1
Saarlaste laev lähenes vastu õhtut väinale Muhu ja mandri vahel. Triibulised purjed olid paistetanud lõunatuulest. Laevaninal seisis mees ja toetus piigile. Ta oli mõttes, kuna saarlased isekeskis pildusid segamini sõnu ja naeru.
Urmas oli alles varakevadel pääsenud Leedust. Ta oli seal vangina pidanud olema rohkem kui aasta, kuni lunaraha kohale jõudis. Selle oli toonud kaks leedulasest orja ning vabatmees Kärmo. Orjad pidi ta maha jätma lunaks ja Kärmo magas praegu oma peatäit laeva masti ümber laotud kaubakoormal.
Urmas ei mõtelnud praegu tagasi. Navoküla küngasjoon oli ta silmade ees, hoonete rasked õlgkatused, millede ungastest praegu tõusis õhtune suits. Naised on juba püstkodades ametis, suviköökides, talisest tarevangist lahti. Imbil oli poeg olnud ja sellele oli ta nimeks pannud Uldelemb. Habras ta oli, aga poeg on tugev nagu esimenegi, Teevo. Ei taha Imbi kõrval teist naist, isegi mitte uhkuse pärast.
Kuid kuhu sa nüüd paneksidki teise naise, kui ei saa enam ümmardajaidki pidada ega orje? Kõik on läinud lunaks. Lehmad ja lambad ja orjad. Hobuse olevat nad jätnud ja relvad. Nii oli Kärmo kõnelnud, kui ta oli toonud lunaraha.
Aga makstud oli tema eest kui vägevama vanema eest. Urma uhkus tundis rahuldust sellest ühes vihaga, et tal nüüd käed on nii tühjad.
Ta oli tulnud mööda Väina jõge alla läbi liivlaste maa ning oli Ükskülas kohanud saarlasi. Nüüd oli ta siis juba Muhu ja mandri vahel ning päikese loojaku järele jõuavad nad Kividenpää sadamasse. Kui pimedas veel saab hobust, siis jõuab keskööks koju. Kui mitte, siis jõuab sinna lõunaks.
Järsku keeras tuul ja tuli mandrilt. Nõnda et jõuti hilisööl alles Kividenpääle. Ja läbi öö kõndis Urmas Navoküla poole, rühkival jonnakal sammul, kuigi komistades vaevalt seletataval künklisel teel.
Päike oli juba kõrgel, kui metsa tagant hakkasid avarduma väljad ja niidud. Kõige kõrgemal hoonete keskel vanema Uudemeele majad nagu väike küla omaette. Ja nüüd näeb Urmas ka pärnade alles raagus okste kirme tagant oma eluhoonet. Ta teab, et põdrapea kuju on kaunistuseks unkal, kuigi teda silm veel ei seleta. Ja teab, et igal hoonel ja majariistal on ta majamärk: kahest tuliristist läbi käiv pika varrega rist, mis ju on mõõk.
Nüüd, kui ta näeb oma koduküla, puhkab ta jalgu. Ta ei taha jõuda koju higisena, väsinuna. Ta tahab sirgelt kõndida üle tänava ja mitte näidata, kuidas südant sõi ootamine, lootus, pettumus ja jälle ootamine. Ta ei taha näidata läbielatud kibedust, et seal kodus venitati ja viivitati ta vabaksostmisega ja käskjalga pidi saadetama keerulistel teedel ning aega söövalt kaks korda, enne kui kaup sai kindlaks ja leedulastele laoti raha.
Nad olid ta hinna kõrgeks kruvinud, sest ta oli palju nende mehi tapnud ja nende hulgas ühe kuulsa pealiku. Ja mida sai tema parata, kui seal oli niisugune komme, et surmatute naised poosid endid hoonete parte ja purrete pulkade külge?
Kui Urmas puhkas jalgu, tuli küla poolt ratsanik. Urmas tundis temas ära üleaedse Vesiko orja. See vastas küsimistele, mis külas uut, põigeldes ja lausus, et peab sõnumi viima Tõivokülla.
Ei kõlvanudki orjale näidata uudishimu, ja Urmas hakkas edasi sammuma. Ja siis tuli külatänava algusel nähtavale sepp Võibo ja vedas hobusega karuäket parandada.
Ta jäi Urmast nähes seisma ja tõmbas edasi minna tahtva hobuse tagasi, ise nagu tulp, liikumatu ja kange. Tõstis siis käe silmadele, et paremini vaadata. Ja tuli lähedale.
„Tagasi jõudsid, Urmas, ometi.”
„Tagasi. Aega läks liigagi.”
„Kui ei leia paremat paika, peatu minu pool.”
Urmal tuli meelde orja põiklev olek ja ta teadis järsku, et midagi halba on sündinud. Kuid ta ei küsinud, vaid vastas:
„Külla tulen muidugi, kui olen kodus ringi vaadanud.”
„Tuled Kividenpää kaudu? Ja ei kuulnud seal sõnumeid?”
„Pimedas laevalt maale. Ei olnud kedagi, kes oleks jutustanud.”
„Kärmo oleks ikka võinud ütelda ka, et sul kodu ei olegi enam.” Ja ise mujale vaadates jutustas sepp, et vanem Uudemeel andnud tema talu Aliste Teasele, kes maksnud muist lunaraha. Oli odavasti andnud. Loomad ka kõik. Selle siis võtnud Imbi südamesse või tabanud teda kuri silm ja ta hakanud põdema. Ja surnud ühel päeval kaevu juurde. Samal päeval, kui Teas hakanud vedama oma majariistu tarre, kuigi seal neid riistu veel ülearugi olnud. Ka nurmed jaotatud Teasele. Ja siis mõne päeva pärast ei pidanud väike poeg külanaiste piima sees ja surnud ka. Ning nüüd kevadel jäämineku ajal uppunud ka Teevo, jah, läinud jääkambale teine, noh, mida teab nelja-aastane? Hakanud pangal sõitma ja siis uppunud.
Nad seisid seal kolmekesi tänava algusel, nagu ei olekski neil elu sees, Urmas, sepp ja hobune. Siis hakkas Urmas nagu aeglaselt ärkama, tõstis käe ja silus korra üle lauba. Ta ei lausunud sõnagi, kahmas korraks mõõga järele, kuid käsi vajus loiult alla. Siis tõmbas ta end järsku sirgu ja hakkas tagasi minema kiirel, kärsitul sammul. Pöördus teelt paremat kätt kaasikusse, kõndis seda mööda kaugemale metsa ja rändas seal sihita edasi kuni õhtuni. Ta näris puuoksi, järas vahetevahel oma käerandmeid ja vajus öö tulekul samblale, jäi poolunne, virgus niiskusest ja külmast ja tegi tuld nagu unes.
Neli päeva ta rändas nii metsas, ikka ringi oma koduküla ümber. Kui ta aga märkas, et küla tuleb nähtavale, pööras ta jälle metsa tagasi. Mõtted, mis ta mõtles, olid kõik lühikesed ja ei viinud kaugele, nagu ka teed, mis ta kõndis, olid umbsed ja tikkusid tihnikusse.
Neljanda päeva õhtul hakkas ta nälga tundma. Siis nägi ta Imbi nägu, mis oli nõnda õrn, nägi ta habrast kuju ja nägi ka väikest Teevot, nagu ta siis oli, kui ta ise oli läinud ugalaste juurde. Järsku meenusid talle leedulaste naised, kellest ta ise mõnda oli rippumas näinud.
Et jumalad temale vihased olid, see oli talle selge. Millega ta nende viha oli välja kutsunud, seda ta ei teadnud. Aga küllap oli olnud inimesi, kes jumalatele olid tema üle kaevanud. Neile tuleb kätte maksta, neile inimestele. Ja jumalatega tuleb viha pidada, seda ta tundis oma hinge põhjas. Viha pidada, mitte neile alla vanduda, kuni nad kõik jälle heaks teevad.
Näljasena ja kurjana kõndis Urmas nüüd otsejoones küla poole. Ta ei heitnud aga pilku kaugemale kui vaja, ta nägi vaid rada oma jalgade ees ja vältis vaatamast oma kodu kui ka vanema Uudemeele talu katuseid.
Kõhnaks oli ta jäänud ja põlevad silmad olid tal auku vajunud, kui ta astus sepa juurde sisse.
Ta sõi, mis talle ette toodi, teadmata, mida ta suhu ajas, ei kõnelnud palju ja laskis teist kõnelda.
Ta vältis naiste ja sepa poegade pilke, mis niigi käisid temast mööda ning üle, et mitte solvata kaastundega.
Nii sai ta kuulda, et ta hobune ja relvad on vanema juures hoiul. Hoiul nad pidid kuskil olema, sest ta on sõjamees. Ja sõjamehelt võetakse vaid võitluses ta relvastus ja hobune.
Ta ütles sepale, et homme läheb vanema juurde nõudma oma vara, seda, mis veel üle jäänud. Ei ütelnud ta seda ei kibedalt ega ähvardavalt. Ta kõneles üsna rahulikult nagu igapäevasest asjast. Kuid sepp kartis selle rahu taga olevat suure viha ja vihkamise ning andis nõu ikka rahulikult asja ajada.
Tease käest võib ju talu ja maad jälle tagasi saada, kui talle tasutakse väljapandud raha. Ja kui ta ei taha anda, alles siis võib otsustada mõõk ja teras. Eks aeg näita, kuidas on parem. Aga vanemaga nüüd kokku minna ei ole tark. Tal on ikkagi mehi ja poolehoidu. Kui ka vastaseid.
