sildiga läbisegi kasutatakse ka konservatismi mõistet. Kas see häirib?
Kui me räägime populismist, siis peaks ju küsima: mille vastu see on? Populism on vastuhakk valitse-vale eliidile. Ja kuna eliit (nii palju kui meil seda on) on valdavalt libe-raalne, siis vastaspoole kirjeldami-seks kasutatakse automaatselt kon-servatiivsuse mõistet. Miks see peaks mind häirima?
Nii mõnigi inimene, kes ennast konservatiivina määratleb, ei võta kõike seda omaks, mida selle mõiste egiidi all tehakse.
Kindlasti mitte. Konservatiivsusel on nii palju eri varjundeid.
Hardo Pajula:
haigetest inimestest ei saa tervet ühiskonda
ÜHISKOND
Hardo Pajula on konservatiivne mõtleja, majandus-ekspert, Edmund Burke’i Seltsi eestvedaja ja Estonian Business Schooli õppejõud. Ivan Lavrentjev uuris, mida ta arvab Eesti ja maailma käekäigust ning milles näeb ühiskondliku vastasseisu lahendusi.
Ivan Lavrentjev on Rus.edasi.org peatoimetaja.
FOTOD: IRIS KIVISALU
10
EDASI. Proovisõit, kevad 2020
Kas Eesti ühiskonnas on praegu palju väärtus-konfliktidest tingitud lõhesid?
Jah, see on võtmeküsimus. Me peame lootma, et sellele olukorrale lahen-duse leidmine on võimalik. Minu ar-vates me impordime Facebooki kaudu Ameerika Ühendriikide probleemis-tikku. USA Keskpanga andmetel langes perioodil 1998–2013 kõigi perekondade netovarade väärtus 20%. Töölisklassi puhul oli see näitaja lausa 50%. Rik-kam 10% elanikest aga kasvatas oma vara 75% võrra. Päris selge, et sellisel dünaamikal saavad olema oma taga-järjed. See, mis juhtub pealinnas, jõuab varem või hiljem ka Antslasse. Eks sel-line globaal-Antsla me siin olemegi.
Kas kõike ühiskonnas toimuvat saab seletada üksnes majandusega?
Ma ei arva seda, majandus on siin ainult üks komponente. 0,01% USA parteidele poliitilisi annetusi teinud inimestest andis 1980ndatel aastatel 10% kõigist annetustest, nüüd on see 40%. Me näeme äärmist polii-tilise ja majandusliku võimu kont-sentratsiooni, mis on valinud enda lipukirjaks feminismi, liberalismi ja paradoksaalsel kombel üleüldise võrdsustuse ideoloogia. Oleks arulage arvata, et sellele ei järgne vastureakt-siooni. Varandusliku kihistumise mõttes ei ole meil kaugeltki nii suuri probleeme kui Läänes. Aga nördimust ja viha impordime sealt küll.
Aga on ju jabur, kui probleemi enamjaolt polegi, aga vastu võideldakse ikka.
Mida poliitikas tajutakse problee-mina, see ongi probleem, mis ajapikku võimendub ja muutub aina suuremaks. Esiteks, suhteliselt hiljuti
olid meil siin kõik võrdselt vaesed. Teiseks, on teooria, mis ütleb, et kui rikas ja vaene maa hakkavad omavahel kauplema, siis sellest võidavad rikka maa rikkad ja vaese maa vaesed. See, et meie töölisklass saab käia Soomes ja Rootsis tööl, on meid kindlasti väga palju aidanud. Mis omakorda sunnib kohalikke ettevõtjaid kodumaiseid palku üleval hoidma. Seetõttu pole meil ebavõrdsus kasvanud kaugeltki sellises tempos nagu näiteks USA-s.
Seega, majanduslik elujärg on paranenud, küll aga tekkis poliitiline rahulolematus, mis kanaliseerub kasvõi EKRE näol. Miks?
Liigume USA-sse tagasi. Kui vaesu-vale töölisklassile visatakse pide-valt nina ette, et nad on lisaks veel ka naiste-, moslemi-, homo-, neegri- või eskimovihkajad, siis mida muud siit oodata on? Eks see kamp on muidugi mitmekesine ja küllap on nende hulgas
ka eskimovihkajaid. Aga see tänita-mine tekitab ekstra pahameelt. Selle ideoloogia on võtnud omaks valitsev eliit kõigis lääneriikides, ka Eestis. Olen üsna veendunud, et vähemalt kuus EKRE kohta Riigikogus langevad Johannes Tralla ja Vilja Kiisleri arvele. See pole isiklik ja ma mõtlen seda pigem kujundina, ma käsitlen Trallat kogu ametliku ajakirjanduse sümbolina. Mart Helme ei ole minus kunagi ära-tanud mitte mingit sümpaatiat – kuni selle hetkeni, kui ta oli valimisstuudios Johannes Trallaga, kus ma elasin Hel-mele kaasa. Tunnen kogu selle trallan-duse suhtes suurt vastumeelsust.
Kas probleem on ideoloogias või pigem esituses? Agressiivsed on ju mõlemad äärmused.
Ma näen mõlemal tiival – nii va-sakul kui ka paremal – mille-naristlikku allhoovust, ja see on väga halb nendele, kes nende vahele jäävad. Mis sest, et suur hulk eestlasi
Minu arvates me impordime Facebooki kaudu Ameerika Ühendriikide probleemistikku.
11
EDASI. Proovisõit, kevad 2020
kui ka psühholoogiline. Vasakpool-sed kipuvad arvama, et kõik ühis-kondlikud probleemid on poliitili-sed, järelikult on neil ka poliitilised lahendused. Mina niimoodi ei arva, kuigi poliitiline element on siin ka kindlasti olemas. Ma annan enda-le aru, et minu võimekus poliitilist poolt muuta on nullilähedane. Ainus viis midagi üldse muuta, on muuta iseennast ja end vahetult ümbritse-vat.
Mida teed ka Edmund Burke’i Seltsiga...
Kui rääkida Edmund Burke’i Selt-si tegemistest, siis saigi umbes poolteist aastat tagasi tehtud oluline kursimuutus. Ma ei pea ennast origi-naalseks mõtlejaks, vaid pigem mõte-te vahendajaks. Minul on vaja kedagi, kes mind inspireeriks. Esimesel pe-rioodil oli selleks Roger Scruton. Tei-sel perioodil oli hingestajaks suuresti Jordan Peterson, nüüd on selleks saanud Rupert Sheldrake. Muutused algavad üksikisikust: kas mul on vaja alustada oma päeva kella seitsmeste päevauudistega? Või võtan juhtme välja ja tegelen millegagi, mis hoiab mind terve mõistuse juures ja ehitab sisemiselt üles?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa,
