- 2 -
Arst liigutab suud lahti ja kinni nagu karpkala. Kulub mõni sekund, enne kui sõnad välja tulevad. Arst karjub. Miks see arst siis nüüd karjub? Ta karjub lühikese naise peale. Siis sekkub mundris mees, sinine munder. Politseinik, keda ma veel ei tunne. Ta kutsub arsti korrale. Kust ma üldse tean, et see on arst? Ta kannab valget kitlit. Seega võib ta olla ka pagar. Aga kitlitaskus on tal metallist taskulamp ja selline kuulamisriist. Mida peaks pagar tegema kuulamisriistaga, saiakesi kuulama? Küllap on ikka arst. Ja see arst näitab nüüd minu pea peale ja karjub. Ma katsun teki all, kus on mu jalad. Need on paljad. Ei tundu enam olevat ka täis lastud või verised. Kus ma siis olen?
Ma laman selili. Üleval on kõik kollane. Pilk kõrvale: suured tumedad aknad. Teine pool: valge kilekardin. Haigla, ma pakun. See sobib ju ka arstiga. Ja tõepoolest, lühikesel naisel on ka kittel ja märkmik. Ja milline haigla, äkki Charité. Mkm, pole aimugi. Ma pole ju Berliinis. Küsiks järele, ma mõtlen, aga keegi ei tee minust välja. Sest politseinikule ei meeldi nimelt, kuidas arst seal ta peale karjub, ja ta karjub vastu, aga siis karjub arst veel valjemini – ja siis saadakse huvitaval kombel aru, kelle sõna siin maksab. Ilmselgelt maksab arsti sõna ja mitte politseiniku oma, ja ma olen nii kurnatud ja kuidagi ka õnnelik ja väsinud, ma olen seest nagu õnnega vooderdatud ja jään jälle magama, ilma sõnagi lausumata.
Õnn, nagu selgub hiljem, kannab nime Valium. Seda jagatakse suurte süstaldega.
Kui ma järgmine kord üles ärkan, on kõik valge. Suurtest akendest paistab päike. Mu jalataldu kraabitakse. Ahaa, juba jälle üks arst, seekord üks teine, ja meditsiiniõde on tal ka jälle kaasas. Ei ühtegi politseinikut. Ainult see, et arst niimoodi mu jalataldu kraabib, pole meeldiv. Miks ta niimoodi kraabib?
„Ta ärkas,” täheldab meditsiiniõde. Mitte eriti vaimukas.
„Ah, ahaa.”Arst vaatab mulle otsa. „Kuidas sul läheb?”
Ma tahan midagi öelda, kuid mu suust tuleb vaid: „Pfff.”
„Kuidas sul läheb? Kas sa tead, mis su nimi on?”
„Pfff-fee?”
Mis küsimus see siis on? Kas nad peavad mind opakaks? Ma vaatan arstile otsa ja ta vaatab mulle otsa ja siis kummardub ta minu kohale ja valgustab taskulambiga mu silmi. Kas see on ülekuulamine? Kas ma pean oma nime üles tunnistama või? Kas see on siin piinamishaigla? Ja kui on, siis kas ta võiks palun korraks lõpetada mu laugude üleskiskumise või vähemalt jätta mulje, nagu huvitaks mu vastus teda? Igatahes ei vasta ma midagi. Sest samal ajal, kui ma veel mõtlen, kas peaksin ütlema Maik Klingenberg või lihtsalt Maik või Klinge või hunnide kuningas Attila – seda ütleb alati mu isa, kui tal on stress, kui ta on terve päeva ainult hiiobisõnumeid kuulanud, siis joob ta kaks Jägermeistrit ja vastab telefonile: hunnide kuningas Attila –, see tähendab, nii kaua kui ma veel mõtlen, kas ma pean üldse midagi ütlema või võib sellest antud olukorras siiski loobuda, räägib arst juba midagi „neli siit” ja „kolm sealt” ja ma jään jälle magama.
- 3 -
Haiglate kohta võib ju nii mõndagi öelda, aga mitte seda, et seal pole hea olla. Ma olen alati jube hea meelega haiglas. Päev otsa ei pea midagi tegema, ja siis tulevad meditsiiniõed. Õed on kõik supernoored ja supersõbralikud. Ja nad kannavad neid õhukesi valgeid kitleid, mis on minu arvates nii ägedad, kuna alati on kohe näha, milline aluspesu neil seljas on. Miks see minu arvates nii äge on, seda ei tea ma ise ka. Sest kui keegi kõnniks sellise kitliga tänaval, oleks see minu arvates tobe. Aga haiglas on see äge. Minu arvates. See on natuke nagu maffiafilmides, kus gangsterid vaatavad sulle alati minut aega vaikides otsa, enne kui vastavad. „Hei!” Minut vaikust. „Vaata mulle silma!”Viis minutit vaikust. Päriselus on see tobe. Aga kui oled maffias, siis mitte.
Minu lemmikmeditsiiniõde on pärit Liibanonist ja ta nimi on Hanna. Hannal on lühikesed mustad juuksed ja ta kannab tavalist aluspesu. Ja see on ka äge: tavaline aluspesu. See teine aluspesu näeb ju alati ka natuke kurb välja. Enamikul. Kui figuur pole just nagu Megan Foxil, võib see üsna meeleheitlik välja näha. Ma ei tea. Võib-olla olen ma ka pervert: mulle meeldib tavaline aluspesu.
Hanna on tegelikult alles meditsiiniõeõpilane, see tähendab õpib ametit või nii, ja kui ta minu palatisse tuleb, pistab ta alati esmalt pea nurga tagant välja ja koputab siis kahe sõrmega vastu ukseraami, see on minu arvates väga, väga viisakas, ja ta mõtleb mulle iga päev uue nime välja. Alguses olin ma Maik, siis Maiki, seejärel Maikipaiki, mille peale ma juba mõtlesin: pagana pihta. Aga see polnud veel kõik. Siis oli mu nimi Michael Schumacher, siis hunnide kuningas Attila, siis seatapja ja lõpuks koguni haige jänes. Ainuüksi seepärast jääksin parima meelega veel aastaks sellesse haiglasse.
Hanna vahetab iga päev mu sidet. See on üsna valus ja Hannal on ka valus, nagu ta näost võib näha.
„Peaasi, et sul on lõbus,” ütleb ta siis alati, kui ta valmis on, ja mina ütlen siis alati, et tõenäoliselt ma abiellun temaga kunagi või midagi sellist. Aga kahjuks on tal juba oma poiss. Mõnikord tuleb Hanna ka lihtsalt niisama ja istub mu voodile, kuna mul muidu ju praktiliselt külalisi ei käi, ja need on tõeliselt head vestlused, mida me peame. Tõelised täiskasvanute vestlused. Naistega nagu Hanna on alati uskumatult kergem vestelda kui minuvanuste tüdrukutega. Kui keegi oskab mulle selgitada, miks see nii on, võib ta mulle muide lahkelt helistada, kuna mina seda küll selgitada ei oska.
- 4 -
Arst ei ole nii seltskondlik. „See on ainult tükk liha,” ütleb ta. „Lihas,” ütleb ta, „pole hullu, see kasvab tagasi.”„Jääb võib-olla väike lohk või arm,” ütleb ta. „See näeb seksikas välja.” Ja seda ütleb ta iga päev. Iga päev vaatab ta haavasideme üle ja räägib täpselt sama juttu, et sinna jääb arm, et see pole hull, et see näeb hiljem välja, nagu oleksin ma sõjas käinud. „Nagu oleksid sa sõjas käinud, noor mees, naistele see meeldib,” ütleb ta, ja see peaks nagu kuidagi sügavmõtteline olema, aga ma ei saa sügavast mõttest aru, ja siis pilgutab ta mulle silma ja enamasti pilgutan ma vastu, kuigi ma ei saa sellest aru. Lõppude lõpuks aitas see mees mind, seega aitan mina teda ka.
Hiljem muutuvad meie vestlused paremaks, eelkõige sellepärast, et need muutuvad tõsisemaks. Või õigemini toimub ainult üks vestlus. Kui ma saan jälle longata, kutsub ta mu oma kabinetti, milles ei olegi ühtegi meditsiiniseadet, vaid erandlikult hoopis kirjutuslaud, ja seal me istume siis üksteise vastas nagu firmajuhid, kes sepitsevad järgmist tehingut. Laual seisab plastist inimese ülakeha, mille seest saab organeid välja võtta. Jämesool näeb välja nagu aju ja mao küljest koorub värvi maha.
„Ma pean sinuga rääkima,” ütleb arst ja see on loogiliselt kõige tobedam vestluse algus, mida ma tean. Ja siis ma ootan, et ta rääkimisega pihta hakkab, aga see kuulub kahjuks selle pihtahakkamise juurde, et öeldakse, et ma pean sinuga rääkima, ja siis esialgu ei räägita. Arst põrnitseb seega mulle otsa, langetab siis pilgu ja lööb lahti rohelise pappkausta. Või ei löö seda lahti, vaid avab selle, nii nagu ma kujutan ette, kuidas ta lõikab patsiendil lahti kõhuseina. Väga hoolikalt, väga keeruliselt, väga tõsiselt. See mees on kirurg. Palju õnne.
Mis siis tuleb, on juba vähem huvitav. Põhimõtteliselt tahab ta ainult teada, kust on pärit mu peahaav, ees paremal. Ka seda, kust on pärit teised haavad – kiirteelt, nagu öeldud, okei, seda ta juba teadis –, aga peahaav, selle sain toolilt kukkudes, kiirteepolitseijaoskonnas.
Arst paneb käed sõrmeotstest kokku. Jah, nii seisab ka protokollis: toolilt kukkudes. Politseijaoskonnas.
