vastas tüdruk, nagu oleks talle see nimi vana tuttav. Pidi siis seadma otsekohe uue küsimuse, lausegi oli juba alustamisel, kuid siis naeratas ta ainult, vaatas jõge, kohendas pearätikut, silmitses oma kinganinasid. Ja sellejuures tärkas tal äkki meelde:
„Teie vahest tunnetegi mu tädi? Ta elab number kolmkümmend kaks.“
„Kolmkümmend kaks… Oot-ot, see on ju meie maja lähedal. Kes ta mees on?“
„Ehehee!“ naeris tüdruk ja ta silmist paiskus lustakat vallatust. „Või veel!“ Ja siis tõsinedes, peaaegu asjalikult: „Ta on vanatüdruk.“
„Või sedamoodi. Ega viimaks Kärgi Juula?“
Tüdruk peaaegu seisatas äkisest tabavusest.
„Just! Juula jah! Tunnete?“
See oli peaaegu hõisates öeldud, ootamatus rõõmus ja üllatuses.
„Mis ma nüüd tunnen,“ sõnas Kristjan pisut tõrjuvalt, nagu häiritud teise äkisest rõõmupuhangust. „Aga nii… tean. Olen teda vahetevahel näinud. Ema on teisega suurem sõber, latravad vahel õuel. Ema ütleb ikka, et vröindinne… Sedasugust sõna Juula alati tarvitavat.“
„Ta on natuke nagu saksa verega, seepärast. Vanasti oli mõisavirtinaks. Aga ta on mulle hea tädi…“
„Pole minagi midagi paha kuulnud.“
„Tema mind kutsuski, et tule linna. Ennist juba rääkis ja nüüd kogunisti kirjutas, et kui seal pole hakkamist, mis siis ikka kiunutada. Linnas ikka leiab midagi. Annab korteri ja aitab kõik seada. Ma siis lipsti tulingi. Ja näe… kui veider… kohe plaksti tuttavaga kokku.“
Nad naersid mõlemad, tüdruk lahtiselt ja avasui, Kristjan vaikse, sooja muhelusega.
Siis küsis tüdruk nagu muuseas:
„Teie elate emaga?“
„Kahekesi jah.“
„Kahekesi?“
„Kas siis kahekesi ei saa?“
Tüdruk pidas viivu vaikust, siis viskas varjatud kelmikusega:
„Saab küll. Aga ma mõtlesin… et kindlasti abielus.“
„Miks siis kindlasti?“
„Näete sedaviisi välja.“
„So-oh.“
Kristjan vibutas käsikohvrit, lükkas kaabu pisut kukla poole. Nii hea oli kõndida, päike säras üle majade, lilleline tüdruk tips-tipsadi kõrval. Jah, ta oli hoopis teistmoodi kui ennist seal ukseesisel palja jalu. Oli hoopis pikem, sihvakam ja — ilusam. Kena tüdruk, mõtles Kristjan, ja vaat’ kuidas sattus nii kentsakalt, et mõlemad just Õuna tänavale…
„Ma mõtlen praegu kangesti üht asja…“ sõnas tüdruk.
„Ikka seda abielu või?“
„Ei. Mis sellest. See ju ükskõik. Aga et mis ametimees te küll võite olla?“
„Noh mis te arvaksite?“
„Tea…“ venitas tüdruk.
„Kas professor passiks?“
Tüdruk naeris.
„Mu sõbrad vahel ütlevad, et olen kangesti niimoodi, nagu oleksin kindral või polkovnik…“
„Seda võiks arvata tõesti…“ aitas tüdruk tagant.
„Aga tõepoolest olen ainult trükitööline.“
Tüdruk vilksatas uuritseva pilgu Kristjanile näkku ja kui nägi seal tõemeelset siirust, sõnas mõtliku asjalikkusega:
„Ahah.“
Nad jõudsid Õuna tänava nukani ja siitpeale tõmbus Kristjani samm tahtmatult aeglasemaks.
„Olete teie aga kiire astumisega…“ sõnas ta. „Kas tädi nii kõvasti ootab?“
„Ma kepsan ikka kärmesti. Aga tädi ootab kah ja…“
Tüdruk lõkatas heleda naerutrilleri ja lõpetas siis:
„Ja teil kah parem, mida kähkumini minust lahti saate.“
„Sellele mõttele pole küll veel tulnud.“
„Küllap juba tulite. Maaplika, sitsiseelik, paljad jalad kingades — kuidas sa säärasega kõnnid mööda peenikest linna…“
„Aga näete, on juba kõnnitud.“
„Mis teil’s teha, kui olen küljes nagu rosin… Ja näe, juba olemegi platsis. Seal tädi ju elabki. Lähme üle tänava.“
Ta tõstis seeliku pisut üles, sest tänav oli loigu-laiguline ja värskest vihmast lige. Põlvekühmukesed välgatasid lillelise riide alt. Kristjan napsas neist kinni viivulise, nagu varastava pilguga.
„Nüüd rikute ikkagi oma kingad,“ sõnas ta.
„Sest pole miskit. See natike muda…“
Ta kopsatas kõnniteele jõudes kingad poripritsmeist puhtamaks ja ulatas käe:
„Suur tänu siis…“
Kristjan ulatas kohvri ja haaras sirukil käe kõva kahmuga pihku. Oli pehme ja ahtake käsi.
„Küllap me veel näeme,“ sõnas Kristjan. „Edaspidi… Vahest juba varsti…“
„Teie nüüd seda tahate!“ naeris tüdruk, tõmbas käe terava nõksuga valla ja lipsas õueväravasse.
3.
Viskas vastu isukaid söögilõhnu, kui Kristjan tuppa astus. Ema seadis taldrikuid lauale. Oli näost raskelt tõsine, suunurgad allapoole.
„Jäin hiljaks ka või?“ küsis Kristjan ja viskas rõõmsa käepöördega kaabu aknalauale.
„Supp juba ammu valmis,“ sõnas ema torisedes. Tige altkulmu pilk heideti viivuks Kristjani säravale näole.
„Vihm tuli peale, pidin tükk aega ootama.“
„Või vihm!…“ öeldi vihaselt.
Kristjan vaatas uurivalt emale otsa.
„Mis on?“ küsis ta.
Ema täristas nugade ja kahvlitega, lõi söögikapi ukse kõminal kinni. Siis alles sõnas nagu enesele:
„Mis peab’s sinu arust olema?“
„Oled ju jälle äkki nii turris.“
„Jälle?
