pool kilo tolmu. Tolmuimeja tolmukoti sisu põletades lööb eksimatult ninna juuste põlemisele iseloomulik kärsahais. See on tingitud tõsiasjast, et nahk ja juuksed koosnevad peamiselt samast ainest ehk keratiinist.
Marrasknaha all on peidus oluliselt viljakam pärisnahk, kus on endale asukoha leidnud naha aktiivsed süsteemid: vere- ja lümfisooned, närvilõpmed ja -retseptorid, karvanääpsud, higi- ja rasunäärmed. Selle all, piirkonnas, mis tegelikult enam naha osa ei ole, asub nahaaluskude, kus peidab end rasv. See ei pruugi küll enam katteelundkonna osa olla, kuid ei jää sellele tähtsuselt eriti alla, kuna siia talletatakse energiat, see on isoleeriv kaitsekiht ja seob nahka selle all asuva kehaga.
Mitte keegi ei tea täpselt, kui palju inimese nahas auke on, aga me oleme ikka korralikult mulgustatud. Enamasti ollakse arvamusel, et karvanääpse on kahe kuni viie miljoni jagu ning higinäärmeid ehk koguni kaks korda nii palju. Karvanääpsudel on kaks ülesannet: nende põhjas olev karvasibul surub nahale karva ja nende kaudu eritub rasu (mida tekitavad rasunäärmed), mis moodustab higiga segunedes naha pinnale õlija kihi. See aitab nahal elastsena püsida ja muudab selle paljude võõrorganismide jaoks ebasõbralikuks kohaks. Mõnikord ummistuvad poorid väikeste surnud naha ja kuivanud rasukorkidega, mida nimetatakse komedoonideks. Kui nüüd nakatub ka karvanääps ja seda tabab põletik, on tulemuseks vinnid – iga teismelise hirm. Vinnid on noortele ristiks kaelas üksnes seetõttu, et nende rasunäärmed, nagu üldse kõik nende näärmed, on väga aktiivsed. Kui see seisukord krooniliseks muutub, ongi tulemuseks akne. See on muide väga ebaselge päritoluga sõna. Tundub, otsekui oleks see seotud kreekakeelse sõnaga acme, mis tähistab suurt ja imelist saavutust, milleks nägu katvat vinniloori kindlasti pidada ei saa. Pole selge, mismoodi selle sõnani jõuti. Esimest korda leidis termin inglise keeles niisuguses tähenduses kasutust 1743. aasta Briti meditsiinientsüklopeedias.
Lisaks on pärisnahas endale koha leidnud erinevad retseptorid, mis meid välismaailmaga sõna otseses mõttes ühenduses hoiavad. Kui tuuleke hellalt põske puudutab, siis teame seda tänu Meissneri kehakestele6. Kui käsi kuumale pliidile asetada, tõstavad kisa Ruffini kehakesed. Merkeli rakud reageerivad pidevale survele, Pacini kehakesed aga vibratsioonile.
Meissneri kehakesed on kõigi lemmikud. Need tajuvad kerget puudutust ja on eriti arvukalt esindatud erogeensetes ja teistes kõrgendatud tundlikkusega tsoonides: sõrmeotstes, huultel, keelel, kõdistil, peenisel ja nii edasi. Oma nime said need Georg Meissneri nimeliselt Saksa anatoomilt, kes need väidetavalt 1852. aastal avastas, kuigi mehe kolleegi Rudolf Wagneri väitel oli tegelikult nende avastaja hoopis tema. Kahe mehe omavahelised suhted läksid selle küsimuse tõttu sassi, mis kinnitab, et teaduses pole ükski detail vaenu põhjustamiseks liiga väike.
Kõik loetletud retseptorid on maailma tunnetamise võimaldamiseks ülimalt peenelt häälestatud. Pacini kehake tajub isegi 0,00001 millimeetrist liikumist, mida sisuliselt ei saagi liikumiseks nimetada. Enamgi veel, nad ei vaja tajutava materjaliga isegi reaalset kontakti. Nagu David J. Linden oma raamatus „Touch“7 ütleb, on võimalik liival ja kruusal vahet teha neisse labidat sisse surudes, kuigi me puudutame üksnes labidat. Huvitaval kombel puuduvad inimesel märja tunnetamise retseptorid. Meil on üksnes temperatuuriretseptorid, mistõttu märja koha peal istet võttes ei suuda me reeglina öelda, kas istumisalune on ka päriselt märg või üksnes külm.
Sõrmede puutetundlikkus on naistel hoopis paremini arenenud kui meestel, kuid arvatavasti on see tingitud tõsiasjast, et neil on tillemad käed ja seega ka tihedam retseptoritevõrgustik. Puudutuse osas pakub huvi seegi, et millegi puudutamisel aju ei ütle meile üksnes seda, mis tunne sellega seoses tekib, vaid sedagi, mis tunde see tekitama peaks. Just seetõttu tundub kalli inimese puudutus imelisena, aga kui võõras meid samamoodi puudutab, tekitab see hirmu- või jubedustunnet. Sellepärast on ka enda kõditamine nii raske.
Üks kõige meeldejäävam ootamatu sündmus, mida ma seda raamatut kirjutades kogesin, jõudis minuni Nottinghami ülikooli meditsiiniteaduskonna lahkamisruumis, kus Ben Ollivere’i nimeline õppejõud ja kirurg (temast tuleb edaspidi veel pikemalt juttu) tegi laiba käsivarde ettevaatlikult sisselõike ja eemaldas umbes millimeetripaksuse nahaliistaku. See oli nii õhuke, et näis läbi kumavat. „Siia,“ ütles mees, „ongi peidetud kogu meie nahavärv. Niipaljukest seda rassi ongi – kõigest marrasknahaliistakas.“
Mainisin seda Nina Jablonskile, kui naisega peagi pärast seda Pennsylvania osariigi ülikoolis tema kabinetis kohtusin. Ta noogutas ägedalt. „See on erakordne, millist tähtsust omistatakse meie olemuse sedavõrd tillukesele tahule,“ ütles ta. „Inimesed käituvad niimoodi, otsekui oleks meie nahavärvus iseloomu mõttes määrav tegur, kui tegelikult on see hoopis reaktsioon päikesevalgusele. Bioloogilisest seisukohast pole sellist asja nagu rass olemas – ei nahavärvis, näojoontes, juuste tüübis, luustikus ega milleski muus pole mitte midagi sellist, mida saaks lugeda inimeste seisukohast määratlevaks tunnuseks. Ja vaadake, kui paljusid inimesi on sellegipoolest kogu ajaloo vältel nahavärvi pärast orjastatud või vihatud või lintšitud või inimõigustest ilma jäetud.“
Jablonski, hõbedaste lühikeseks lõigatud juustega pikka kasvu elegantne naine, töötab Pennsylvania ülikoolilinnaku antropoloogiahoone neljandal korrusel tillukeses kabinetis, ent tema huvi naha vastu sai alguse kolmkümmend aastat tagasi – ajal, mil naine oli Perthis asuva Lääne-Austraalia ülikooli primatoloog ja paleobioloog. Primaatide ja inimeste nahavärvuse erinevusi käsitleva loengu ettevalmistamisel taipas ta, et sel teemal on üllatavalt vähe teavet, ning pani aluse elukestvaks kujunenud uuringule. „Väikese ja võrdlemisi tagasihoidlikuna alanud projekt on tänaseks nõudnud suure osa mu professionaalsest elust,“ ütleb naine. 2006. aastal sai ta valmis kõrgelt hinnatud raamatu „Skin: A Natural History“8 ja kuus aastat hiljem järgnes sellele „Living Color: The Biological and Social Meaning of Skin Color“9.
Nahavärv osutus teaduslikus plaanis palju keerulisemaks, kui keegi oli aimata osanud. „Imetajate pigmentatsiooni määramisel on oma osa enam kui saja kahekümnel geenil,“ ütleb Jablonski, „niisiis on väga raske seda kõike üksikasjalikult määrata.“ Öelda saame kindlalt vaid seda: nahk saab värvuse erinevatelt pigmentidelt, kuid kõige olulisemaks neist on molekul, mille ametlik nimetus on eumelaniin, kuid mida üldiselt tuntakse melaniinina. Tegemist on bioloogia seisukohast ühega kõige vanematest molekulidest ja seda leidub kogu elusmaailmas. Molekul ei piirdu üksnes nahale tooni tekitamisega. See annab värvuse ka lindude sulgedele, annab kalade soomustele tekstuuri ja luminestsentsi, kalmaari tindile lillakasmusta värvitooni. See osaleb isegi puuviljade pruuniks tõmbumises. Inimese puhul mõjutab see ka juuksevärvi. Vananedes väheneb selle tootmine suurel määral ja seetõttu eakamate inimeste juuksed halliks lähevadki.
„Melaniin on suurepärane looduslik päikesekaitse,“ ütleb Jablonski. „Seda toodavad melanotsüütide nime kandvad rakud. Kõigil meil on rassist olenemata ühesugune arv melanotsüüte. Erinev on nende poolt toodetav melaniinikogus.“ Melaniin reageerib päikesevalgusele sageli laiguti ja tulemuseks on tedretähnid, mis on sisuliselt pigmendilaigud.
Nahavärvus esindab klassikalist näidet konvergentsest evolutsioonist ehk kohastumisest, teisisõnu, kahes või enamas kohas on tekkinud sarnased tulemused. Nii on Sri Lanka ja Polüneesia elanikel helepruun nahk mitte vahetu geneetilise sideme tõttu, vaid nad on iseseisvalt sellisteks arenenud, et tulla toime elukeskkonnast lähtuvate tingimustega. Kunagi arvati, et pigmentatsiooni kadumiseks kulus kümme kuni kakskümmend tuhat aastat, kuid praeguseks on tänu genoomikale teada, et see protsess võib kulgeda kiiremini – võimalik, et piisab vaid kahest või kolmest tuhandest aastast. Ühtlasi teame sedagi, et seda on juhtunud korduvalt. Hele ehk depigmenteerunud nahk, nagu Jablonski seda nimetab, on Maal evolutsiooni tulemina tekkinud vähemalt kolm korda. Inimnaha vaimustava värvigamma kujunemine on pidevas muutumises olev protsess. Jablonski sõnul „on hetkel käimas inimese evolutsiooniprotsessi uus eksperiment“.
On oletatud, et hele nahavärvus võib olla inimeste rände ja põllumajanduse tekke tagajärg. Väidetakse, et kütid-korilased
