toodaks seda koos kartulitega. „Tulin just Camargue’i juhtumi ekspertiisi kuulamast.”
„Mis pagan sind sinna ajas?”
„Mul polnud suurt midagi teha. Ma mõtlesin, et seal on soe ja nii oligi.”
„Mõnele on sellest küllalt,” porises Burden. „Ma oleksin sulle tööd leidnud.” Sedamööda, kuidas nende sõprus süvenes, oli tema endine aukartus ülemuse ees kadunud, jättes siiski alles lugupidamise. „Kunagi pole olnud nii palju vargusi ja sissemurdmisi. See tuntud tüüp Atkinson, kes lunaraha eest välja lasti, on vahepeal kolme asjaga hakkama saanud. Ta pole veel seitseteistki, aga juba tõeline väike kaabakas.” Sarkasm muutis ta hääletooni vinguvaks. „Just nii ma tema kohta ütlen. Psühhiaater kinnitab, et ta on patoloogiline kleptomaan, traumadest lõhestatud isiksus, mis üldjoontes klassifitseerub paranoiaks.” Ta norsatas, oli vakka, siis sõnas hoopis teisel toonil. „Kuule, kas sa arvad, et seda teha oli tark tegu?”
„Mida teha?”
„Minna seda ekspertiisi kuulama. Inimesed hakkavad arvama… Ma pean silmas, et nad võivad hakata arvama…”
„Inimesed hakkavad arvama!” irvitas Wexford. „Sa räägid nagu vana lesknaine, kes manitseb noort plikat. Mida nad siis hakkavad arvama?”
„Ma pidasin ainult seda silmas, et nad võivad arvata, et selles surmas on midagi kahtlast. Mingi jama. Ma tahtsin öelda, et kui nad sind seal näevad ja teavad, kes sa oled, siis nad mõtlevad, et ta ei oleks sinna tulnud, kui kõik oleks olnud nii lihtne, nagu kohtunik…”
Teda päästis Wexfordi pahameelepurskest väline sekkumine. Mr Haq oli rõõmsameelselt nende juurde hiilinud. Ta oli väike, naeratav, väga tumeda nahaga, aga siiski väga kaukaaslase moodi, suure hulga säravvalgete, aga hirmuäratavalt puseriti suurte hammastega.
„Kas ma võin loota, mu kallis, et kõik on teie meele järgi?” Mr Haq pöördus kõigi külastajate poole sõnadega „mu kallis”, olenemata soost ja vist arvates, et see on mingi üldine viisakas väljend nagu „ekstsellents”. „Ma näen, et te sööte Ruwenzori riisi.” Ta kummardas kergelt. „Aromaatne ja hõrgutav retsept inimestelt, kes elavad Kuu mägedes.” Televisiooni rämpstoidu reklaami kõnepruuk oli talle harjumuspärane.
„Väga hea, tänan,” ütles Wexford.
„Aga palun, mu kallis.” Mr Haq naeratas nii laialt, et mõned hambad näisid välja kukkuvat. Ta liikus laudade vahel edasi, painutades pead polüetüleenist palmilehtede all, mis ulatusid välja polüvinüülkloriidist pottidest polüstüreenist potiümbristes.
„Kas magustoitu võtad?”
„Ei usu,” vastas Wexford, lugedes isukalt menüüst: „Kampala kook või Niiluse vete jäätis – kas siin mõeldakse värvi või aineid, millest see on tehtud? Igal juhul on ümberringi jääd küllalt, pole vaja seda veel süüa.” Ta kõhkles. „Mike, ma ei arva, et see, mis inimesed selle asja kohta arvavad, on tähtis. Camargue suri õnnetu juhuse tõttu, selles pole kahtlust. Kindlasti huvi selle mehe vastu kestab aastaid, aga tema surma asjaolude vastu vaid üheksa päeva. Tegelikult kohtunik midagi seesugust ka ütles.”
Burden tellis kohvi väikeselt läikiva naha ja ploomikarva silmadega poisilt, Mr Haqi järeltulijalt, kes teenindas nende lauda. „Ma vist mõtlesin Hicksile.”
„Teenija või kes ta selline oli?”
„Ta leidis kinda ja seejärel ka keha. Tegelikult polnud selles midagi imelikku, aga imelik võib näida see, kuidas ta leidis koera köögiukse tagant ja viis ta tagasi Sterriesesse ja laskis sisse, ilma et oleks huvi tundnud, kus Camargue on.”
„Hicksi mainet minu kohtuskäik ei kahjusta,” ütles Wexford. „Ma kahtlen, kas seal oli hingelist peale kohtuniku, kes mind tundis.” Ta turtsus naerda. „Või kui, siis mind tunti kui stjuardess Curtise isa.”
Nad läksid tagasi politseijaoskonda. Pärastlõunast sai jäine hämarik, karm ja külm õhtu. Küte lülitus sisse just siis, kui oli aeg koju minna. Elutuppa astunud Wexfordi tervitas suur pronksivärvi Saksa lambakoer, hambad irevil ja saba lehvimas. Diivanil tütre kõrval istus neiu, kes oli ekspertiisi esitamiselt vaikselt kadunud, Camargue’i kahvatu pruut.
1 Dido stroof Henry Purcelli ooperist „Dido ja Aeneas”. [ ↵ ]
2 Tegelane Oscar Wilde’i näidendist „Kui tähtis on olla tõsine”. [ ↵ ]
3 80° F on 26,7° C [ ↵ ]
4 Maria Callas (1923–1977) – kreeka sopran [ ↵ ]
5 Samuel Johnson (1709–1784) – inglise kirjanik [ ↵ ]
3
Ta oli märganud jäistele vagudele pargitud Volkswagenit, aga ei mõelnud sellele eriti. Sheila tõusis püsti ja tutvustas külalist.
„Dinah, see on mu isa. Paps, saa tuttavaks Dinah Sternholdiga. Sa ju tead, et ta oli kihlatud Sir Manueliga.”
Wexfordile oli kohe selge, et naine polnud teda kohtusaalis märganud. Ta sirutas välja oma väikese käe ja vaatas teda pilgul, milles polnud mingeid äratundmise märke. Koer oli surunud selja vastu tema jalgu ja istus seal rahulikult, vaadates Wexfordile torssis näoga otsa.
„Vabandage, et ma võtsin Nancy kaasa.” Tal oli mahe madal ühetooniline hääl. „Aga ma ei söandanud teda üksi jätta, ta ulub vahetpidamata. Naabrid kaebasid, kui pidin ta hommikul sinna jätma.”
„See oli Sir Manueli koer,” selgitas Sheila.
„Peremehe hülgaja ja põgeneja,” mõtles Wexford, kui silmitses Saksa lambakoera, kes oli jätnud Camargue’i saatuse hooleks. Või läks ta abi järele? See oli muidugi samuti võimalik seletus koera veidrale käitumisele tol õhtul.
Dinah Sternhold ütles: „Teate, ta ulub Manueli pärast. Ma saan ainult loota, et see ei võta kuigi kaua, kuni ta… kuni ta unustab peremehe. Ma loodan, et ta saab sellest üle.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
