tundus, et mehe käsi hoidis tema oma hetke kauem, kui vajalik. Siis tõmbas ta hinge ja viipas peaga uste poole naise selja taga.
„Ma vajan veidi värsket õhku. Viitsid sa minuga koos rõdule tulla?” Mehe suu tuksatas. „Täiesti platoonilistel põhjustel muidugi.”
Sophie kõhkles, kuid nägi siis mehe silmis lõbusat sära.
Kas ta peaks rõdule minema? Teda ei mõjutaks iialgi mehe nimekiri, mees ei saaks tema peal ühtegi oma reeglit rakendada. Aga hoolimata mehe ärritavatest veidrustest oli ta põnevaim kaaslane, kes Sophiel kunagi olnud oli. Kui mehel polnud midagi paremat teha, siis taevas teadis, et temal ei olnud ka. Ja pärast viimaseid kuumi hetki kulus värske õhk marjaks ära. Pulmakohtingu film võis oodata.
Nad läksid kolmest trepiastmest üles ja astusid rõdule, jättes peokära ja kaunistatud lauad seljataha. Ületades terrassi, mille lattvõredel lõhnasid sidruni- ja hibiskuseõied, jõudsid nad kohani, kust olid näha Sydney „Riidepuu silda”2 kaunistavad vikerkaarevärvides võbelevad tuled. Mees nõjatus vastu skulptuurset kivipiiret, ristas käed rinnal ja vaatas Sophiele otsa.
Pulss mehe lõuajoonel tuksles ühtlaselt ja tuledes särava sadama poolt puhuv soolane sügistuul sasis tema juukseid. Sophie süda jättis löögi vahele. Isegi kui mees oli väljakannatamatult üleolev, pidi naine möönma, et ta oli tõeline James Bond.
Sophie lükkas soengust lahtipääsenud loki kõrva taha. „Millal sa otsustasid, et tahad abielluda?”
„Täna õhtul.”
Naine kergitas kulmu. „Selline mõte mehelt, kes ei tegutse impulsi ajel?”
Mehe seksikas naeratus ütles: Touché. „Ma tunnen Noah’d juba kooli ajast. Me kaotasime teineteist silmist ja kohtusime alles hiljuti uuesti. Nähes teda kodu rajamas mõistsin, et ma ei muutu nooremaks. Ma tahan naist. Ja poega. On aeg.” Ta pöördus ja toetus küünarnukkidega rõdupiirdele. „Ja sina? Ma olen kindel, et sinagi tahad kunagi lapsi saada.”
Sophie nõjatus rõdupiirdele, käed pehmenduseks selga toetamas. Tavaolukorras poleks ta isegi kaalunud võõra inimesega nii intiimsetest teemadest rääkida. Aasta pärast Tediga käima hakkamist polnud nad kõristite ja mänguaedade teemat isegi jutuks võtnud.
Aga kas ta polnud otsustanud, et ei ole enam mingi endassetõmbunud müürilill? Mis kahju saab väiksest südamepuistamisest olla? Tegelikult oli ta viimase kolme kuu jooksul nii palju oma sõprade ja kolleegide eest varjanud, et oli lausa kergendus midagi sellest vabaks lasta.
„Ma armastan lapsi.” See oli olnud üks suur põhjus, miks ta tahtis saada õpetajaks. „Ma mõtlesin alati, et siis, kui on paras aeg ja ma leian selle ühe ja õige...” Naise hääl vaibus.
Siis kui? Või mõtles ta juhul kui?
Ühte ta teadis, ta ei ütle kunagi jah-sõna, kui ei ole täielikult, sajaprotsendiliselt kindel vankumatus armastuses. Ei mingeid kompromisse. Ja kuigi see võis kõlada armetult, ei näinud ta praegu küll lähitulevikus suurt armastust saabumas.
Sophie ristas käed jaheduse eest kaitseks, püüdes võtta asju kergemalt. „Ma arvan, et lükkan pereloomise praegu tahaplaanile.”
„Samal ajal kui mina tõstan selle esiplaanile.” Mehe hääl muutus madalamaks. „Paistab, et oleme jälle eri pooltel.”
Naine lasi käed alla vajuda ja lükkas ennast rõdupiirdest eemale. Talle piisas nüüd värskest õhust. „Kui mulle meenub keegi, kes võiks aidata, saadan ta sinu juurde. Tänan tantsu eest.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
