nülgida ja võtta vaid pehmem ja parem liha, siis võime kahe mehe vahel küll ära kanda. Kui palju maad sul kodu poole peaks olema?”
Tõivo mõtles veidi ning naeratas siis häbelikult:
„Ei teagi ma praegu, kus ma olen — hommikust saadik vedas metsaline mind laant mööda… päike hakkab varsti vajuma…”
„Mina olen ka eksinud,” sõnas võõras nagu ükskõikselt, „karu murdis hobuse, kui laanepüüd läksin laskma, jätsin mõlemad maha ja tulin edasi, kuni kuulsin su koeri.”
„Mõlemad?” Tõivo hääles oli natuke imestust.
„Juhtusin tagasi tulles peale, kui parajasti sõi. Maksin kätte. Hobuseta nüüd raskem teed leida.”
Seda Tõivo teadis: hobune viib alati kuhugile välja, kui lased teda minna omapead. Ja kuigi võõra näol ei leidnud ühtki murelikku joont, vaid pigemini lahket ükskõiksust, siiski hakkas Tõivol temast hale.
„Ei tea, mis võõra nimi on?” küsis ta. „Mina olen Tõivo Käärkülast, vanema Vaado killamehi.”
„Siitpoolt rahvast ma ei tunne,” lausus võõras.
„Maa on lai. Mina olen Urmas, Soodentagant. Ja tahan minna üle Peipsi Laugajõele — seal mul elab ingerlaste seas hõimlasi.”
„Soodentagant? See on liivlaste Metsapoole piiril juba. Tegid pika tee. Pikema kui vaja,” tähendas Tõivo, kergelt uhke olles oma maadetundmisele, kuigi ta ise veel kodukülast ja ümbrusest välja ei olnud saanud. „Pärnlahest jõge mööda üles Sakala Viljandeni ja sealt edasi Võrtsjärveni, sealt kohe Emajõkke ja Tarbatult mööda Peipsisse, see olevat ju see suur kaubatee venelaste maale…” ta katkestas punastudes oma õpetlikku hoogu, kui nägi Urma näol endist tähelepanuta ükskõiksust. „Küll sa aga ise juba tead…”
„Mul oli enne asja veel järvalaste juurde, nii siis tegin pika tiiru ja nüüd olen küll Alentaguse maadest läbi, eks?”
Jah, seda ta olevat, kinnitas Tõivo. Alentaguse lõunapoolsest osast mööda Vadjas juba, Peipsini siit päevatee, Ugala piir lähedal. Lohusuult saab üle Odevani ja sealt mindavat Laugajõeni — aga see on ju vene valitseja maa, kas nüüd Pooloski oma või selle oma, kes on Ilmeni järve ääres Ulmgardis.”
„Ulmgarl või Holmgart, nagu nimetavad teda rootsi vikerlased. Mõni ütleb Noogart — on suur riik — valitsejaks ka vikerlased nagu kogu Vene riigis. Harjumaal tahtsid ka valitsema hakata, löödi aga läinud aastal maha.”
Urmas seletas seda mõtlikult ja vaikselt ja tähendas siis tarvale: „Tuleks nülgida.”
Nad korjasid enne kokku oma hamed, kasuka ja kilbi, siis andis Urmas nõu minna peale nülgimist sinna, kuhu ta oli oma hobuse ja karu jätnud. „On kõrgem, kuivem koht magamiseks.”
Nad nülgisid tarva ruttu ning asjatundlikult, mähkisid parema liha ja pea ühes sarvedega naha sisse ja võtsid kandami kõrendiga kahe vahele õlgadele, Urmas sammus ees.
Tõivo mõtles kaua aega, kuidas teine teed tagasi oma endise koha juurde nii hästi võis meeles pidada. Tarvas oli teda ennastki, kes ometi oma kodukohta peaks tundma, viinud risti-rästi läbi laane, nõnda et praegugi veel ei jaksanud seletada, kuspool nad õige peaksid olema. Siis aga märkas ta, kuidas Urmas mõnikord peatus ja mõne puu juures pilguga otsis, enne kui ta edasi sammus. Ja Tõivo nägi siis eemal mõnda teist puud, millel tapriga oli laast küljest löödud. Nii siis oli Urmas jälginud küttimist ja nähtavasti niisama kiirelt joostes nagu tema ise, alati löönud märke puudesse.
Alles üsna tüki aja pärast hakkas maapind kõrgemale tõusma. Sarapuud hakkasid tihenema, kuid ühtlasi ähvardas pimedus varsti peale tulla. Urmas nagu mõistis Tõivo mõtteid ja lohutas: „Ei ole enam palju maad.”
Ning varsti olidki nad üleval ühe nõo serval. Ja nüüd teadis ka Tõivo, et nad on Käärokülast nõnda kaugel, et kui hakka hommikust peale kõndima, jõuad pooleks päevaks koju. Ta imestas ise seda maad, mis ta oli risti ja põigiti läbi joosnud, ning loobus ka sarvepuhumisest, et kutsuda Illukot. See võis olla hoopis teist teed läinud ja ammugi juba kodus.
Urmas näitas käega üle nõo, mille teine kallak oli kaetud vaid kadakaga. „Seal taga kuulsin ju koeri, aga need läksid keeruga jälle kaugemale. Kus koerad, seal ka inimesi. Mõtlesin teed küsida ja läksin ikka järele.” Et ta oli sageli pidanud jooksma, seda ta ei ütelnud.
Nüüd nägi Tõivo ka maas lamavat karu, kes oli veerenud suurte kuuskede keskelt natuke allapoole lagedamale kohale. Ühe kadakapuhma taga nägi ta poolseljakil hobust. Lähemale jõudes pani ta tähele litritega ilustatud valjaid, mis olid puruks kistud.
Nad panid kandami maha natuke kõrgemal kohal ja eemal surnud loomadest. Kuid Tõivo läks karu vaatama, kelle keres oli katkilöödud oda, kuna kaks tapri hoopi olid purustanud murdja pea. Üks oli läinud põiki üle koonu silma alt, teine oli kõrva tagant pea peaaegu poolitanud. Nii siis oli karul oda enne sees olnud ja ta ei olnud end saanud jalule ajada, kui tapper ta oli surmanud.
Tõivo läks hobuse juurde ja tal oli kahju kaunist loomast, kes hästi oli peetud. Oli peene peaga ja jalgadega tume raudjas, pika kerega ja Tõivo arust Lehola tõugu. Ning ta endine mulje, et Urmas on isandmees, leidis ka sellest kinnitust. Ta ei mõistnud vaid, miks ta nii üksi sõitis mööda maad ja et tal ei olnud sulast ega orja kaasas.
Urmas oli vahepeal tulerauaga läitnud sammalt ja kuivi lehti ning tõi nüüd oksi juurde. Varsti loitis tuli.
„Sa too männioksi,” ütles ta Tõivole, „mina toon sammalt. Maa on rõske, võtab liikmed kangeks.”
Ja siis nägi Tõivo, kuidas Urmas ladus männioksi alla, pani kuuseoksi peale ja siis paksult selle üle samblakihi. Siis naeratas ta, kui nägi Tõivot nagu nõutult seismas.
„Mees magab palja maa peal ka,” lausus ta, „aga kui ta ei taha saada luuvalu, siis teeb ta enesele aseme. Ei ole mõnus vanul päevil kõndida karkude najal, nagu pidi seda tegema mu isa. Ei aidanud ei saun ega targad midagi enam. Maa-alused vihad olid kontidesse söönud.”
Tõivo ei vastanud. Ta ei olnud harjunud end hellitama ja oleks meelsamini heitnud niisama külili tule äärde.
Kuid Urmas ütles, et läheb nüüd karu nülgima. Tõivo abiga oli see töö tehtud, kui suur pimedus oli juba sisse imenud kogu metsa ja maa ning vaid kõrgele lõõmav tuli saatis heledaid laike kadakapuhmaste vahelt karuni.
Urmas võttis selga karunaha, mis oli raske ja lõhnas värske liha järele. Ta sammus tule juurde, pani naha okstest tehtud asemele, vaatas taeva poole, milles ei olnud ühtegi tähte. Ka tuult oli tõusnud.
„See on selleks, et kui peaks vihma tulema,” lausus ta lühidalt, mõtles veidi ning ümises siis hobuse poole vaadates: „Sind ma küll ei jäta huntidele ja rebastele.”
„Aga enne sööme,” jätkas ta valjemalt ja otsustavalt Tõivo poole. Läks ja võttis tarva liha ning hakkas seda oda otsas küpsetama. Otsis hobuse juurest väikese pauna ja tõi selle ühes seljavaibaga kaasa. Paunas oli natukene odraleiba ja soola.
Nad sõid ja siis ütles Urmas vaikselt: „Olin sulle abiks ja ole nüüd meheks ning aita mind ka.”
Ning nüüd alles nägi Tõivo
