olin kadunud mees.
Mul puudusid igasugused tüdrukutega lähemalt suhtlemise kogemused. Neid polnud kuskilt võtta ka, sõbrad olid samasugused. Olin näinud, kuidas sovhoostehnikumi poisid oma tšehhi naiste vesipilte täiskleebitud Jawadel linnatüdrukuid sõidutamas käivad, ja teadsin, et kooli internaadi ees paarutavad öösiti kohalike rippvuntsiliste traktoristide ülesmukitud Žigulid. Aga see oli maailm, millega minul kokkupuude puudus. Liiati, tänapäeval uskumatu, polnud tollases Antsla Keskkoolis mitte ühtegi paari. Vähemalt avalikult mitte. Meist sai esimene, aga see võttis aega.
See võttis aega kaheksa kuud. Oli klassiõde Margiti sünnipäev, mai keskel. Hõljusin poolsegasena Vilja läheduse hullutavas pilves. Nagu läbi paksu udu kaikus Margiti hääl, kui ta end klaveril saates laulis „Võta mind pihlapuu rüppe“. Laulis ta terve õhtu tõesti vaid ühte ja sedasama laulu?
Keskööl, kui Viljat intrisse saatsin, see juhtus.
Minu elu esimene suudlus kestis kaks tundi.
Ma ei olnud kunagi varem kell kaks öösel koju tulnud. Nagu karta võis, ootas ees suur-suur pahandus. Poiss on pätt valmis! Ema esines, isa noogutas kaasa. Mitte küll eriti veenvalt. Endalegi üllatuseks seedisin epistli ära võrdlemisi külma kõhuga.
Asi oli niiii palju enamat väärt.
Meil kujunes välja oma sõpruskond. Mina ja Vilja, minu pinginaaber Jüri alias John, pea kaks meetrit pikk kõrendikust raamatuneelaja. Kuno alias
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
