umbes kuuekümneaastaseks. Ta oli teada saanud, et mehel oli olnud muret perekonnas. Vanem poeg oli läinud Peipsile, et külastada teisel pool järve sugulasi, ja oli uppunud ühes kaaslastega. Ning ta kolmelt naiselt oli tal vaid tütreid. Neistki olid mitmed olnud nõrgad, nii et nad viidi peale sündimist metsa. Üks tütar oli viidud mehele Ugandisse, kuid seal oli ta surnud halltõve kätte. Teine tütar oli teisel pool Peipsit vadjalasel mehel ja langenud vaesusesse, kuna mees oli jäänud järve raju käes rinnahaigeks. Pikne oli põlema süüdanud ka laudad ja aidad, nii et siitpoolt saadetud abi ka ei piisanud.
Vaado kannatas jumalate viha all. Kannatas rahva salajaste mõtete all, et ükski ohver ei aidanud, toogu ta neid nii suuri ja rikkalikke kui tahes. Jumalad kiusasid teda ja kihelkond oleks vanemana näinud meelsamini meest, kel oleks õnnelikum saatus. Ei olnud tal ka käsi õnnelik viimasel ajal. Ta oli lasknud hobuseid tuua Ugandist, kuid need hakkasid köhima. Ta oli varakult lasknud külvata, ja öökülm oli vilja rikkunud. Ta oli kiusu ajanud ilmaga ja oodanud paremat heinateo aega, aga siis oli tulnud pikk vihm. Ta meel oli haigeks jäänud ja harjunud nägema juba pisiasjus jumalate viha: kui tuhkur oli murdnud kanu, oli ta selleski näinud pahaendelisi märke. Ning nüüd oli ta välja kutsunud metsameeste viha, sest need olid käinud Kaskenpää külas lõivu nõudmas, poolvägisi, poolnaerul, aga ta oli neid lasknud taga ajada ning üks neist oli langenud. Nüüd ähvardasid nad kättemaksuga. Alles mõne päeva eest oli ta leidnud oma õues püsti maa sisse löödud oda ja keegi ei olnud näinud, kes tõi selle sõjakuulutuse.
Kuid midagi ei näidanud ta olekus, et ta tundis end ebakindlana ja kiusatuna. Ta enesetunne sai tuge teadmisest, et ta oli suurtsugu perekonnast, et ta isa oli juba olnud kihelkonna vanem ja vanaisa suure küla vanem ning lell oli olnud isegi maavanem. Saatuse löögid ei olnud ta varandust vähendanud niipalju, et see oleks olnud eriti tunduv.
„Ta on väsinud mees,” mõtles aga Urmas, kui Vaado kutsus ta tarre, ise sammudes ees. „Ja luuvalu on tal ka,” mõtles ta edasi, sest ta nägi tema natuke kanget kõnnakut.
Lauale oli juba valmis pandud rooge, milledest erilist tähelepanu endale tõmbas terve küpsetatud hirv, kelle sees oli püsti pronks- ja hõbekaunistustega vanamoelise peaga nuga, nagu nad olid päritud põlvest põlve. Oli kauneid kandikuid ja vaagnaid, ning seinadki olid ehitud vaipadega külaliste auks.
Sisse astudes nägi Urmas kojast tarre käival uksel teiste talitavate naiste seas tüdrukut, kes teda hetkeks vaatles tõsiselt uuriva, nagu imestava pilguga ja siis kadus aurupilve alla, mis tuli joana ühes küpsiste lõhnadega leeruumist. Urmale jäi meelde ta tugev, tiheda lihaga, kuid madalavõitu kasv, tahtejõuline lõug, väga heledad juuksed ja silmad, mis olid kullakarva tumedad.
Urmas pidi järsku mõtlema Imbile. Ei olnud selle võõra tüdruku ja Imbi vahel sarnasust, kuid oli siiski. Hetkeks seisis Imbi kuju Urma silma ees nagu ilmsi: habras kuju vaiksete näojoontega, tuhkjas juus natuke kähar ja lauk sirge keskel, hellad, soojad silmad, mis vaatasid usaldades ning alistudes piklikust näost, mille lõug oli lohukesega, kuid siiski nagu jonnakas. Ja pead hoidis ta püsti uhkelt, natuke viltu, nagu suudaks see väike inimene ülalt alla vaadata kõigele, mis talle ei meeldi.
Urmas nägi teda nii selgelt, et iga naast tema vööl helkis isevärvi sellejärele, kuidas temale langes valgus. Helmeread sulasid jugadeks ta rinnal ja käed näpitsesid neis, nagu nad seda tegid, kui Imbi kaalus, mida ja kuidas küsida.
„Imbi tuli kaasa kuni siianigi,” mõtles Urmas, „õhtul lähen urikivi juurde ja viin midagi.” Ning laual hakkas ta kõrvale panema toitu, mida ta kavatses talle ohverdada hiies.
Peremees ja teised nägid seda, kuid vaikisid, sest ei kõlvanud küsida. Ka tüdruk, kes tuli tagasi ning tõi vana mõdu, nägi seda, ja Urma ning ta pilgud kohtusid. Jälle nägi Urmas tõsidust ta silmis, kuid teadis järsku, et ta niisama heledalt ja lapselikult oskab naerda, nagu seda võis ka Imbi. Ja kõnnak, kui tüdruk väljus, oli ka Imbi oma, rahulik, aga edenev.
„See on vanema kolmas tütar,” mõtles Urmas, oli seda aga teadnud kohe esimesel pilgul. Nii ei kanna pead teised kui põlised käskijad. Urmas oli temast eile kuulnud, et olevat isemeelne ja hellitatud. Kuid mehe ette tüdruk, nagu Kuulevase juures oli kõneldud. Ei tahtnud olla isatalus, kus teistel naistel palju tahtmisi. Oli lasknud ehitada metsa äärde uue alemaa kõrvale teise talu, kus ise oli perenaiseks hulga sulastega. Need olid relvis isegi künnil, sest oli karta tõmbamist ja tüdruk ei tahtnud end lasta ära viia. Kosilasi oli käinud kaugeltki, isa oli teda isegi lubanud Ugandisse rikka kihelkonnavanema pojale, aga see pidanud sõitma tühjalt tagasi — tüdruk ei ole tahtnud minna. Nüüd oli ähvardatud siit ja sealt, et küll tuleme järele ja viime vägisi.
Majapidamine olevat tal aga korras ja see talitamishimu olevat tal emalt. See oli toodud Karjalast, kui Vaado oli noormees olnud ja teinud sõjasõidu kaasa virulastega merd mööda itta. Aga naine ei olnud ka karjalane, räägitud, et oli kuskilt saarelt ja sattunud vangi karjalaste kätte, kust Vaado ta saanud sõjasaagiks. Oli olnud väle ja karm naine, väle ka suuga ja karm käega. Oli vaid varakult surnud.
See oli siis see Kääroküla Merike, kes oli kangem vennast Lõvolemmest, rohkem nagu mehe ette, nagu nad rääkisid Kuulevase juures. Aga Lõvolemb oli ka teisest emast, sestsamast, kes oli kitsi ja kõrk ja kandis ehteid isegi tööajal.
Merike tuli ja läks ning Urmas ei pidanud küll ei mehelikuks ega viisakaks teda vaadata, kuid selle tüdruku pilk oli nagu sundiv teda jälgima. Ja mõlema vahel tekkis kogu pidusöögi kestes nagu tutvus ja lähedus, olgugi et nad sõnagi ei vahetanud.
Vaado aga hakkas aegamööda, kui oli pärinud ja kuulda saanud kõike, mis tõi külalise siia nurka, tüürima oma soovi poole.
„Mis sa, külaline Urmas, oled vaid külaline, kes kõnnib mööda ja teda ei näegi enam? Ei ole otsida seal vadjalaste pool õieti midagi paremat, olgugi et sul seal sugulasi. Mul ka seal sugulasi, aga ei ole neist paremat midagi. Sina astu õige mulle külameheks, maad on küllalt ja teeme alet juurde.” Urmas ei võtnud küsimust kaalumisegi alla. Aga ka Kuulevane ühes pojaga lõid sekka. Neil ei olnud nende tunne veel kujunenud sooviks ega mõtteks, aga nüüd, kus vanem tuli sellega ette, olid nad kohe rahutud, et viimaks ei saa sellest asja, Tõivo oli juba mahti saanud kõnelda küla noormeestega ja kiita oma uut tuttavat, kes on nii kaugel käinud ja nagu igast liigutusest näha, sõjamees ja suurest soost. Salaja oli ta haudunud mõtet, et viimaks võtab Urmas ta kaasa üle Peipsi. Saaks maailma näha ja välja siit sopist, kus kuuled vaid kauget kõma sellest, mida tehakse mujal maailmas, sõidetakse ja sõditakse; siin ei ole muud midagi, kui vaata, et olgu vili külvatud ja koristatud, sekka vaid mõni hundijaht või minek tarvastele. Kuigi praegu siiski oli midagi erutavamat. Kuid seks olekski olnud vaja Urma siiajäämist.
Sellest tegigi juttu Vaado.
„Ega sa praegu sõita saagi, näe, pööripäeval keeras tuul itta. Ja sinna ta nüüd jääb mõnekski ajaks. Ei ole head sõitu Peipsil praegu. Või aga küljetuulega randa mööda üles põhja poole ja siis jälle küljetuulega lõuna poole… ei ole suurem asi sõit nõnda. Ja meil parajasti vaja sinusugust meest.”
Kuulevane hakkas kõnelema metsameestest ja tegi Vaadol kergemaks rääkida oma pahandustest ja äpardustest.
„Merikegi tuli ära,” lausus Vaado, saates pilguga tütart, kes viis parajasti tühjad mõdukannud uuele täitmisele, „ei ole nüüd enam julge olla seal omas talus, kui juba oda toodi õue.”
Neid olevat olnud paarkümmend meest viimasel kallaletungil. Aga eks mõned on kojugi jäänud, nõnda et neid võib olla rohkemgi.
Urmas kuulas juttu kaunis osavõtuta. Niisuguseid metsamehi oli mujalgi, seaduste eest põgenejaid ja veritasu pärast tagaaetuid. Neid oli raske püüda laantes
