Miks me varastasime auto. Wolfgang Herrndorf

       ISBN 978-9949-622-70-2

       ISBN 978-9949-622-69-6 (epub)

       Minu sõpradele

      Dawn Wiener: I was fighting back.

      Mrs. Wiener: Who ever told you to fight back?

       Todd Solondz,

       „Welcome to the Dollhouse”

      - 1 -

      Esmalt on tunda vere ja kohvi lõhna. Kohvimasin seisab tagapool laua peal ja veri on mu kingades. Kui aus olla, siis pole see ainult veri. Kui vanem mees ütles „neliteist”, lasin ma püksid täis. Ma olin kogu aja kössitanud taburetil ega olnud end liigutanud. Mul käis pea ringi. Proovisin välja näha nii, nagu minu arvates võiks välja näha Tšikk, kui keegi ütleb talle „neliteist”, ja siis lasin ma hirmust püksid täis. Maik Klingenberg, kangelane. Seejuures ei saa ma üldse aru, miks nüüd selline paanika. Oli ju ometi kogu aeg selge, et nii see lõpeb. Tšikk ei lasknud kindla peale pükse täis.

      Kus Tšikk üldse on? Viimati nägin teda kiirteel, kui ta kargas ühe jala peal põõsastesse, aga ma pakun, et nad nabisid ka tema kinni. Ühel jalal kaugele ei jõua. Politseinikelt ei saa ma loomulikult küsida. Sest kui nad teda ei näinud, on loogiliselt parem seda mitte torkida. Võib-olla nad tõesti ei näinud teda. Ja minu käest ei saa nad seda kindla peale teada. Kas või piinaku. Kuigi Saksa politsei, ma arvan, ei tohi kedagi piinata. Seda tohivad nad ainult telekas ja Türgis.

      Aga istuda täis kustuna ja veriselt kiirteepolitseijaoskonnas ja vastata küsimustele vanemate kohta pole ka just ülim õnn. Võib-olla oleks piinamine isegi päris hea, siis oleks mul paanikaks vähemalt põhjust.

      Kõige parem on lõuad pidada, ütles Tšikk. Ja mina arvan samamoodi. Nüüd, kus kõik on nagunii ükspuha. Ja mul on kõik ükspuha. No peaaegu kõik. Tatjana Cosic näiteks ei ole mulle loomulikult ükspuha. Kuigi ma pole enam päris kaua tema peale mõelnud. Aga nüüd, kui ma istun siin sellel taburetil ja väljas müriseb kiirtee ja vanem politseinik seisab juba viis minutit tagapool kohvimasina juures ja valab sinna vett sisse ja kallab uuesti välja, vajutab nupule ja vaatab masinat altpoolt, samas kui iga jobu näeb, et pikendusjuhtme pistik pole sees, pean ma jälle Tatjana peale mõtlema. Sest õigupoolest ei oleks ma siin, kui poleks Tatjanat. Kuigi tal pole kogu selle looga mitte mingit pistmist. On see segane, mida ma räägin? Jah, mul on kahju. Ma proovin hiljem uuesti. Tatjana ei mängi kogu selles loos üldse mingit rolli. Maailma kõige ilusam tüdruk ei mängi mingit rolli. Kogu reisi jooksul kujutasin ma endale pidevalt ette, et ta näeb meid. Kuidas me viljapõllust välja piilume. Kuidas me voolikupuntraga prügimäel seisame nagu viimased tolvanid... Ma kujutasin alati ette, et Tatjana seisab meie selja taga ja näeb seda, mida meie näeme, ja rõõmustab, kui meie rõõmustame. Aga nüüd on mul hea meel, et ma seda ainult ette kujutasin.

      Politseinik tõmbab käterätihoidjast rohelise paberkäteräti ja ulatab mulle. Mida ma sellega tegema pean? Põranda puhtaks pühkima? Ta võtab kahe sõrmega ninast ja vaatab mulle otsa. Ah nii. Nina nuusata. Ma nuuskan nina, ta naeratab sõbralikult. Selle piinamise asja võin ma ilmselt ära unustada. Aga kuhu ma selle taskuräti nüüd panen? Ma vaatan otsides põrandal ringi. Kogu jaoskond on kaetud halli linoleumiga, täpselt samasugusega nagu meie võimla koridorid. See lõhnab ka natuke samamoodi. Piss, higi ja linoleum. Ma näen Wolkowit, meie kehalise kasvatuse õpetajat, spordidressis mööda koridore lehvimas, seitsmekümneaastane, musklis: edasi, poisid! Hopp, hopp! Põrandal tatsuvate sammude heli, kaugemal tüdrukute riietusruumist kostev itsitamine ja Wolkowi pilk sinnapoole. Ma näen kõrgeid aknaid, pinke, rõngaid lae all, millel kunagi ei võimeldud. Ma näen Natalied ja Lenat ja Kimberleyd saali külguksest sisenemas. Ja Tatjanat rohelises spordidressis. Ma näen tema ähmast peegelpilti saali põrandal, läikivaid pükse, mida tüdrukud nüüd alati kannavad, ülemist osa. Ja et viimasel ajal võimleb pool neist paksudes villastes kampsunites ja vähemalt kolmel on alati arstitõend. Berliini Hageciuse gümnaasium, kaheksas klass.

      „Ma arvasin, et viisteist?” ütlen mina ja politseinik raputab pead. „Ei, neliteist. Neliteist. Mis selle kohviga on, Horst?”

      „Kohv on katki,” ütleb Horst.

      Ma tahan oma advokaadiga rääkida.

      See on lause, mida ma peaksin nüüd ütlema. See on õige lause õiges kohas, nagu on igaüks telekast näinud. Aga seda on nii lihtne öelda: ma tahan oma advokaadiga rääkida. Nad naeraks end ilmselt ribadeks. Häda on selles, et mul pole õrna aimugi, mida see lause tähendab. Kui ma ütlen, et tahan oma advokaadiga rääkida ja nad küsivad: „Kellega sa tahad rääkida? Oma advokaadiga?” – mida ma pean siis vastama. Ma pole elus veel ühtegi advokaati näinud ja ma ei tea ka, milleks mul teda vaja on. Ma ei tea isegi seda, kas jurist on sama mis advokaat. Või prokurör. Midagi sarnast nagu kohtunik, ma arvan, ainult et ta on minu poolt ja tal on minust rohkem aimu seadustest. Aga minust rohkem aimu seadustest on praktiliselt igaühel, kes on siin ruumis. Eelkõige igal politseinikul. Ja nende käest võiksin ma loomulikult küsida. Aga ma vean kihla, et kui ma küsin noorema käest, kas mul võiks nüüd teatud liiki advokaadi vaja minna, siis pöörduks ta kolleegi poole ja hüüaks: „Hei, Horst! Horsti! Tule korraks siia! Meie kangelane tahab teada, kas tal on vaja advokaati! Vaata seda siin. Määrib terve põranda veriseks, laseb püksid täis nagu maailmameister ja – tahab oma advokaadiga rääkida!” Hahahaa. Nad naeravad end siis muidugi ribadeks. Ja ma arvan, et ma tunnen end piisavalt halvasti, ma ei pea end nüüd ka veel narriks tegema. Mis juhtus, see juhtus. Rohkem ei tule midagi. Praegu ei saa ka advokaat enam midagi muuta. Sest seda, et me saime jamaga hakkama, võib proovida eitada ainult hullumeelne. Mida ma pean ütlema? Et ma pikutasin terve nädala kodus basseini ääres, küsige koristaja käest? Et poolikud sead sadasid nagu vihm taevast alla? Palju ei saa ma nüüd tõesti enam teha. Ma võiksin veel Meka poole palvetada ja püksi kakada, palju rohkem valikuid enam pole.

      Noorem mees, kes näeb tegelikult välja täitsa sõbralik, raputab pead ja kordab: „Viisteist on jama. Neliteist. Neljateistkümnega saab sind kriminaalvastutusele võtta.”

      Arvatavasti peaksin ma tundma nüüd süüd ja kahetsust ja kõike, aga ausalt öeldes ei tunne ma üldse mitte midagi. Mul käib ainult pea jubedalt ringi. Ma sügan sääremarja. Ainult et seal, kus varem oli sääremari, pole enam midagi. Käe külge kleepub punakassinine limatriip. See pole minu veri, olin ma enne öelnud, kui nad minu käest küsisid. Vedeles ju maanteel küllalt muud löga, millega oleks võinud tegeleda, ja ma arvasin tõesti, et see pole minu veri. Aga kui see pole minu veri, siis kus on praegu mu sääremari, küsin ma endalt?

      Ma tõmban püksisääre üles ja vaatan alla.

Скачать книгу