.

      Eellugu

      Linnuna taevastes kõrgustes liueldes ja sealt alla maa peale vaadates võiks näha maapinda katvat teedevõrku. Teed, mis on rajatud inimeste poolt, jõudmaks külasse või linna. See on suurepärane pilt, mille on justkui üks hea käega kunstnik inspiratsioonipuhangus lõuendile maalinud. Sellel, läbi aegade võib-olla ühel täiuslikumal maalil, kus lisaks ületamatutele mägedele, põhjatutele orgudele ja läbimatutele metsadele, on imeosavalt kujutatud ka rohked teed, mis mõjuvad veresoontena ning on sisse tallatud rohkete rändurite poolt, kes oma valitud suunas teadmata toimetusi tegema on rutanud. Kolmteist neist teedest jõuavad aga lõpuks välja ühe igivana trahterini. See salapärane trahter asus Pellerose kuningriigis, mille valitsejaks oli auväärne kuningas Augustus Õiglane.

      Trahter seisis oma koha peal juba siis, kui teadaolevalt noorim rännumees, kes nüüdseks on auväärsesse ikka jõudnud ja ammugi paikseks jäänud, seal esmakordselt jalgu puhkas. Kõrtsi pisut viltuvajunud, raske ja tammise ukse kohal kõlkus roostetanud kettide küljes ajahambast tublisti näritud plangutükk, millel päiksekiirtes kiiskamas puhtast kullast tähed: „13 RÄNDURIT”. See kandis endas teatud sõnumit kõigile, kes asjast vähegi teadsid: trahteri omanik oli heal järjel, kuid talle polnud eluliselt oluline, kus kullast tähed just paiknevad, kas hõbedasel liual või kulunud laual. Paraku sobivad maised väärtused vaid siia ilma, teispoolsuses on need tarbetud.

      Legendi järgi olla trahter oma nime saanud aga nõnda:

      Kord, ammusel ajal, sammunud mööda kolmeteistkümmet teerada kolmteist erineva elusaatusega rändurit. Kõik need vagabundid jõudsid üsna samal ajal vastvalminud trahterisse, millele peremees parajasti sobivat nime valis, ja nii see otsus siis tehtud saigi.

      Ajalugu kordus taas. Saatuse tahtel kohtusid siin ühel detsembrikuu hilisõhtul kolmteist väsinud rändurit. See leidis aset ajal, mil Maokandja, kolmeteistkümnes, hüljatud tähemärk, kogu oma hiilguses inimeste üle valitses. Sel raskel ajal polnud puudust ei sõdadest, taudidest, viljaikaldustest ega ka looduse tujutsemisest. Isegi linnud-loomad käitusid teisiti kui neile kohane, ja näis, nagu oleks kogu ilm ühtäkki pööraseks muutunud.

      Rändurid olid alustanud oma valitud teekonda kolmeteistkümnest erineva suurusega kuningriigist, mis olid kuulsad oma valitsejate ja kangelaste poolest.

      Oma tolmused, peakotiga reisimantlid hiiglaslike põdrasarvede külge riputanud, heitsid rändurid kolmteist pungil rahakukrut vatsaka kõrtsmiku ette letile. Vanim nende seast hõikas lõbusalt välja mõtte, mis teistegi meeles mõlkus: „Ahoi, peremees! Me oleme surmani väsinud ja vajame kehakinnitust! Kanna aga ette midagi, mis süüa sünnib, sest täna pole meist keegi toidu suhtes valiv!”

      Ei kulunud kuigi palju aega, kui laud juba ägaski parimate roogade all, mis ületasid oma rikkaliku valikuga julgemadki ootused. Väsinud rändurid ei oodanud enam eraldi kutset või palumist, vaid asusid isukalt oivalise toidu kallale. Kummalisel kombel oli laud kaetud kõigi rändurite lemmiktoitudega. Näis lausa uskumatuna, et saabudes esmakordselt võõrasse kuningriiki ja astudes sisse mingisse täiesti tundmatusse trahterisse, pakutakse seal ühtäkki valitsejate väärilise köögikunstimeistri poolt valmistatud hõrgutisi. Nupukas peremees talletas oma määratusse kokaraamatusse kõik laiast ilmast trahterisse sattunud rändurite toiduretseptid, mida oli kogunenud

Скачать книгу