Olgugi, et ta on sinu sõber, kuid temastki võib saada vaenlane.“
Naine läheb ajama oma rohkeid asju, insener surub käe otsaesisele, käib toas mõne korra edasi-tagasi ja pomiseb: „Mis siis saab, kui… kui see päev nii edasi kestab?“
Ta on noores eas võidelnud raskustega, on ikka astund omal jalal, sellepärast on ta samm nüüd kindel. Suitsetab, sunnib end rahule, lohutab end järgmise päevaga, nagu kunagi leidis troosti tuleviku lootusist. Muu seas lepitab teda töögi olukorraga.
Korraga kostab aiast lapse nutt. Kui haledasti mõistab nutta väike Silvia! Jah, see on Silvia hääl. Aga… tema pidi minema ja vaatama sinna aeda, sest… Nojaa, naist ju pole kodus.
Rõdule ronib nutetud silmadega laps, nõuab ema. Hoidja kohmetu vaigistamine ei avalda ta pääle mingisugust mõju. Laps nõuab ema, kuid sirutab isalegi vastu oma pisikesed määrdund käed, mille selgadel on valged kublad. Laps on kukkund nõgestesse ja need vallatumad muidugi hammustavad seda valusamini, mida õrnem on ihu. Nüüd jäägu hoidja esiti siia, kuni ta viib lapse oma tuppa ja rahustab teda. Aga ta ei tohi avada välisust, kõlistatagu või tundide kaupa. Pereproua tuleb ise – tal on võti.
Viib tütre oma töötuppa, näitab joonestusi, seletab nagu täiskasvanule, isegi nimetab tehnika termineid. Vaatleb pisikest pääd, naeratab mõttes: „Ta kuulab, otsekui mõistaks, millest on jutt.“ Kuid last huvitab rohkem silla üldpilt kui selle tundmata osad. Tahab teada, kus on niisugune sild, ja kas temagi tohib säält üle kõndida. – Ei, seda silda polegi veel, selle alles teeb isa; siis muidugi võib sellel käia niipalju kui tahab.
Tuleb kohkund hoidja, teatega, et kõlistatakse ja klopitakse, mis hirmus.
„Vaadake, kes sääl on,“ vastab Remmelg, „aga kui peaks küsitama mind, siis ütelge, et pole kodus.“
Tüdruk tõttab minema, aga laps vaatab isale küsivalt silmi ja ütleb:
„Aga, isa, sa ju oled kodus.“
Insener tunneb, kuidas veri talle palgesse tõuseb. Vaikib, mõtleb vastust, tunneb enesel viibivat lapse tarku silmi, häbeneb. Jah, ta on kodus küll, aga on oma väikse Silvia juures. Kui peaksid tulema võõrad onud või tädid, siis pole tal enam aega istuda Silviaga. Isa on kodus ainult Silviale, neile teistele mitte.
„Aga, isa, siis ütle alati, et sind pole kodus, siis võid alati olla minuga.“
„Seda pole tarvis, kui ema kodus on. Siis hoiab sind ema.“
Hoidja tuleb tagasi ja teatab, et… keegi proua on küsind üht võõranimelist, üht inimest, keda siin majas ei elagi. Seejuures peegeldub tüdruku näol arusaamatu kohmetus, näib, otsekui oleks äkki jäänd töntsiks arult. Kui insener temale last sülle ulatab, langeb ta käest kokkukäänatud paberraha.
See… see raha on temale saadetud tädilt… maalt… säält, kust ta pärit on.
Aga usutlemisel tuleb ilmsiks, et on toodud üks kiri ja kästud edasi anda ainult prouale, mitte kellelegi teisele; ning säält see rahagi… meelehääks hoidjale, et teeks nii nagu öeldud. Kuid seda vannub tüdruk „püha jumala“ nimel, et tooja oli naiste rahvas, ja et see raha talle vägisi pihku pisteti.
Insener võtab kirja, paneb enese ette lauale ja vajub mõttesse. Õigus, seni pole tal mingisugust põhjust oma naist kahtlustada truudusetuses, kuid ometi võib kõik olla. Tuuakse kiri ja kästakse edasi anda ainult naisele, mitte kellelegi teisele; tasuks „töö“ eest antakse raha… kuigi mitte palju, aga tüdrukuplikale küllalt. Niisugust lugu pole kunagi varemalt juhtund. Ja nüüd pidi see juhtuma just tänasel päeval!
Võtab kirja, silmitseb halli, odavat ümbrikku ja käekirja. Aadress näib naisterahva kirjutatud olevat, kuid kes võib otsustada käekirja järele, mis on ümbrikkudel; teiseks, kes vastutab, et see pole moonutatud?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
