tulbisorte ja mõtlevad neile nimesid välja, näiteks varajane täidisõieline ‘Peach Blossom’. Papagoitulbid ‘Parrot Lady’ ja ‘Super Parrot’. Hiline täidisõieline tulp ‘Antraciet’. Darvini hübriidtulp ‘Purple Pride’. Varajased lihtõielised, hilised lihtõielised, rohetulbid, narmastulbid, triumftulbid ja botaanilised tulbid. Kaufmanni tulbid, linalehised, liiliaõielised, fosterid. Maire jaoks tundus maailma tulbisortide pank juba üle ääre ajavat ja inimesed, kes sellega tegelesid, oleksid tema arust võinud juba ammuilma uusi väljundeid otsida.
„Miks sellist asja vaja on?“ ohkas ta ‘Robin Hood III’ pildi juures.
„Kuidas miks? Et ilus vaadata oleks!“ tundus Ülle lausa solvunud olevat.
„Ma ei näegi neid tulpe ju, kui sa nad mulle maja äärde istutad.“
„Teised ju näevad!“
„Nad näevad nii kaugelt, et nad ei saa arugi, kas see on ‘Muscadet’ või ‘Monte Peony’. Mõlemad on kollased.“
„Ah, ole nüüd, ‘Monte Peony’ on ju liitõieline!“
Maire sirvis moe pärast veel natuke. Kuna tal polnud kunagi aeda olnud, siis polnud ta ka selle peale mõelnud, et aedasid tehakse tegelikult naabrite jaoks. Selle narrusega ei olnud tal kavaski kaasa minna.
Õnneks oli Ülle järgmisel päeval oma kesklinnakodu trepikojas koperdanud, trepist alla kukkunud ja puusaluu murdnud. See tähendas operatsiooni, haiglaravi ja taastusravi ning kirsiks tordil pidi Ülle vähemalt paranemise perioodiks poja juurde ehk omaenda majja tagasi kolima. Üksi elamine ei tulnud pikaks ajaks kõne allagi, treppidest käimine samuti.
Ülle oli üsna rahulolev olnud, sest see kõik tähendas ühtlasi ka head vaadet oma kiviktaimlale.
Ka Maire oli rahul, sest see omakorda tähendas, et suurem huvi tema tulevase tulbipeenra vastu oli hajunud.
„Ma teen sulle nimekirja, mis seal aias teha tuleb ja mida ostma peab, vaata siis ise,“ oli sõbrants põgusalt maininud ja laskunud siis hoopis järjekordsesse detailsesse kirjeldusse oma kukkumisest.
Ülle oli mõned kuud tagasi Mairele kirja pannud, et aia jaoks tuleb osta rohelist seepi, ja see meenuski Mairele nüüd, kus ta nägi Vickyt räuskavale daamile oma ostusid näitamas.
Aiandusfoorumist oli Maire lugenud, et rohelist seepi kasutatakse aia-, köögivilja- ja dekoratiivtaimede hooldamiseks, kaitseks imemissuistega kahjurite (lehetäid, lehekirbud, taimelestad jt) eest. Sobib samuti mitmesuguste kangaste pesemiseks ning põrandate, seinte, fassaadide ja muude pindade puhastamiseks.
Seda viimast teadis ta isegi ja otsustas, et rajatava aia jaoks tulekski hankida just rohelist seepi, sest kui peenra pidamine ei sobi, saab ülejääva kraamiga vähemalt fassaadi pesta.
Maire ei saanud aga kodukeemia vahesse kohe minna, sest nägi juba eemalt, et seal oli Kats koos Petsiga, seljas sinised, debiilselt identsed fliispusad, mille turjale oli trükitud kiri „EESTI“, hoolimata asjaolust, et kumbki neist ei teinud peale sörkjooksu ja jõusaalis käimise ühtegi sellist sportlikku liigutust, mis annaks põhjust koondise dressikat selga tõmmata. Järelikult tahtsid nad oma ühesuguste pusadega midagi muud väljendada, aga kuna Maire polnud spordimeeskondade vormiriietusega kursis, ei saanud ta täpselt aru, kas asi oli mingisuguse ala fännamises või sooviti väljendada hoopis eeskujulikku patriotismi ja rahvuskonservatiivsust.
Maire oli täheldanud, et Katsile ja Petsile meeldis üleüldse palju siltide keeles rääkida. Kord näiteks kruvis Pets arvatavasti oma huumorisoone demonstreerimiseks aiaväravale plekist tahvli naeratava koera pildi ja kirjaga: „Koer on sõbralik, aga naine on kuri!“
See küll kadus juba päevaga (Katsil puudus igasugune, isegi halb huumorisoon), kuid silte jagus teisigi. Petsi mikrobuss oli üle kleebitud talle kuuluva projekteerimisfirma logodega. Katsi „naisteauto“, väikese punase Volkswagen Polo tagumikku ehtisid aga märgid sellest, et omaniku puhul on tegemist inimesega, kellel on lapsed, ning ühtlasi inimesega, kes tahab kas teistele oma vooruslikkust nina alla hõõruda või on lihtsalt paranev alkohoolik. Sellest andsid aimu vastavalt kleebis ohukolmnurgaga, mille sees oli mängukaru pilt ja all kiri „LAPS AUTOS!!!“, ning kleebis, millel ilutses lubadus „Sõidan kaine peaga!“.
Katsile ja Petsile meeldis end ehtida ka igasuguste logodega – kui nad parasjagu polnud oma sinistes fliisides, oli Petsil seljas mingi järjekordse tuntud suurettevõtte T-särk ja Katsil midagi, mille peale oli kivikestega kirjutatud kas Guess või Armani.
Maire ise elas Lehtla peatänava ja Pojengilehe nurgal, Pets ja Kats temast diagonaalis üle tee, Pojengilehe 4. Kuigi majadevaheline distants oli täpselt 53 sammu, käitus tõusikutest paarike sedasi nagu nemad elaksid päriselt prestiižses Lehtla allasumis, Maire aga kuskil sellega piirnevas getos. Nad õnnistasid vanaprouat tiitliga „nurgapealne“ ega jätnud kasutamata võimalust seda talle igal hetkel nina alla hõõruda.
„Kuidas teil seal nurga peal läheb, proua Maire?“ küsis Kats kohaliku toidupoe uksel naabrit kohates ning Pets lihtsalt ei saanud oma õhtust tervisejooksu tehes uurimata jätta, ega „nurgapealset“ ometi peatänaval kiiruskatseid tegevad jõmmid kimbuta...
Tegelikkus oli muidugi see, et Katsile ja Petsile käis lihtsalt närvidele, et mingile miniatuurse sissetulekuga penskarile järsku lapselaps moodsa, minimalistliku, peaasjalikult klaasist maja ostab. Peenes linnaosas ka veel... Ainuke viis oma suurt kadedust leevendada oli teha nägu, et sellel majal on midagi viga ning keegi teine sinna kolida niikuinii ei tahaks.
Katsist ja Petsist tuli muidugi aru saada, sest ka neil oli väga raske. Nimelt olid nende vastasnaabrid Pille ja Toomas jõukad inimesed, kellel oli üks Lehtla suuremaid krunte ja uhkemaid maju ning Kats ja Pets pidid seda ju igal hommikul päeva esimese asjana oma köögiaknast nägema. Teiseks teadsid kõik, et ülejäänud nii uhked majad asusid Lehtla umbtänavate labürindi keskel ning seepärast proovisid Kats ja Pets end rikkurite epitsentrile võimalikult lähedale mõelda.
Mairel seevastu oli taolisest mikroprestiižist täiesti savi ning seetõttu ei suutnud ihalusspetsialistidest naabrid teda oma koolikiusamise tasemel plõksimisega ka kuidagi rivist välja lüüa. Küll aga kinnistusid Kats ja Pets tema silmis tühiste punnitajatena. Nähes neid eemalt kodukeemia riiulivahes midagi arutavat – Katsil peas seesama vingus nägu mis alati, nagu kõht oleks kinni –, otsustas Maire, et tal pole selle seebiga tegelikult üldse kiire, pööras käru ringi ja võttis plaani hoopis alumise korruse kulinaarialeti.
Umbes samal ajal lösutas Maire teine naaber Juhan oma elutoas diivanil, jõi gluteenivaba IPA-t, sügas mune ja vaatas aknast välja. Kuna üks elutoa sein oli maast laeni klaasist ning teises oli üks suur aken lisaks, oli mehel lausa panoraamvaade tänavale: Maire majale temast üle tee, Katsi ja Petsi wannabe-häärberile kõrvalaias, Pille ja Toomase majale diagonaalis üle tee ning kui ennast diivani vasakusse poolde sättida, võis ka Vicky maja näha.
Vicky oligi just parasjagu kuskilt koju jõudnud ning koogutas oma Mersu pagasniku kohal, lopsakas pepu upakil. Juhanile meeldisid üldiselt suurte rindadega kõhnad naised, aga ega Vickyt kah kole vaadata ei olnud. Ta ei olnud sedasorti lopsakas, kelle kohta saaks ka robustsemalt öelda paks, vaid kenasti liivakella kujuline, megasuurte tisside ja ümarate puusadega. Jalad olid diskostaaril kenasti trimmis, käed ka enam-vähem ja keskelt oli ta üleüldse imekspandavalt peenike.
„Huvitav,
