mis on teiega seotud?” oli mees küsinud.
Nad olid teineteisele silma vaadanud.
Suurima vastumeelsusega oli prints eemale astunud, et lakei saaks tõllaukse sulgeda.
Printsess Marigold kummardus ära sõites ettepoole, et mehele lehvitada.
Prints seisis tõlda jälgides, kuni see silmist kadus.
Järgmisel päeval oli ta Windsori lossi läinud, et kuninganna Victoriale austust avaldada.
Kuninganna oli ta erilise innuta vastu võtnud.
Allenberg oli väga väike printskond Lõuna-Saksamaal, mitte just eriti tähtis.
Siiski oli Tema Majesteet otsustanud kindlameelselt ennetada venelaste südametunnistuseta püüdu rakendada oma mõjuvõimu mitmes Balkani riigis.
Serbiasse ja teistesse Põhja-Balkani riikidesse olid nad juba sisse tunginud.
Bulgaariat vallutades ei olnud Vene tsaari õnneks edu saatnud.
Battenbergi prints Alexander oli keeldunud olemast venelastele marionetiks.
Lõpuks olid venelased printsi röövinud ning sundinud teda püstoliga ähvardades troonist loobuma.
Kuninganna Victoria oli olnud tulivihane.
“Venemaa käitub ja on käitunud häbiväärselt!” raevutses ta.
Just Bulgaarias juhtunu tõttu oli ta lõpuks hakanud soostuma mõttega, et printsess Marigold abiellub prints Holdeniga.
Siiski oli Bulgaaria väga suur riik, samal ajal kui Allenberg oli väga väike.
Ikka ja jälle rääkis kuninganna printsess Marigoldile, kui kasulik oleks tal abielluda mehega, kes võiks temast kuninganna teha.
Siiski avastas kuninganna oma suureks üllatuseks, peaaegu esimest korda pärast prints Consorti surma, et ta ei saa oma tahtmist.
“Nõbu Victoria,” ütles printsess Marigold kindlalt. “Ma kavatsen abielluda prints Holdeniga, isegi kui ma peaksin selleks temaga põgenema ning kui mul ei lubata enam iialgi oma jalga Inglismaa pinnale tõsta!”
Lõpuks – vastumeelselt, sest ükskõik, mida ta ka ei öelnud, ei kõigutanud printsess Marigoldi – andis kuninganna Victoria alla.
Allenbergi prints Holdeni ja printsess Marigoldi kihlus pidi välja kuulutatama järgmisel nädalal.
Päev enne seda, kui kihlusteade oleks pidanud ajalehtedes ilmuma, suri kahjuks kuninganna ja printsessi eakas sugulane.
See tähendas, et nad leinasid kuus kuud.
Polnud mingit küsimust, et enne leinaaja lõppu ei võinud toimuda isegi väikene kuninglik pulm.
Seega otsustas kuninganna, et kihlust tuleb hoida salajas kõigi eest, kes ei elanud Windsori lossis.
Kihlusest teatatakse avalikult siis, kui tegelik pulmapäev on paika pandud.
Nüüd ütles printsess Marigold peaaegu hüsteerilisel häälel: “Kas te ei mõista, Holden, et Tema Majesteet kasutab prints Eumenuse surma ettekäändena, et meid leinamas hoida.”
Ta vaikis hetke, enne kui jätkas: “Ta loodab ja palvetab, et tüdineme ootamast ning siis saab ta mind naida mõnele tudisevale vanale kuningale, kelle troon on juba lagunemas!”
Prints Holden pani käe printsessi käele.
“Meil on veidi vähem kui kaks kuud veel oodata,” ütles mees, “ja ma ei usu, et prints Eumenus, kes polnud kuigi tähtis, võiks oodata, et sellest kauem leiname.”
“Aga ma ei jäta teid ega lähe Kreekasse,” vastas printsess Marigold. “Ma tean täpselt, kuidas Tema Majesteet mõtleb! Ta arvab, et kuna mu isa oli kreeklane, võiksin ma sealt leida kellegi, kes oleks tähtsam kui teie.”
Prints Holden teadis, et see on tõsi.
Kuid kuna polnud midagi, mida ta oleks võinud öelda, tõstis ta printsessi käe oma huultele.
“Samuti,” jätkas printsess, “lubasite te, et viite mu oma jahiga reisima. Ma pole veel kuningannale öelnud, kuid ma olen otsustanud, kelle me mu saatjana kaasa võtame – vana leedi Milne’i.”
Ta naeratas mehele ning jätkas siis: “Kui talle piisavalt juua anname, magab ta terve pärastlõuna ja õhtu ega sega meid üldse.”
“Keegi ei tee mitte kunagi midagi sellist,” ütles prints kindlalt.
“Kuid see on täpselt see, mida kuninganna teha püüab!” ütles printsess.
Nüüd oli viha printsessi hääles tagasi.
“Kindlasti on olemas keegi teine, kes võiks minna?” ütles prints Holden kolonel Bassetti poole pöördudes.
Too seisis ikka veel mõnevõrra ebamugavust tundes ukse juures.
Ta oli printsess Marigoldi jonnihoogudega harjunud.
Siiski ei suutnud ta kunagi otsustada, kas kõige parem oleks ilma loata ruumist lahkuda või paigale jääda.
Kui ta teeb viimast, peab ta kannatama printsessi raevutsemist tema või kellegi teisega.
“Isegi kui oleks, Teie Kuninglik Kõrgus,” ütles ta printsile vastates, “siis ma kahtlen, et Tema Majesteet muudaks meelt ning saadaks Tema Kuningliku Kõrguse asemel kellegi teise.”
“Sellele vaatamata te parem leidke keegi!” ütles printsess Marigold teravalt. “Sest mina ei lähe, isegi kui ma pean voodisse jääma ning ütlema, et olen reisimiseks liiga haige.”
“Ma tahan, et te minuga oleksite,” ütles prints Holden madalal, hellitaval toonil. “Ma nii ootasin seda, et saan teid viia üle Põhjamere Taani või ükskõik kuhu te parema meelega läheksite.”
“Ja mina tahan olla… teiega,” ütles printsess.
Ta vaatas mehele silma.
Hetkeks unustasid nad, et kolonel Bassett on samas ruumis.
“Ma tahan seista öösel tekil ja vaadata tähti,” ütles printsess, “ja ma tahan lugeda päevi, kuni me abielluda saame.”
“Seda teen minagi,” ütles prints ja ta sõrmede haare printsessi sõrmede ümber muutus tugevamaks.
“Hakkame siis kuningannale vastu,” ütles printsess Marigold, “ja saadame kellegi teise minu asemel! Seni kuni on keegi, kes kannab sünget musta ja kelle peade kohal ripub Briti lipp, ei hooli keegi sellest, kas mina olen seal või mitte.”
“Ma olen nõus,” ütles prints, “kuid ma kahtlen, et on olemas kedagi, kes oleks piisavalt julge sind kehastama ja riskima Tema Majesteedi vihastamisega.”
“Keegi peab olemas olema, kui me ta ainult leiaksime,” käis printsess Marigold peale. “Kindlasti
