uuris Lota mõne aja pärast, kui nad olid veel igasuguseid jaburaid nimesid välja mõelnud ja korralikult naerda saanud.
„Ma ootan, kuni te olete naljategemise lõpetanud.“
„Ma alles lähen hoogu,“ tunnistas Lota.
„Ma arvan, et meil peaks selles nimes kindlasti sees olema sõna „gild“,“ arvas Gregor.
Lota noogutas. „Vanaisa ütles, et gild on tähendanud vanagermaani keeles ohvrisöömingut. Seega võib ka midagi toiduga seoses olla…“
„Miks ohvrisööming?“ küsis Rebeka.
„Võib-olla sellepärast, et kui sa oled kellegagi koos salaühingus, siis sa küll sööd temaga koos, aga sa ei söö teda ennast ära. Et selleks me peamegi üksteise juuresolekul selle vande andma.“
„Nägijate gild?“ ütles äkki Rebeka.
„Nägijate gild?“ kordas Lota. „Mis mõttes nägijate?“
„Noh, et me näeme neid asju, mida tavainimesed ei näe,“ seletas Rebeka. „Ja Lota näeb neid asju, mida meie ei näe.“
„See on ju päris hea,“ venitas Gregor. „Me võime oma vapile ju nüüd isegi silma panna. Nagu ühe-dollarilisel.“
„Selle nime panemegi!“ ütles Lota. „Nüüd kui sellega on korras, saame viimaks asuda allkirjastamise juurde.“
Tüdruk võttis riiulilt Rebekale ja Gregorile juba eelmisest külaskäigust tuttava vereampulli.
„Isegi kui see ei ole päris, võime ikkagi mängida, et on,“ sõnas Lota rõõmsalt mänguverega lehvitades.
SALAÜHINGUD
Mitte midagi ei olnud ikka veel juhtunud. Kuid Gregoril, Rebekal ja Lotal oli nüüd salaühing ja see andis neile hea ettekäände kokku tulla ning Rebekale tundus, et tema ei olegi ainuke, kes selle võimaluse üle rõõmustab. Ka Gregor ja Lota leppisid alati hea meelega uusi kohtumisi kokku.
Seekord olid nad kokku saanud Gregori juures, istusid poisi toas põrandal, jõid kuuma teed ja sõid šokolaadi ning ei hoolinud sugugi sellest, et väljas oli hirmus lumetuisk.
„Mis see on?“ küsis Rebeka, kui Gregor kirjutuslaualt ühe raamatu kätte võttis, mis kandis pealkirja „Salaühingud“.
Loomulikult ei vastanud Gregor nii ilmselge küsimuse peale, vaid tõstis raamatu demonstratiivselt tüdruku näo kõrgusele, nii et Rebeka ise lugeda saaks.
„Tuleb välja, et isa on selle ostnud,“ sõnas poiss. „Siin on muuseas kirjas, et teadmine, et tegu on salaühinguga, paneb osasid inimesi arvama, et sel ühingul on kurjad kavatsused. Isegi kui see tegelikult nii ei ole.“
„Meil ju ka ei ole kurje kavatsusi,“ lausus Rebeka.
„Oleneb muidugi, kelle vaatepunktist vaadata,“ arvas Lota. „Kui selle maakleri seisukohalt, kes valetas, et tema müüdavates korterites elavad kummitused, siis meil olid ikka väga kurjad kavatsused, sest enam ta ju maaklerina ei tööta.“
„Jah, aga kindlasti on kuskil ka inimesed, kes ei otsi oma korterist tulutult olematut kummitust taga,“ sõnas Rebeka.
Gregor lõi raamatu kohe algusest lahti. „Vaadake, sisukorra põhjal tundub, et salaühingud jagunevad neljaks – usulised, poliitilised, kuritegelikud ja initsiatsiooniühingud.“
„Ee… Ja mida need viimased tähendavad?“ küsis Rebeka.
„Tundub, et nad pakuvad väljavalitutele salajasi teadmisi, et oma võimeid arendada või midagi taolist,“ seletas Gregor. „Sinna neljandasse jaotusesse kuuluvad väidetavalt nii templirüütlid kui ka vabamüürlased.“
„Ma arvan, et siis peaks meie salaühing kuuluma ka selle viimase jaotuse hulka,“ mõtiskles Lota. „Sest just teie oletegi ju need väljavalitud.“
Rebeka märkas, kuidas Gregori nägu seda kuuldes naerule tõmbus. Ta ise ei suutnud endast ikka veel mõelda kui mingist väljavalitust. Pigem valmistas talle mõte, et ta võib iga hetk ja täiesti ootamatult näha juba ammu surnud inimesi, ikka veel üsna suurt muret.
„Me isegi ei tea, kas ja millal võime saada uue ülesande,“ lausus Rebeka. „Seega tundub kuidagi imelik end väljavalituks pidada.“
„Jah, aga teil on võime, mida paljudel inimestel ei ole,“ sõnas Lota.
„Tegelikult võib paljudel inimestel olla võimeid, mida nad isegi ei tea endal olevat või mida teaduslik maailmapilt veel ei tunnista,“ mõtiskles Gregor.
„Nagu näiteks?“ nõudis Lota.
„Näiteks inimesed, kes väga selgelt teiste inimeste emotsioone tajuvad või siis ravitsejad. On ju selge, et inimesed, kes suudavad teiste haigusi ravida, on tõepoolest olemas. Aga mitte keegi ei oska veel praegu seletada, kuidas täpselt nad seda teevad.“
„Mind huvitab pigem lendamine,“ ütles Lota. „Või enda nähtamatuks muutmine.“
„See pole ju võimalik!“ vaidles Gregor.
„See, et me seda veel ei oska, ei tähenda, et see võimalik ei oleks. Miks siis paljudes indiaanlaste vanades lugudes inimesed seda suudavad?“
„Võib-olla teevad nad seda hinge tasandil?“ pakkus Gregor.
„Asi seegi ju,“ nentis Lota.
„Me võiksime niikaua, kui meil uut ülesannet pole, ju midagi muud teha?“ pakkus Rebeka, kes polnud kindel, kas ta tahtis teada, kuhu Gregori ja Lota mõttevahetus välja võiks viia.
„Just!“ noogutas Lota. „Ma mõtlen, et kui meil on nüüd täiesti ametlik salaühing, siis me peaks oma olemasolu kuidagi õigustama ning me võiksime nüüd seda Huldrat veidi põhjalikumalt otsima hakata. Ma muide juba tegin isegi ühe kausta, kuhu saame kõik tema kohta käiva info kokku koguda.“
Lota võttis oma kotist suure punase kausta, millele kleebitud ajalehest välja lõigatud tähed andsid kokku nime HULDRA.
„Me ei tea tema kohta just palju,“ lausus Gregor pisut murelikult.
„Siis on aeg midagi ette võtta,“ sõnas Lota entusiastlikult. „Rääkige nüüd kõik, mida te teate ja ma panen selle kirja.“
Veerand tundi hiljem ei seisnud Lota punases kaustikus just kuigi palju andmeid. Seal oli kirjas, et Huldra on pigem pikk kui lühike, pigem kõhn kui paks, kannab musta talvemantlit, kontsaga saapaid ja punast küünelakki.
„Infost mantli ja saabaste kohta pole näiteks suvel just palju kasu,“ sõnas Lota kõike siiski usinalt kirja pannes.
„Õnneks pole praegu veel ka suvi,“ tuletas Gregor meelde.
„Sa
