Sam Jolie meelekohta suudeldes. Siis tõmbas mees käega üle suu. „Sa maitsed nagu jumestuskreem.”
„Ma tean, kuid mõtlesin, et ei raiska aega selle mahapühkimisele ning siis uuele jumestamisele kaamerate jaoks, kes meid lennujaamas ootavad. Kas pole, Jessica Marie?” küsis Jolie õde põrnitsedes.
„No mis siis, kui ma ütlesingi publikule, et te lendate Samiga täna õhtul eralennukiga rannikule? Kah mul asi. See on ju reklaam, eks? Reklaam on hea.”
„Kuidas sa saad öelda midagi sellist pärast seda, kui nägid, kuidas paparatsod mind Teddy matusel jälitasid... ah, unusta ära. Sul pole vist aimugi.” Jolie pilk ahenes. „Või on sul selleks mõni muu põhjus. Võib-olla sa tahtsidki, et ajakirjanikud lennujaama tormaksid?”
Jessica pööritas silmi. „Ära ole tobe, Jolie. Ma ju ütlesin, ma tegin vea. Mingit muud motiivi ei olnud. Ehkki, kui sa muidugi poetaksid kusagil üleriigilisse ajakirjandusse, et esinesid äsja eksklusiivselt vestlussaates „The Sunshine Report”, ei kurdaks ma sugugi.”
„Sa oled pildilehetüdruku riietes barrakuuda,” nähvas Jolie süüdistavalt ja ohkas siis. „Olgu, olgu, ma mainin sind. Aga siis jääd sa mulle võlgu. Kõvasti.”
„Muidugi. Ja maksan ära niipea, kui sa küsid.”
Järsku nägi Matt – võib-olla sellepärast, et oli väsinud, võib-olla sellepärast, et suhtlemine Sunshine’i tüdrukutega hakkas tema tervet mõistust pudendama – selles kõiges midagi naljakat. „Sam? Ega sa ei kuulu juhtumisi mõnda fantaasiaspordi meeskonda?”
Sami kulm tõmbus kortsu. „Kuulun küll. Aga mis on sellel...”
„Ma ei tea ise ka. See siin tundub lihtsalt naisteversioonina. Meie vahetame Donovan McNabbi Brett Farve’i vastu ja nemad vahetavad solvanguid teenete vastu. Mulle meeldib vist meeste variant rohkem. Tule nüüd, Jessica. On aeg minna tagasi Sami majja ja kohtuda sinu õe ja Courtiga. Minu meelest tahavad nad sinuga rääkida.”
„Vean kihla, et tahavad,” nõustus Jessica ja Mattile tundus, et näeb tüdrukut esimest korda pisut närvi minevat. „Kas sa tuled koos minuga sisse? Tunnistaja ees ei löö nad mind vähemalt maha.”
„Matt kolib sisse seniks, kuni ma ära olen,” ütles Sam, teenides kiire kallistuse Jolielt, kes näis pidavat seda heaks mõtteks.
„Kas kolib?” küsis Jessica ja vaatas Matti poole. „Kas kolidki?” Ta tõmbas silmad pilukile. „Miks? Kui sa peaksid arvama, et mul on vaja lapsehoidjat, siis luba, et tuletan sulle meelde, et meie partnerlusplaan polnud üldse minu mõte. Sa tõmbad mul tempot alla.”
„Peale selle olen ma vana, mul pole huumorimeelt ja mind ootab südameoperatsioon. Jah, seda kõike olen ma juba kuulnud. Kuid meelitustega sa kaugele ei jõua,” ütles Matt ja haaras Jessical küünarnukist. „Hakkame minema. Me peame minu juurest läbi astuma. Mul on vaja paar asja kaasa võtta.”
„Sinu juurest?” Jessica pöördus õe poole, näol teeseldud õudus. „Kas sa kutsud mind oma oforte vaatama? Just seda tegid vanad räpased mehed eelmisel sajandil, et süütuid noori tüdrukuid oma urgu meelitada. Mis sina arvad, õeke? Kas ma peaksin temaga kaasa minema?”
„Ma vastaksin eitavalt, kuid ainult sellepärast, et ta meeldib mulle,” vastas Jolie Mattile silma pilgutades. „Mine, Jessica. Ja käitu korralikult.”
Jessica suudles õde hüvastijätuks. „Mis lõbu mul sellest oleks?” sosistas ta, kuid Matt kuulis tüdrukut.
Matt õngitses taskust Jeepi võtmed, surus parklas Samil kätt ja laskis Jessical endal autoukse avada.
Sest nad võivad küll olla partnerid vastutahtsi, kuid tänane õhtu polnud kohtamine. Autoust avatakse kohtingukaaslasele, mitte partnerile.
Jäi veel otsustada, kas see oli mõeldud veenmaks Jessicat või teda ennast...
1 Sunshine – „päikesepaiste” (ingl k)
Teine peatükk
Tegelikult oli Jessica hetkel paras närvipundar, kuigi ta poleks lasknud ei Mattil ega kellelgi teisel kogu maailmas sellest aru saada. Talle meeldis, et teda peeti muretuks, pisut mõtlematuks, natuke rumalaks, naljakaks, mil aga võimalik, ning põrgulikult enesekindlaks. See oli tema isiksus, tema kaitse, tema soomusrüü, mille ta oli selga tõmmanud juba lapsena, kui ta oli järjekorras kolmas ema alati heitlikule tähelepanule ja harva kodus viibiva isa tähelepanule; ta oli tagapool Jade’ist, kes oli nii pagana täiuslik, ja Joliest, kes oli nii pagana andekas.
Kui teiseks lapseks olemine paneb rohkem pingutama, siis kolmas sünniaeg muudab su elu võitluseks millegi saavutamise, väljapaistmise, tähtis olemise nimel.
Isiksus, fassaad, kuidas hulluarst tema käitumist oleks nimetanud, toimis hästi ka eetris olles. Jessica võis naeratada, olla kena ja esitada tobedaid küsimusi, nii et intervjueeritav lasi end lõdvaks, ning sihtida siis otse veeni läbitungiva küsimusega, mida usutletav üldse ei oodanud ja mis virutas neile vastu lõugu nagu vasakhaak.
Sest Jessica teadis, et ei piisa sellest, kui oled kena või naljakas või osavõtlik või isegi alatu. Lisaks tuli teha ka kodutööd.
Matthew Denby kallal oli ta teinud kodutööd sestsaati, kui mees tema vaatevälja ja tee peale ilmus. Matt oli võmmi poeg ja pojapoeg ning Jessica polnud kindel, kas ta oli tegelikult ikka tahtnud politseinikuks saada või arvas lihtsalt, et astub „perekonnaäris” eelkäijate jälgedes. Muidugi ei kavatsenud ta seda Mattilt küsida, sest mees polnud enda kohta midagi rääkinud. Kuid küsimus oli Jessica nimekirjas.
Ta oleks tahtnud teada ka Matti naise kohta, kes oli hukkunud kuus kuud pärast pulmi autoõnnetuses. Süüdlane oli sündmuskohalt põgenenud. Mary Denby oli surres üheksateist ja Matt ise kakskümmend ning käis teist aastat kolledžis. Järgmisel suvel lõpetas ta õpingud politseiakadeemias. Kas naise surm oli sundinud meest kolledžit pooleli jätma ja valima politseitööd? Kas ta oli tahtnud tabada selle, kes oli ta naise autot ramminud ja ta siis vrakki surema jätnud?
Nagu Jessica oli välja uurinud, ei vahistatud selle ligi kahekümne aasta taguse otsasõiduga seoses mitte kedagi. Võib-olla oli see mingi üldisem võmmivärk või veidrus, mis iseloomustas nii Matti kui ka Jessica isa, kuid neiu oli valmis kihla vedama, et see lugu närib Matti ikka veel – samamoodi nagu Teddy lahendamata juhtumid olid närinud isa.
Veel üks küsimus, mida ta ei saa Mattile esitada, eriti praegu, kui mees nii rõhutatult teeskles, nagu Jessica ei istukski tema auto kõrvalistmel.
„Kas sa oled ikka veel vihane?” küsis Jessica, kui Matt valgusfoori tagant minema sõitis ja teise käigu sisse lükkas.
„Ma ei ole vihane,” vastas Matt, kuid ei vaadanud ikka veel neiu poole. „Kes ütles, et ma olen vihane?”
„Esiteks sinu käiguvahetus. Kui sa jätkad nii, nagu tahaksid mind käiguvahetusega klohmida, lõhud käigukasti ära.”
Matt heitis neiule kiire pilgu, surudes samal ajal sisse kolmanda ja siis kohe neljanda käigu. Mehe näojooned tõusid läheneva auto esitulede valguses teravalt esile. „Tead mis, Jess, algul ma arvasin, et sa ei saa sinna midagi parata. Kuid nüüd ma tean, et see ei ole nii. Tegelikult näed sa lausa vaeva, et olla tõsine ora tagumikus.”
