viirused kokku volditud paberrahal üle paari tunni vastu.
Inimkehas on levinud veel kahte tüüpi mikroobid: seened ja algloomad. Seened põhjustasid väga pikka aega teadlastele üksjagu peavalu, neid klassifitseeriti veidravõitu taimedeks. Tegelikult ei sarnane nad raku tasandil sugugi taimedega. Neil puudub fotosünteesi võime, seega pole neis klorofülli ja niisiis pole need rohelised. Tegelikult on seened loomadega palju lähemas suguluses kui taimedega. Alles 1959. aastal taibati, et tegemist on täiesti omalaadse seltskonnaga, ja neile anti oma kuningriik. Põhimõtteliselt jagunevad seened kaheks rühmaks: hallitused ja pärmid. Üldreeglina lasevad seened meil oma elu elada. Meie jaoks on tähtsad vaid umbes kolmsada liiki mitmest miljonist ja suuremas osas ei põhjusta mükoosid, nagu nendega seotud haigusi nimetatakse, meile tõsiseid vaevusi, vaid üksnes pisut ebamugavusi või ärritust, näiteks jalaseen. Samas on seente seas ka mõned võrdlemisi vastikud tegelased ja nende arv kasvab.
Candida albicans’i, kandidoosi põhjustavat pärmseent, leiti kuni 1950ndate aastateni üksnes suust ja suguelunditelt, kuid nüüdseks on teada, et see tungib mõnikord ka sügavamale inimkehasse, kus see võib hakata kasvama südamel ja teistel organitel otsekui hallitus puuviljadel. Samamoodi teati aastakümneid, et Kanadas Briti Kolumbias elunev Cryptococcus gattii kasvab peamiselt puudel ja neid ümbritsevas pinnases, kuid ei kahjusta kuidagi inimest. Siis, 1999. aastal, muutus see ühtäkki nakatamisvõimeliseks ja põhjustas Kanada lääneosas ning Ameerika Ühendriikides mitmel inimesel tõsiseid kopsu- ja ajuinfektsioone. Täpseid andmeid on võimatu esitada, kuna haigust ei diagnoosita sageli õigesti ja tähelepanuväärsel kombel ei ole seda inimestel teadaolevalt esinenud Californias, ühes selle peamistest elupaikadest, kuid alates 1999. aastast on Põhja-Ameerika lääneosas haigust diagnoositud enam kui sajal juhul ja umbes kolmandik selle ohvritest on surnud.
Oluliselt paremini on dokumenteeritud koktsidioidomükoosi ehk Rifti oru palaviku esinemise juhud. Seda haigust diagnoositakse peaaegu eranditult Californias, Arizonas ja Nevadas; sellesse nakatub umbes kümme kuni viisteist tuhat inimest aastast ja sureb umbes kakssada, kuigi tegelikult on vastav näitaja tõenäoliselt suurem, kuna seda nakkust peetakse tihtipeale kopsupõletikuks. Seda põhjustav seen elab pinnases ja haigestumisjuhtude arv kasvab pinnasekihtide segunemisel, näiteks maavärina ja tolmutormi korral. Kokku võib kogu maailmas seente arvele panna umbes miljon surmajuhtumit aastas, niisiis pole tegemist sugugi tähtsusetute tegelastega.
Ja viimaks algloomad. Algloomaks loetakse kõiki neid organisme, mis pole taimed, loomad ega seened; tegemist on kategooriaga neile eluvormidele, mis kuskile mujale ei sobi. Üheksateistkümnendal sajandil nimetati algloomadeks kõiki üherakulisi organisme. Oletati, et nad kõik on omavahel lähedases suguluses, kuid ajapikku sai selgeks, et bakterid ja arhed kuuluvad eraldi kuningriiki. Algloomad moodustavad hiiglasliku kategooria, kuhu kuuluvad amööbid, kingloomad, diatoomid, limakud ja paljud teised organismid, kes on reeglina nähtavad üksnes bioloogilistel erialadel töötavate inimeste jaoks. Inimtervise seisukohast on kõige olulisemad Plasmodium-rühma kuuluvad algloomad. Need on väikesed tigedikud, kelle kaudu kandub sääskedelt inimestele üle malaarianakkus. Algloomad põhjustavad ka toksoplasmoosi, lamblioosi ja krüptosporidioosi.
Lühidalt, kõikjal meie ümber on hämmastavalt palju erinevaid mikroobe ja tegelikult me alles hakkame aimu saama sellest, kuidas ja kui hästi või halvasti nad meid mõjutavad. Seda illustreerib erakordselt paeluvalt olukord, mis tekkis 1992. aastal Inglismaa põhjaosas Lääne-Yorkshire’is vanas tekstiilitööstuslinnas, kuhu valitsus saatis mikrobioloog Timothy Rowbothami, et ta selgitaks välja kopsupõletikupuhangu põhjused. Mees leidis veetornist võetud proovist mikroobi, mille sarnast ta varem näinud polnud. Ta tuvastas selle esialgu kui uue bakteri, mitte küll seetõttu, et see oleks kuidagi bakterilik olnud, vaid kuna midagi muud see olla ei saanud. Parema termini puudumisel hakkas ta seda kutsuma „Bradfordi kokiks“. Sel hetkel Rowbotham veel ei teadnud, et ta oli just mikrobioloogia maailma muutnud.
Rowbotham hoidis proove kuus aastat sügavkülmas ja kui ta hakkas varasele pensionile minema, saatis ta need ühele oma kolleegile. Lõpuks jõudsid need välja Richard Birtlesi, Prantsusmaal töötava briti biokeemiku kätte. Birtles taipas, et Bradfordi kokk ei olnud bakter, vaid viirus – kuid selline, mis mitte kuidagi viiruse määratlusega ei klappinud. Esiteks oli see senituntud viirustest oluliselt suurem – enam kui sada korda. Tavaliselt on viirustel umbes kaksteist geeni. Sellel konkreetsel oli neid üle saja. Viiruseid ei peeta elusorganismideks, aga selle tegelase geneetiline kood sisaldas 62 tähest koosnevat lõiku12, mis on aegade koidikust saati olnud esindatud kõigi elusolendite puhul, niisiis polnud see mitte üksnes väidetavalt elus, vaid ka niisama vana kui elu Maal.
Birtles andis uuele viirusele nime mimiviirus, kuna see jäljendas mikroobe. Kui Birtles ja ta kolleegid oma tähelepanekud kirja panid, ei leidnud nad esimese hooga teadusajakirja, mis olnuks nõus neid avaldama, kuna need olid liiga veidrad. Veetorn lammutati 1990ndate aastate lõpus ja tundub, et selle kummalise ürgvana viiruse ainus koloonia hävis koos sellega.
Hiljem on siiski avastatud ka teisi ja koguni suuremate viiruste kolooniaid. 2013. aastal tuvastas rühm Prantsuse teadlasi, keda juhtis Jean-Michel Claverie Aix-Marseille’ ülikoolist (sealsamas töötas Birtles mimiviiruse iseloomustuse koostamise ajal), uue hiiglasliku viiruse, mis sai nimeks pandoraviirus ja sisaldas koguni 2500 geeni, millest 90 protsenti ei leidu looduses kuskil mujal. Peagi pärast seda avastati kolmaski rühm: pitoviirused, mis on veelgi suuremad ja vähemalt niisama kentsakad. Selle raamatu kirjutamise hetkeks on teada viis hiidviiruste rühma, mis mitte üksnes ei erine kõigist ülejäänutest Maal, vaid lisaks ei ole ka omavahel sarnased. On väidetud, et sedavõrd veidrad ja võõrapärased bioosakesed tõendavad, et lisaks bakteritele, arhedele ja eukarüootidele – viimased esindavad sama mitmekesist elu kui meie oma – eksisteerib veel neljaski liigirühm. Mis mikroobidesse puutub, siis oleme alles alguses.
III
Veel uusaja saabudes peeti ainuüksi mõtet, et miski nii väike nagu mikroorganism võiks inimesele tõsist kahju põhjustada, suisa jaburaks. Kui Saksa mikrobioloog Robert Koch 1884. aastal teatas, et koolerat põhjustab batsill (kepikesekujuline bakter), tundis tema silmapaistev, kuid skeptiline kolleeg Max von Pettenkofer seepeale niivõrd ägedat pahameelt, et valas Kochi eksimuse tõendamiseks kurgust alla terve katseklaasitäie batsille. Lool oleks palju enam jumet, kui Pettenkofer oleks seepeale tõsiselt haigestunud ja oma alusetutest vastuväidetest loobunud, kuid tegelikult ei avaldanud see talle mitte mingisugust mõju. Vahel lihtsalt juhtub nii. Praegu arvatakse, et Pettenkofer oli millalgi varem juba koolerat põdenud ja tal oli seetõttu säilinud teatav immuunsus. Palju vähem on juttu tehtud sellest, et kaks ta samuti kooleratõmmist pruukinud tudengit haigestusid mõlemad väga tõsiselt. Igatahes lükkas see vahejuhtum pisikuteooria, nagu seda nimetama hakati, aktsepteerimise üldsuse poolt edasi tulevikku. Teatud mõttes polnud muidugi kuigi oluline, mis koolerat või teisi levinud tõbesid põhjustas, kuna neil puudus nii või teisiti toimiv ravi.13
Enne penitsilliini leiutamist oli imeravimi staatusele kõige lähemal Salversan, mille töötas 1910. aastal välja Saksa immunoloog Paul Ehrlich, kuid Salversan aitas vaid üksikute hädade, peamiselt süüfilise puhul ja sel oli rida puudusi. Kõigepealt oli see valmistatud arseenist, niisiis mürgine, ning ravi nägi ette kord nädalas umbes poole liitri lahuse süstimist patsiendi käsivarde ja nii viiekümne nädala jooksul või koguni pikemalt. Kui ravimi manustamisel mingigi viga tehti, võis see jõuda lihastesse, põhjustades valulikke ja mõnikord tõsiseid kõrvaltoimeid, teatud puhkudel kuni amputeerimisvajaduseni välja. Seda turvaliselt manustada oskavad arstid saavutasid suure tunnustuse. Paradoksaalsel kombel oli üks kõige hinnatumaid Alexander Fleming.
Lugu sellest, kuidas Fleming kogemata kombel penitsilliini avastas, on vestetud palju kordi, kuid mitte ükski versioon ei ole teistega täiesti sarnane. Esimene põhjalik ülevaade ravimi avastamisest avaldati alles 1944. aastal, poolteist kümnendit pärast kirjeldatud sündmuste toimumist, ja selleks ajaks hakkasid pisiasjad veidi ähmastuma, aga üldiselt võib kogu loo kokku
