nad ütlesid enestele, et ei olnud nagu sünnis see ratsutamine ilma saatjaskonnata, ilma sulasteta. Nad tundsid seda kõik, mitte vaid sepp Võibo, et külast kaob keegi, kes oma minekuga jätab koha tühjaks.
Ta oli neile jutustanud öösel, et enne oma sõitu Peipsi taha Laugajõge mööda üles peab ta veel minema Järvamaale. Et seal on mees, kellele ta on tõotuse andnud, et aitab teda ühes ettevõttes. Sest see on teda kord varem aidanud.
Õieti ei teadnud Urmas isegi, mis asjas ta peab abiks olema. Kuid ta oli kergelt lubanud, sest kellelegi ei tahtnud ta võlgu jääda.
Külast oli ta juba kaugel väljas, kui äkki jooksis tihnikust välja kaks meest ja peatus teel hobuse ees.
Nad olid relvis, kuid olid ta endised orjad Havald ja Meeldes.
„Võta meid kaasa,” ütles rootslane Havald, „meie ei taha teisi isandaid kui sind.”
„Võta kaasa, sul on ustavaid sulaseid vaja. Võidelda me mõistame,” lausus vadjalane Meeldes ja sülitas rohukõrre hammaste vahelt välja.
„Kaugele ma teid õige viin nõnda?” küsis Urmas ja naeratas. „Mind peetakse varsti kinni orjade vargana.”
Nad võtsid kaukast välja nahkmütsid, mille ääre alla oli kinnitatud peent jõhvi sälgude sabadest. See langes õlgadele nagu pikk juus ja varjas nende pügatud peade reetvuse.
Aga Urmas ei olnud nõus. Ta ütles nüüd karmilt:
„Minge minema, mul ei ole abi vaja.”
„Nii mina ju arvasin ka,” tähendas rootslane mõtlikult ning aeglaselt. „Arvasin isegi, et oleme sulle siin vist raskuseks. Aga kaugemal, kui kokku saame, siis läheks sul meid vaja. Sa minevat vadjalaste maale?”
Urmas ei vastanud, vaid vaatas kaugusesse.
Vadjalane tõmbas oma punase karvaga kaetud kämblaga enesele üle lauba, ta helesinised väikesed silmad tedretähnilises näos vaatasid usaldades endist isandat ja ta ütles siis rahulikult:
„Ega me siia ikkagi ei jää.”
Urmas nagu ei kuulnudki, vaid ratsutas minema.
Havald ajas oma pika keha sirgu, nagu tahaks ta ringutada. Ta habemes näost, mis oli ka põsenukkidel täis valkjaid karvu, ei saanud aga muud lugeda kui ükskõiksust. Üksteisest eemal seisvad hallid silmad vaatasid kulmude sirgete puhmaste alt lahkujale järele, nagu ei olekski sündinud midagi erilist.
Seda oli ta ju arvestanud.
Mõlemad läksid tagasi tihnikusse, kus oli leppade külge köidetud kaks hobust. Nad olid võtnud kõige paremad, ja Havald vaatles oma kõrvi kiitva pilguga, enne kui talle selga istus.
Sõna lausumata pöördusid nad ida poole, kus üsna lähedal juba hakkas end laotama mets.
Nad ratsutasid mööda kitsast rada, mida mööda oli veetud palke ja puid. Ojani jõudnud, keerasid nad vette ja ratsutasid vulisevat madalat sängi mööda, kuni päike oli kõrgel. Siis keerasid nad järsku laande, kus ei olnud teed ega rada.
2
Tarva kollakaspunane nahk vilksahtas läbi ragiseva puhmastiku, heledad pikad sarved läigahtasid kord ja vajusid kohe alla ja üks koer kaebas järsku haledalt teiste marulise haukumise sekka. Rägastik vajus vaona eemale ja jällegi kostis haukumine natuke kaugemal, ainult mahajäänud koer aiatas edasi. „See on muidugi Mustu,” mõtles Tõivo, „noor teine, ei mõista end hoida.” Ta ruttas, oli juba veidi hingest ära pikast tagaajamisest. „Visa sõnn, visa sõnn,” kordas ta ikka jälle uuesti ja ta süda vasardas: kui mitte Illuko varem tarvale juurde ei jõua!
Ta tormas läbi kastemärgade põõsaste ja sõnajala edasi, leidis vinguvalt haliseva koera, kes talt nagu abi ootas. Kuid siin oli vaid surm veel aitajaks, sest kogu sisikond oli väljas ja roided külje pealt avatud. Tõivo vajutas oda kärme löögiga loomale südamesse ja kiirustas edasi, kui tarvas jälle paigal seisis, jauras ja norskas ja ühel koeral juba hääl kippus kinni jääma sellest hommikust saadik kestnud haukumisest.
Tõivo leidis ühe oma viltuläinud oda ristloodis puutüve sees. Kui ta selle välja kiskus, kahises ülevalt kollaseid lehti metsa sügisesse vinasse.
„Ma pean rahulikum olema,” ütles ta enesele. Ja jälle meenusid talle isa sõnad, et oti, tarva ja põdra jahil olgu mees vagane ja käsi kindel. Kaks noolt oli kaduma läinud juba rutuga sihtimisega. Aga see sõnn oli ka vilgas, kuigi turjaga nagu mägi.
Ju ta seesama ikka on, kes Urito poisikesed surnuks puistas ja läinud sügisel Vaado ühes hobusega puruks kaevas. Tal on paha vaim sees. Varitseb tihnikus ja tungib järsku kallale. Aga Otenamb ütleb, et lähevad vanadusega kõik tigedaks ja lõhuvad lehmigi.
Et ta aga kaval on, seda on ta näinud hommikust peale. Ei lähe ega lähe tihnikust lagedale, et saaks vibuga lasta või oda visata. Ja koeradki ei saa padrikus õieti liikuda, tema aga toetab tagumiku kibuvitsa põõsasse või sarapuu puhmastikku ja vehib sarvedega, nõnda et penid ei saa kuskilt kinni hakata, vaid hoidku ise enestele taganemistee lahti. Aga nii kui ta odameest näeb, siis kargab kergelt nagu põder langenud puudest ja võsast üle, et jälle kaugemal koertele vaid sarvi näidata.
Meel olgu vagane, mõtles Tõivo, sest ta oli juba higine ja mures, et viimaks võib väsidagi. Sel pöörasel kihutamisel oli ta natuke segigi läinud, ei teadnud enam õieti, kus ta on. Sedaviisi võib looma viimaks ajada Variküla poole välja ja siis tuleb sealt mõni ja tapab tarva varem, enne kui ta ise jaole saab.
Tõivo seisatas, pistis näpu suhu ja hoidis enese ees õhus. Aga mets oli nii vaikne, et vaevalt mõistetav oli, kustpoolt liikus tuuleõhku. Ta mõtles nüüd altpoolt tuult sõnnile ligineda.
Nii tegi ta siis kaugema tiiru, kuid nägi varsti, et ka see midagi ei aidanud: ta ei saanud laske- ega viskekaugusele läheneda, ja kuigi koerad haukusid endiselt pööraselt, kuulis tarvas okste raginat. Ta kuulis ja mõistis küll veel muud: kuidas orav tuksutades hoiatas ja näär hurjutades kriiskas. Ja kohe kahises jälle puhmastik ning see ragisemise, norskamise, möirgamise ja haukuva käiamise maru vajus vasakule poole ning peatus jälle mõnisada sammu eemal.
Tõivo ei olnud niisugusest tõust ega rahvast, kes kaotab lootuse. Kuna ta seni oli olnud vaid kord-korralt kuri halva õnne pärast, siis jälle täis põnevat lootust, muutus ta nüüd juba jonnakalt süngeks. Ta hakkas looma vihkama, kelle ta muidu oleks surmanud vaid jahikire ülevas meeleolus. Ta hakkas teda sajatama. Ei olnud temal tarkade sõnu, ei teadnud ta sortside nõidust, aga ta uskus oma mõttetuil silpidel olevat mõju ja lootis seda.
Ta seisatas, vaatas ringi, kui sai veel kord püüda tuule alt loomale läheneda, ning nägi äkki õhtu poole vajuva päikese längus kiirte sees mehe seismas. See seisis puude tüvede vahel rahulikult ja vaatas sinnapoole, kust tuli koerte kisa ning pulli norskamine ja jõur. Siis keeras ta pea Tõivo poole.
Tõivo esimeseks mõtteks oli, kumb oleks tugevam. Ja ta vere tõus kahanes, kui võõras ta hinnangus paistis kasvult väiksem olevat ja õlgadelt veidi kitsam. Kuid vibu, oda ja tapper olid tal nähtavasti head ja miks kandis ta metsas kilpi? Ei olnud ju lähedal olnud sõda ega rünnakuid.
Ka oli tal valge poolkasukas seljas ning tali oli ju alles kaugel. Ahtakese äärega sinise kaabu alt langes hele juus nagu silutuna õlgadeni, kuid oli laubal lõigatud.
„Võõras,”
