tõestuseks Jeltsini valmidusele mõelda radikaalselt. Kuigi Gaidar oli kahtlemata suurepärane teoreetik, polnud ta kunagi töötanud valitsuses või tööstuses. Sama kehtis ka tema kolmekümnendates aastates kaaslaste kohta, kelle ta endaga kaasa tõi. Ent üks nõustajaist oli Ameerika akadeemik Jeffrey Sachs, kel olid praktilised kogemused. 1985. aastal oli Sachs, toona Harvardi ülikooli majandusteaduse professor, aidanud Boliivia valitsusel taltsutada 24 000% hüperinflatsiooni; seejärel oli ta 1989. aastal etendanud võtmerolli Poola edukal üleminekul tsentraalselt planeerimiselt turumajandusele. Nüüd võttis ta vastu oma elu seni kõige raskema väljakutse.
Selge oli see, et protsess kujuneb valulikuks. Kui Nõukogude Liit lagunema hakkas, oli Kreml seisnud silmitsi tööliste üha kasvava nõudmisega saada suuremat palka. Riik oli suuresti alla andnud, trükkides raha juurde ja viies riigieelarve puudujäägi peaaegu 20%-ni sisemajanduse kogutoodangust. Ent kaupade ja teenuste pakkumises vastavat suurenemist ei järgnenud. Selle tulemusena liikus majanduses palju raha, mida ei saadud kulutada: see tekitas järjekordi, puudust ning allasurutud inflatsiooni vormi, mida tuntakse „raha üleküllusena“. Kui 1992. aasta alguses hindu enam ei kontrollitud, langes rubla väärtus vältimatult, õhutades edaspidi inflatsioonispiraali. Kommunismi tingimustes oli inimestel raha, ent polnud midagi osta. Nüüd hakkasid tühjad riiulid täituma, ent inimesed ei saanud endale pakutavat lubada.
Gaidar teenis ära avalikkuse erilise pahameele. Jeltsini üha skeptilisemaks muutuv asepresident Aleksander Rutskoi pilkas teda ja ta kaasreformaatoreid, kutsudes neid „poisteks roosades pükstes“. Kuna nende ideed põrkusid vana nõukogude võimuaparaadi omadega, läkski sõda lahti. Rääkimata majandusreformide toetamisest, blokeeris parlament, kus domineerisid kommunistid, Gaidari iga sammu. Reformaatorid leidsid end vastasseisus Vene keskpangaga, mida juhtis Viktor Geraštšenko, parlamendi poolt ametsisse määratud truu nõukogude mõttelaadi toetaja.
Tavapärase majandusteooria järgi saab hüperinflatsiooniga võidelda rahaga varustamist katkestades. Geraštšenko uskus aga vastupidist, et probleemiks oli raha vähesus majanduses. Jeffrey Sahcsi ehmatuseks plaanis ta rahahulka suurendada umbes 30% kuus, et saada tehased uuesti tööle. Geraštšenko väitis, et niiviisi suurendatakse toodangut, saadetakse turule rohkem kaupu ja alandatakse hindu. Tal polnud õigus: 1992. aasta detsembris ulatus inflatsioonimäär kõigi aegade kõrgeima näitajani – 2333,30%. Hiljem nimetas Sachs Geraštšenkot „maailma halvimaks keskpankuriks“ – see oli fraas, mis sai kuulsaks. Püüdeid raha juurdevoolu kontrollida muutis veelgi keerulisemaks rubla jätkuv kasutamine ülejäänud 14 endises nõukogude liiduvabariigis, mis jätkasid ka rahatrükki, ja kuna seda sai kasutada välismaal kaupade ostmiseks, oli stiimuleid protsessi peatamiseks vähe.
Raske on nuriseda Gaidari kavatsuste aluseks olnud loogika üle. Tänu hinnamehhanismi sissetoomisele loodi side tarbimise ja tootmise vahel. Poed, mis olid aastakümneid sünged kohad, kus plakatid kuulutasid „kingad“ või „leib“, hakkasid üha enam sarnanema oma lääne vastetega, sest nende roll oli muutunud nappide ressursside jaotajatest kaubanduslikeks üksusteks, kes võistlesid tarbijate rublade eest. Vanasti oli ainult ühte sorti pesupulbrit, mis aeg-ajalt riiulitele ilmus, tekitades ärevuspuhanguid, kui läks liikvele kuuldus selle saabumisest. Nüüd oli neid mitmeid, kõik veidi erinevad. Sama kehtis kohvi, küpsiste ja helveste kohta. Lettidele hakkasid ilmuma deodorandid, juuksepalsam ja tampoonid. Tegu oli täiesti uue maailmaga ning venelased püüdsid selle reegleid mõista. Kuidas nad peaksid käituma? Ja mida nad peaksid ostma? Reklaamitööstus, mis nõukogude perioodil oli olnud ametliku propaganda tööriistaks, pakkus juhatust.
Kõige kärmemad, nutikamad ja kõige vähem südametunnistust omavad inimesed õppisid kiiresti, kuidas erakordseid majanduslikke võimalusi ära kasutada. Ent enamik nägi vaeva, eriti vanemad põlvkonnad. Keskmine elatustase langes aasta-aastalt, kuna palk ei suutnud hindadega sammu pidada ja tööstused lõpetasid tegevuse. Tööstuslik tootmine kukkus kokku. Neil, kes said pensioni või muid kindlaksmääratud riigipoolseid makseid, läks veelgi halvemini, sageli tuli neil kuid läbi ajada ilma mingi rahata. Babuškad – vanemaealised naised – seismas maantee kõrval ja müütamas oma kasinat vara – see muutus varsti enamikus linnades tavaliseks pildiks.
Moraal muutus mittekohustuslikuks: krahmamise röövsaak oli niivõrd suur, et kaubandusrivaalid läksid varsti üle vägivallale ja organiseeritud kuritegevus varjutas äritegevuse. Haavatavad inimesed langesid saagiks trikitajatele, kes olid valmis jätma neid ilma ükskõik millisest varast, mis iganes see oli: inimestel õnnestus „privatiseerida“ riigile kuuluv korter, kus nad olid eluaeg elanud, ainult selleks, et lasta end veenda sellest murdosa korteri väärtuse eest ilma jääma. Teised panid oma raha investeerimisfondi, mis lubas kasumit, mis oli liiga suur, et usutav olla; need püramiidskeemid varisesid varsti kokku, viies endaga kaasa investorite säästud. Oli ka geograafilises mõttes tasakaalu puudumist: algselt koondus enamik muutusi Moskvasse ja Peterburi, ning uue Venemaa provintsides ringi sõites oli esimestel aastatel tunne, nagu reisiks ajas tagasi.
Loomulikult kahjustasid enamikku elanikkonnast puudutavad raskused reformaatorite üritust, eriti kui selle kõrvale panna alles esilekerkiva ärimeeste klassi praaliv jõukus. Tagasihoidlikkus oli uusrikastele võõras mõiste, paljud neist tundusid olevat alles äsja koolipingist tõusnud. Vaevalt suutelised oma head õnne mõistma, seilasid nad mööda tänavaid oma ekstraklassi BMW ja Mercedese limusiinides, sõid kalleimates restoranides, kus ainult üks söögikord võis maksta enam kui töötaja keskmine palk, ning jõid ööklubides šampanjat.
Kõige selle mõju enamikule rahvast, kes ikka veel rügasid riigi heaks ja said selle tasuks kahaneva rahahulga, oli arusaadav. Nõukogude Liit oli olnud võrdväärsete riik, välja arvatud nomenklatuuri hulka kuulunud isikud – valitsev klass, kes oli nautinud oma privileege diskreetselt suletud uste taga. Paljudel venelastel kipitas hingel viis, kuidas need uued venelased olid oma raha teeninud: enamik oli rikastunud kaubanduse või finantsteenuste osutamise kaudu – kommunismiajal mõisteti need tegevused hukka spekuleerimisena – või siis riigi omandi riisumisena.
Selliste kaugeleulatuvate majandusreformide rakendamine oleks olnud juba siiski küllalt raske, kui oleks olnud lai poliitiline konsensus, nagu oli Poolas, kus muutused algasid 1989. aastal. Ent uuenduste läbiviimine Venemaal, kus poliitiline ladvik oli teravalt jaotunud reformaatoriteks ja kommunistideks, oli palju raskem. Sachs meenutas kaks aastakümmet hiljem: „Nõukogude ajastu süsteemi lammutamine tundus olevat moraalselt igati õigustatud missioon. Ma tõesti lootsin ja isegi ootasin, et Venemaa tunneb uue vabaduse üle vaimustust. Selles ma mõnevõrra eksisin. Vaimustuse periood oli märkimisväärselt lühike, ja poliitilise viisakuse periood veelgi lühem.“5
5 NKVD oli KGB eelkäija.
« 3 »
UUE MAЯSHALLI PLAAИI OTSIИGUL
Kui palju läheb maksma postsovetliku Venemaa muutmine õitsva majandusega riigiks? Kümme miljardit dollarit? Kakskümmend? Sada? Pärast seitsetkümmet aastat moonutatud „peeglitagust“ majandust oli Venemaa omadega läbi. Vabrikud müttasid toota iganenud kaupu vastavalt ülaltpoolt etteantud plaanidele; põllumajandus oli kui sasipundar, samas naftat, gaasi ja teisi külluses leiduvaid tooraineid ammutati maapõuest jõhkralt ja ripa-rapa, mistõttu keskkond muutus ahermaaks.
Washingtonist vaadatuna viisid Jeltsin ja ta noorte turumajandusele orienteeritud reformaatorite meeskond Jegor Gaidariga eesotsas Venemaad õiges suunas. Ent ainult reformidest ei piisanud: vaja oli ka raha, millega õlitada muutuse rattaid ja kergendada üleminekuvaeva. Pärast Teist maailmasõda aitas USA Saksamaal ja Jaapanil rahvusvahelisse kogukonda tagasi pöörduda seeläbi, et tegi oma endiste vaenlaste poliitilised institutsioonid ümber omaenda institutsioonide järgi ning suunas nende rekonstrueerimisse terve varanduse. Taassündinult said neist varsti õitsva majandusega liberaalsed demokraatiad,
