isegi nende teiste sõjakamate naabrite mõninga ülekohtu all. Sest juhtus sageli, et mõni Ugandi meeste jõuk tuli Jogentagant läbi ja võttis hobuseid ja loomi vägivallaga, ning olid alati siis riius nendega ja vanem käigu kaebamas Ugandi vanemale, kes jälle omakorda palju ei saanud teha, sest pidi ise võitlema venelastega, kes tulid mööda Emajõge üles oma suurte lotjadega või talvel üle Peipsi.
Seda kõike teadis Urmas, kuid kuigi ta mõistis ühe või teise häda, siiski tundis ta endas omapoolse rahva üleolekut nende tasaste vendade vastu siin Alentaguse maal. Ning oma jaheda näoga vaatles ta Tõivo kodakondseid, kui need tulid teretama rehetoa lävele.
Tõivo isa Kuulevane oli laia rinnaga vahest viiekümneaastane mees, kelle kulmud jooksid natuke kõrgelt kokku ning andsid seega ta näole nagu natuke imestava ilme. Ta paksud pikad lauku soetud juuksed oli pealtpoolt pea valgeks pleekinud, kuna altpoolt paistis läbi tuhkurtõmm värvus. Habemetüükad kõrvade ja põsenukkide vahel olid osalt hallikad, kuna nad allapoole ja lõua ümber olid alles tumedad. Lühike nina oli kergelt kongus, suu lai ja pehmelt naeratav.
Ta ei olnud seega sedalaadi mees, nagu Urmas nendega oli harjunud oma karmimate ilmetega meeste juures kodupaigas. Ka nägi ta tema taga naisi, kes kuulusid nähtavasti tema perekonda, kuid ei erinenud naisorjadest kõigi nende väikeste pisiasjade poolest, mis muidu kohe esimesel hetkel vahet lasksid teha. Kas olid siin orjad julgemad või olid vabad alandlikumad, seda ei teadnud Urmas kohe otsustada, kuid kuigi ta ei võõrastanud, siiski tundis ta end olevat ikkagi maanurgas, mis ei lasknud ärgata lugupidamist.
Kuid lahke vastuvõtt, mis arenes südamlikkuseks, kui Tõivo oli jutustanud antud abist võitluses tarvaga, pani teda loobuma oma tagasihoiust, ja kui ta istus ruumikas rehetares laua juures, kuhu kohe kanti vahutavat mõdu, vastas ta küsimustele, kustpoolt mees ja kuhupoole läheb, juba lahkelt ja pea vastutulelikult.
Kuna naised hakkasid küpsetama tarva liha ja koldel valmistati värskeid paistekakke, läksid mehed hobuseid vaatama.
Teel kohtasid nad eile kaduma läinud Illukot ühes paari noormehega, kes olid aidanud metsast koju tuua tarvavasika.
Lehmast oli ta ruttu jagu saanud, seletas Illuko. Tal oli ju kuus koera kaasas olnud. Ja vasikas oli olnud tükk maad eemal puhmas, surunud end vastu maad ja pugenud peaga rohu sisse, et vahest ei märgatagi teda ja minnakse mööda!
Ning Illuko naeris seda ilmaaegset metslooma kavalust.
Koplis valis Urmas kaua ja hoolikalt. Vaatas hambaid ja katsus jalgu ning ristluud. Ning jäi peatuma ühe nelja-aastase täku juures. Oli tõrges hobune, see kõrb, pika seljaga, paksu lakaga ja peente jalgadega. Kuulevane ühes pojaga ja teistega nägid, et oli tegu hobusetundjaga. Loom ei andnud alguses lähedale, kuid Urmas püüdis ta paari hüppega kinni, haaras teda kõrvade vahelt lakast ja teise käega lõuast ja sundis tantsiva täku rahule, meelitades ja häälitsedes. Ning varsti laskis see oma kõrvatagust ja lõugadealust sügada. Siis toodi valjad ning Urmas tagandas hobuse kopli nurka ning ajas temale valjad pähe.
Hobune ei olnud veel valjaid, veel vähem ratsutajat kandnud. Kuulevane seletas, et enne viit aastat ta hobust ei pane rakkesse ega ratsuta teda. Urmas oli üldiselt selle poolt, kuid kuna see hobune seljast oli tugev küllalt ja tal oli ratsut kohe vaja, oli ta ka ühe kärme hüppega looma seljas, kannatas kõik püstiajamised ja vastu aeda nühkimised välja ning sai ta lühikese ajaga nõnda kaugele, et võis teda nelja, traavis ja sammu juhtida mööda koplit.
Ta punetas natuke ja oli higine, kui tuli täkult maha ja võttis talt valjad peast.
Kui nad olid tagasi koju jõudnud, võttis Urmas kaukast nahkkotikese ja sellest hõbemünte, milledest mõnda siin veel ei olnud nähtud. Kuulevane ühes külalistega vaatles huviga ning Urmas teadis seletada, et mõned on Rootsist ja teised kaugelt kagust, maadelt, mis on merede taga. Tal oli isegi üks lõunamaine münt sealt, kus olevat musti inimesi villaste juustega. Need aga olevat orjad, kuna isandaks olev rahvas olevat raudjavärvi või tõmmu. Ta ise ei olevat neid näinud, küll aga tema isa, kes oli kuus aastat merel olnud ja käinud ühes ojomaalastega läänes ja lõunas.
Kuulevase rehetare täitus ikka rohkem inimestest. Vaadati Urma relvi ning leiti neil olevad hoopis erilisi omadusi: ta odad olid hästi töötatud — vartel pronksist rõngad ja nikerdused — ning iseäranis tapper oli kaunis oma hõbejoonistega teral. Mõõga pea oli filigraaniga kaunistatud niisama nagu tuppki, ning temale oli kullaga kanditud punaseid kalliskive. Ning väga tore oli kilbi rauast muhk, millesse oli kullatud sarvedega põdra pea, mille ümber käis hõbedane kiri.
Kuulevane läks tare nurka, kus rippusid ta relvad, ja tõi välja isaisadelt päritud vana tapri pronksist. Uhkusega näitas ta seda ja Urmas võis avameelselt kiita ilusat tööd. Ning mõtles ise, et niisugused võisid säilida vaid rahulikumates nurkades.
Mehed pidasid tema oma relvadest kilpi ja taprit rootsi tööks, kuid Urmas ütles, et kilbi muhk on küll sõjasaak, aga tapper on kuulsa Sakala sepa tehtud.
Eriti noored imetlesid võõrast kui ka ta relvi. Nende keskel kõneldi erutatult retkest vadjalaste maale, millest nad olid kuulnud, ingerite keskele, kaugele Rootsi ning Ojomaale ja leedulaste vastu. Nende jutust kostis nagu kadedust ja igatsust, nagu pahameelt, et siinpool kõik nagu suigub ja midagi ei sünni. Nad kõnelesid veel kord Peipsi rannameeste poolt võetud venelaste lodjast, kuid tundsid endid naeruväärsetena, sest et nad ise sõdijate seas ei olnud.
Ja kui Urmas pidi lühidalt jutustama, et ise oli osa võtnud retkest leedulaste maale, liivlaste ja lätlaste küladest läbi ja et oli vangi sattunud ja siis välja lunastatud, siis vaatlesid nad võõrast veel aupaklikumalt ja poolehoiuga.
Kui road kanti lauale, siis asus Kuulevane järile ja pani austuseks Urma enda kõrvale istuma. Sööming läks üle pidutsemiseks, mõdu kanti alalõpmata sisse suurtes puukannudes ja perenaised — neid paistis Kuulevasel olevat kaks — tõid mune ja mett, suitsuliha ning värskeid ja kuivatatud kalu. Ja kuigi Urmale oli selge, et mõndagi toitu toodi üleaedseilt lisaks, siiski näitas ka seegi peremehe seisust ja väärikust külarahva keskel.
Pidutsemise ajal ilmus vanema Vaado vanem poeg Lõvolemb ja palus isa nimel külalist ka nende rahvast vaatama minna. See tundus Kuulevasele, kes oli palju joonud, esialgu nagu solvamisena, kuid kui Lõvolemb lausus, et Kuulevane toogu ka oma poeg Tõivo kaasa ja see näidaku siis ka tapetud tarva sarvi, siis oli Kuulevane kohe valmis minema. Kuid Urmas vabandas end viisakalt, et neil praegu hobuseostu liigud ja kui vanem lubab, tulevad nad homme.
See keeldumine tõstis Urma veel kõrgemale külarahva silmis. Nad nägid temas isandmeest, kes vahest ise on vanem või mõne vägeva vanema poeg. Kuulevane patsutas teda õlale ja kaisutas teda, mis oli Urmale võõras. Tema kodus ei oldud harjunud meesterahvaste õrnustega ega käsitsi sõbrustamistega. Kuid ta austas iga maanurga kombeid ja püüdis vaid varjata oma ebamugavuse tunnet.
Pidu kestis, kuni pimedaks läks ja kuni suleti valgust andvad pajaaugud ja uks ning süüdati pirrud.
Urmas nägi nüüd paljude pirdude valgusel tare sisustust ning talle meenus ta endine kodu, kus olid seinad kaetud vaipadega ja nahkadega. Ning ta muigas natuke pilkavalt enda ette, kui ta mõtles akendele, mis ta oli lasknud raiuda pajaaukude kõrvale seintesse ja täitnud põitega raamide sees, mis oli äratanud külas enne naeru, kuni vanem ise oli enesele lasknud samasugused aknad teha.
Muie jäi tükiks ajaks ta huultele, kui ta mäletas etteheiteid, mis vanem temale teinud, et ta ikka ja alati teeb midagi uut, mis ei ole kinnipidamine isaisade kommetest.
3
Kihelkonna vanem Vaado tuli külalistele
