kamandas major jalutuskepiga Sinbadi nina kohal vehkides.
„Mis siin toimub?“ Välja ilmunud Iris napsas Binkie sülle ja kallistas kassi kaitsvalt. „Oh, see oled sina, Dudley. Võiksid oma peletist ohjes hoida. Kas see paha kutsa ehmatas sind?“ kudrutas ta kassi kõrva ääres.
Vastast võitlusvõimetuna nähes võttis Sinbad taas tuurid üles.
„Vait!“ Fordi tavapäraseltki õhetav nägu tõmbus lopsaka valge juuksepahmaka all veel tumedamaks. Seejärel meenusid talle head kombed ja ta kummardas kangelt. „Tere päevast, Iris; tere päevast, Melissa. Mu kallis proua palus need kohale toimetada.“ Ta ulatas naistele ümbrikud. „Me korraldame reede õhtul väikese peo. Väike sundimatu koosviibimine meie uute naabrite tervitamiseks. Loodetavasti saate tulla.“
„Kui tore mõte,“ tähendas Melissa. „Suur tänu.“
„Sa oled siis otsustanud neile andeks anda, mis?“ küsis Iris muigega, millest ei puudunud kübeke õelust.
„Ah? Mida?“
„Uustulnukatele!“ Iris rääkis paari detsibelli võrra valjemini. „Oled neile andeks andnud jultumuse siia elama tulla?“
Ford köhis. „Noh, jah, tegelikult oli ju kõiges süüdi vana Freda Gallard, kes neile maa müüs.“
„Teda ei tohiks küll süüdistada. Henry Gallard jättis ta sisuliselt tühjade pihkudega.“ Kui vana lesk otsustas oma aialapi ühte ossa neli maja ehitada ja hakkas selleks vajalikke planeerimislubasid taotlema, olid major ja Iris risti vastupidistel seisukohtadel olnud.
„Hmmrrnojah!“ Ford põrnitses naisi, kuid siis meenus talle, et on sõbralikul missioonil. „Noh, mis tehtud, see tehtud, aeg minevik unustada. Ma pean ütlema,“ jätkas mees leebemal toonil, „et kaks praeguseks sisse kolinud perekonda tunduvad üsna viisakasse seltskonda kuuluvat. Ehk olete neid juba näinud?“ Iris ja Melissa raputasid pead ja mees säras rõõmust võimaluse üle oma teadmisi jagada. „Mehe nimi on Shergold, mingi Stowbridge’i tehnikainstituudi teadlane, kellel on vagur naisuke. Ja siis ehitusinsener. Tema nimi oli vist Kent või Essex … mingi krahvkonna nimi, haahaahaa!“ Kui mees naeris, kõlas see nii, nagu lambal oleks midagi kurku läinud. „Noor proua Krahvkond on kena krapsakas sälg,“ jätkas mees nilbelt naeratades. „Mõni siinsetest prouadest võtab kindlasti valveseisangu ja nende mehed samuti, haahaahaa! Nojah, ma pean minekule asutama.“
Mees viibutas kepsakalt jalutuskeppi ja suundus tuldud teed mööda tagasi, pööramata vähimatki tähelepanu sellele, kui leigelt kaks daami ta nilbevõitu märkustesse suhtusid.
„On alles vana jutupaunik!“ tähendas Melissa, kui mees kuuldekaugusest väljas oli. „Kuidas Madeleine teda ometi talub?“
Iris mühatas. „Mis ta ise parem on. Mõlemad topivad oma nina igale poole. Külalisi kutsuvad üksnes selleks, et nende käest infot välja pumbata. Nad teevad seda kõigi uustulnukatega; mäletad ju, sul endal läks samamoodi?“
Melissa mäletas tõepoolest seda, kuidas Fordid olid ta ühel õhtul üsna varsti pärast kolimist külla kutsunud. Ta oli rõõmustanud kohalike elanikega kohtumise võimaluse üle, kuid ei mäletanud, et keegi oleks tema asjadest liigselt huvitunud. Pigem vastupidi.
„Enda mäletamist mööda esitasin ma ise üksjagu küsimusi,“ meenutas ta naeratades. „Tead küll, kirjanikud on loomuldasa uudishimulikud.“
„Küllap sind sellepärast kutsutigi. Hiljem korraldavad sulle ülekuulamise, et teada saada, kas sul õnnestus teada saada midagi, mida nemad veel ei tea.“
„Oled sina alles küünik!“
„Küll sa ise näed.“
„Me siis läheme?“
„Miks ka mitte?“
Tanner Cottage’is, Fordide ehedas kuninganna Anne’i stiilis tõmbetuulises residentsis toimunud peolt koju jalutades arutasid leebes meeleolus Melissa ja Iris muljeid, mis küla uustulnukatest neile jäänud olid.
„Eleanor Shergold on muidugi paras hiireke,“ täheldas Iris.
„Aga kenake. See tema abikaasa, mis ta nimi nüüd oligi, mulle küll ei meeldinud.“
„Rodney? Mulle samuti mitte,“ nõustus Melissa.
„Ennast täis ahv!“
„Eks ju. Ta teatas mulle,“ Melissa jätkas mehe liialdatult laulvat tooni ahvides, „et tal on Pee-Haa-Dee ajaloos, ta on Stowbridge’i kaugõppe- ja kutsevälise hariduse teaduskonna dekaan ja kirjutab raamatut neoliitikumiaegsetest matmispaikadest. Esines nagu mingi Shakespeare’i proloogi ette kandev näitleja. Ja kui ma ta naise käest tema huvide kohta uurisin ja too maalimist mainis, siis tegi mees ta sisuliselt maatasa.“
„Mulle naine maalimisest ei rääkinudki,“ tähendas Iris pisut torsakalt. Tal oli viimastel kuudel tekkinud andekate asjaarmastajate toetamise huvi.
„Küllap su maine hirmutas ta ära. Muide, doktor Shergold,“ Melissa rõhutas irooniliselt mehe tiitlit, „pakkus mulle tööd.“
Irise suu vajus lahti. „Armas taevas, millist?“
„Loovkirjutamise kursuse läbiviimine. Ma lubasin seda kaaluda. Ta lubas mulle vabad käed anda ja ma teeksin seda vaid ühel pärastlõunal nädalas,“ jätkas Melissa vastuseks Irise kahtlevale kulmukortsutusele.
„Eks sa ise tea. Mina selle ennast täis ahviga koos töötamist ette ei kujuta.“
„Minu meelest võib see päris lõbus olla.“
Iris kehitas õlgu ja seejärel ilmus ta näole muie, mis ta vanuse hetkeks viiekümnendatest kahekümnendatesse kahandas. „Lõbust rääkides, kas panid tähele, kuidas meie Dudley Harriet Yorke’ile külge lõi?“
„Ikka.“ Melissa itsitas selle peale mõeldes. „See naine on ju päris kobe. Madeleine ajas lausa vahtu välja. Ma peaaegu nägin, kuidas avokaadodipi sisse sappi tilkus.“
„Mulle tuli mõte!“ Iris peatus järsult teeservas ja ajas käed dramaatiliselt laiali. „Kuidas see mõne su järgmise romaani süžeeks sobiks? Ford ja Shergold jahivad mõlemad Harrietti, kes leitakse lehmalaudast, hang seljas. Kes seda tegi, Madeleine Ford, Eleanor Shergold või postkontoriülem?“
„Iris, oled sina alles totu!“ hüüdis Melissa ja kaks naist itsitasid nagu kooliplikad ning arutasid terve tee koju selle absurdse teema võimalikke edasiarendusi.
NELJAS PEATÜKK
Kesk-Cotswoldi kunsti- ja tehnikakolledž, mida halduspersonal ja õppejõud enamasti MIDCCAT-iks ja Stowbridge’i kohalik elanikkond lihtsalt tehnikumiks kutsus, oli oma 1960ndatel aastatel rajatud ülikoolilinnakust ammu välja kasvanud ja linna eri osades kinnisvara omandanud. Stowbridge’i kaugõppe- ja kutsevälise hariduse teaduskond asus tõmbetuulises Edwardiaegses hoones, mida ümbritses suures aias asuv tehasemoodulitest ehitatud majade rühm; selle juhataja oli doktor Rodney Shergold. Õpetatud doktorihärra pani esimesel korrusel asuvas kabinetis kokku kursuseplaane, kirjutas aruandeid ja edastas töötajatele puust treppidelt kostva jalgade müdina ja pea kohal asuvate
