõuaksime siis otse tegeliku mõrvari juurde.”
„Kas te olete laste ja nende vanematega juba rääkinud?” küsis nüüd nooruke Mariliis Kallaste. „Ma tean neid kõiki, annan nende klassile matemaatikat. Need kolm on kõik toredad ja tublid lapsed, probleeme on pigem mitme teisega…”
„Me oleme korra põgusalt kohtunud, kuid see oli vanematele arusaadavalt väga ränk ja esimesel korral me palju infot ei saanud,” ütles Maria. „Meie kolleeg läks just täna Markkuse emaga uuesti kohtuma, teiste peredega saame kokku homme. Täna läheme ja räägime põhjalikult ka Oleg Martinovski abikaasaga.”
„Tegelikult me tulimegi täna selleks, et te räägiksite meile nagu rohkem kõrvalseisja pilguga, missugused olid need lapsed ja missugune õpetaja oli Oleg Martinovski, millised olid tema suhted ta klassiga,” selgitas Martin. Ta ebales natuke ja Maria teadis, mispärast. Üks pomm oli neil veel lõhkamata jäänud. Naine võttis selle ülesande enda peale.
„Berit Mia Nigula esitas Oleg Martinovski vastu väga tõsise süüdistuse,” lausus ta vaikselt. „Igal lapsel oli oma põhjendus, kui me küsisime, miks ta siis seda tegi, mida väidab ennast olevat teinud… Markkuse sõnul õpetaja kiusas teda ja pani meelega halbu hindeid, aga Berit Mia ütles, et tegi seda enesekaitseks, kuna õpetaja olevat teinud talle lähenemiskatseid.”
Taas jahmunud vaikus. Esimesena reageeris seekord Siiri Tello, ta kargas püsti. „See pole võimalik! Olegil oli naine ja väike laps, ta poleks eales midagi sellist… püha jumal, ta polnud ometi mingi… pedofiil!”
„See on täielik nonsenss,” pomises Kaarel Tepand vapustatult. „Mina seda küll ei usu! Ilmselge, et need lapsed valetavad, te ise ütlesite ka…”
Aga Mariliis küsis vaikselt hoopis seda, mida siis Katriine Rüüson oma põhjenduseks oli öelnud. Maria kordas seda, mida tüdruk nii rahulikult oli väitnud ja mis neile kõigile kananaha peale ajas: et ta tegi seda uudishimust, kuna tahtis teada, mis tunne on kedagi tappa.
Tundus, et kõik, mida nad siin täna ütlesid, šokeeris neid kolme õpetajat totaalselt, nii ka see viimane väide. Muidugi oli see rabav, et üks laps millegi sellisega lagedale tuleb, isegi siis, kui see tegelikult tõele ei vastanud. Kaks õpetajat hakkasid teineteisest üle rääkima ning Siiri Tenno pühkis pisaraid, samal ajal seletades, et see kõik on just nagu üks halb unenägu. Maria ja Martin andsid seltskonnale momendi aega ennast koguda, ja siis kordas Maria esialgseid küsimusi, paludes neil jutustada esmalt Oleg Martinovskist.
„Missugune ta oli iseloomult?” küsis ta. „Rääkige kõigest, mis pähe tuleb, kui teda meenutate.”
Kaarel Tepand võttis esimesena sõna. „Minule jättis ta alati väga sümpaatse mulje,” ütles ta.
„Noor, aktiivne ja asjalik inimene – selliseid õpetajaid tuleb praegu väga vähe peale, õpetajaamet ei tõmba enam noori… See on väga tõsine probleem. Oleg oli just selline inimene, nagu mina siia kooli ootan – nagu küllap enamus