Töövestlus toimub mõistagi Vilniuses. Leedus Marre varem käinud pole. Pole ka mina, sest Vilnius lihtsalt ei jää kunagi teele. Riia, Helsingi, Kopenhaagen – sinna on ikka asja, kasvõi paariks tunniks järgmisele lennule ümberistumist oodates, aga Vilniusse mitte. Kuhu saab lennata Vilniuse kaudu? Meil pole vähematki aimu. Ja Leetu niisama, näiteks puhkusele, sõita pole meil ka kunagi pähe tulnud.
Nii lendabki Marre Vilniusse kui täiesti tundmatusse kohta. Täiesti võõras riik, täiesti võõras linn. Aga seal ootab võimalik töökoht. Ilm satub hoolimata varakevadisest ajast olema soe. Vilniusest õhkub täiesti ootamatult suursugusust. Euroopa. Ikkagi pealinn, mitte pommiauk. Kaks tulevast kolleegi, kellega Marre pärast töövestlust kohvikus aega veedab, julgustavad teda. Esimest korda tekib mitu kuud kestnud kandideerimisprotsessi jooksul tunne, et ehk võiksimegi mõnda aega siin elada. Jääme otsust ootama.
See juhtub ühel aprillipäeval. Marre istub parasjagu kodukontoris, klapid peas, ja osaleb Skype’i-koosolekul. Heliseb telefon, number on pikk ja võõra suunakoodiga (me ei tea siis isegi Leedu suunakoodi, mis on 370). Ta võtab kõne kõheldes vastu. Telefonist kostab kaunis – nagu Marre tavatseb öelda: ilunikerdustega – inglise keel, milles vuristatakse kiirelt midagi kandideerimisest, avaldusest ja valikuprotsessist, ning enne kui Marre arugi saab, mis asjus talle täpselt helistatakse, küsib hääl telefonis entusiastlikult, et noh, millal te alustada saate.
„Kas ma olen välja valitud? Või tahate te midagi mu avalduse kohta täpsustada?“ küsib Marre.
„Ei-ei, jaa-jaa, te olete välja valitud,“ kinnitab härra telefonis.
Too härra, nagu me hiljem teada saame, on Maltal sündinud ja kasvanud ning inglise keelt emakeelena rääkiv Marc. Niisuguste inimestega on mõnikord see häda, et nende kujundlikust ja pisut ümbernurga kõnepruugist ei ole alati võimalik üheselt aru saada. Marc, kelle töö osa ongi helistada kandidaatidele ja neid teavitada, on seda teinud kümneid ja kümneid, kui mitte sadu kordi, talle ei tule kohe pähegi, et vaese eestlasega võiks juttu alustada aeglaselt, konkreetselt ja selgelt, esmalt kõige tähtsamast – palju õnne, olete välja valitud, tulge meile tööle! Soovitatavalt lihtlausetega. Ega’s kõik ole harjunud ootamatuid ingliskeelseid ilunikerdustega kõnesid vastu võtma.
Juhtun samuti kodus olema ja täpselt sel hetkel kabineti ukse vahelt sisse piiluma. Niivõrd segaduses näoga pole ma Marret varem näinud.
„Saad aru,“ ütleb ta klappe värisevi käsi peast võttes, „ma sain Leetu tööle.“
„See on vist siis tore, jah?“ ei oska ma muud kosta.
Tunneme, et meil on nüüd vaja rahulikult mõelda. Käes on hetk, mil tuleb otsustada, kas pakime taas asjad ja ütleme Eesti sõpradele uuesti hüvasti või jääme ikkagi pikemaks ajaks koju. Oleme kodumaal viibinud napilt kaks kuud. Mida me teeme? Kas me tõesti tahame Leetu minna? Kas Marre ikka kindlasti tahab töökohta vahetada? Kas Sven saab oma tööd edasi teha?
„Ah, mis me põnname, lähme!“
Ning hetk hiljem: „Aga no tõesti, Leedu?!“
Võibolla rikume selle valikuga oma elu ära ja kahetseme hiljem kibedalt? Kõik otsused tunduvad kuidagi suured ja lõplikud. Hakkame üles lugema Leetu kolimise plusse ja miinuseid. Plussid: Marre uus ja huvitav töö, palgatõus, uued kogemused võõras riigis, kodusele Eestile lähedal, tulla-minna on lihtne ja see võtab vähe aega. Miinuseid, selgub, on ainult üks, seegi ebaratsionaalne, kuid tugev argument „Aga see on ju Leedu?!“.
MILLEST ALUSTADA?
Aruodas – salv, viljasalv. Selle sõnaga tähistatakse kohta, kus hoitakse ületalve vilja või aiasaadusi. Nüüdisaegsele Leedu linnainimesele seostub see sõna eelkõige populaarse kinnisvaraportaaliga. Elektroninis paštas on e-kiri, aga sellest sageli ei piisa, korteri leidmiseks on vaja paskambinti ehk helistada.
Kolida on alati tülikas. Kõik need ettevalmistused, lepingute sõlmimine, pakkimine, logistika väljatöötamine ja ajastamine, uue kohaga harjumine… Oleme mõlemad palju kolinud ja enne iga järgmist korda unustame ebamugavused ära. Ju siis on iga uus koht seda väärt olnud.
Hakkame Leetu kolimiseks valmistuma varakult. Loeme Leedu eluolu kohta, võrdleme kaupade ja teenuste hindu, saamaks aimu, mida me endale lubada võime. Tegelikult oleks õigem öelda, et üritame seda kõike teha, sest nagu selgub, leidub Leedu kohta meile kättesaadavas keeleruumis neetult vähe teavet. Turistidele suunatud info on muidugi olemas, aga vastuseid spetsiifilisematele küsimustele alati ei leiagi. Niipea kui veebilink viib mõnele ametlikule veebilehele, tuleb ette leedukeelne müür. Mõnikord on ingliskeelne veebiversioon olemas, kuid poolik. Ega’s midagi, mõtleme, kohale jõudes improviseerime.
Õnneks ei pea me päris pimesi tulema, Marrel on ees kaks tuttavat – Merle ja Christian. Merlet teab ta juba varasemast, Christianiga saab tuttavaks aga siis, kui töövestlusel käib. Mõlemad on Vilniuses elanud juba mitu head aastat ja neilt saame kasulikke teadmisi alates sellest, kust osta majapidamisse puutuvaid asju, kuni selleni, millisesse söögikohta tasub samme seada ja millisest tuleks suure ringiga mööda käia. „Muide,“ hoiatab Merle, „arvestage sellega, et Leedu on Eestist viis aastat maas.“
„Mis mõttes maas?“ ei saa me päris hästi aru.
„Arengu mõttes. Kõik asjad jõuavad siia hiljem.“
See on Merlel terane tähelepanek ja hiljem näeme isegi, et see kehtib nii teeninduse, teenuste kättesaadavuse kui ka paljude muude asjade kohta. Meilegi hakkab viimaks tunduma, et 1990ndad saabusid Leetu alles 2000ndail. Aga sel hetkel me seda veel ei tea. Kõik on uus ja põnev ja me hakkame Leedut enda jaoks alles avastama.
Maailma kaugemate nurkadega võrreldes on Leetu kolimisel ka tehniline plusspool – Leedu on piisavalt lähedal, et autoga ühe päevaga kohale sõita. Montréalis elasime pool aastat kahe taldriku ja kahe kahvliga ning saime hakkama küll, kuid juba pikemaks ajaks minnes on igavesti mugav, kui saab kaasa pakkida terve autotäie kraami. Uut elu alustades on hea, kui kohe alguses on olemas mõned muidu nii tühisena tunduvad igapäevaelu asjad, nagu teesõel, mõned kuivainetopsid, köögirätikud, poolik rull WC-paberit ja pisut kulunud tuhvlid, sest ei või iial teada, kas ja kus neid uues riigis saada on.
Meil on veel selgelt meeles Montréali-kogemused, kus meie tavapärane loogika lakkas töötamast. Olime Montréalis olnud paar nädalat, kui viimased ilusad suveilmad meiega lõplikult hüvasti jätsid ja asemele tuli niiske sügis. Vihmavarju ei olnud me kaasa pakkinud, sest milleks – see on kohvris asjatu kaal ja selle saab kohapealt ju alati paari dollari eest osta, eks? Aga võta näpust. Küsisime ühe kohaliku käest, et kuule, kust vihmavarju võiks saada, me pole neid poes näinud. Ta vaatas meid nagu idioote.
„Apteegist,“ ütles ta, „kust mujalt?!“
But of course!1 Ja saimegi apteegist vihmavarju. Apteegist sai osta ka õnnitluskaarte, käekotte, kingapaelu, kartulikrõpse, lambipirne, kassitoitu, kööginuge, tüübleid ja hiirelõkse. Sest kust mujalt?! Kuna oleme nüüd selle imelise kogemuse võrra targemad, ei kavatse me uude kohta kolides enam küll midagi eeldama hakata, sest teine riik, teised kombed. Tont seda teab, kus leedulased hiirelõkse müüvad, võibolla raamatupoes? Isegi Vilniuses, mida IKEA õnnistas oma kohaloluga mitu aastat varem kui Tallinna, võtab kindlasti aega, et kõik vajalikud asjad poest üles leida. Ühesõnaga – pakime kaasa algusnädalateks vajaliku varustuse.
