ja Sanghalt (paktiseerijate kommuun). Aga lõppkokkuvõttes ütles Buddha, et kõike peab ise katsetama, ise tuleb leida omaenda tõestused. Surivoodil ütles Buddha oma viimased sõnad: „Miski pole püsiv. Pingutage oma vabaduse nimel suurima usinusega.” Nii absurdne kui see ka pole, täpselt seda ma teengi, rahmeldades mööda merd, glisseerides me sinise maailma äärtel.
OSA I
PÕGENEMINE KODUST
Kui olin noor, tumedajuukseline mees, noorusega õnnistatud, oma parimais aastais, kuigi mu ema ja isa pisarais nutetud nägudega sellele vastu olid, ajasin maha oma juuksed ja habeme, panin selga ookrikarva rüü, ning lahkusin kodust, astudes kodutusse ellu.
– Buddha
Tõepoolest, tunned end mikroskoopiliselt väiksena, ja mõte võimalikust võitlusest merega tekitab kujutluses õudse eelaimuse, peaaegu hirmu. Eks seepärast, et need härjalõugadega koletised on pikemad kui kilomeeter, ja kaaluvad tuhandeid tonne, ja nad sööstavad kaldale kiiremini kui inimene joosta suudab. Mis võimalused on? Neid polegi – on kahaneva ego järeldus.
– Jack London, kirjeldades laineid ja oma esimest surfamist
1
OLIN KOLMEAASTANE, kui mu isa lähetati tööle USA õhuväebaasi Portugali ranniku lähedal asuvale Terceira saarelele. Lendasime sinna sõjaväe transpordilennukiga, tropid kõrvadesse topitud mootorimüra mahendamiseks. Kolisime valgesse saviseintega korterisse kingapoe peal, kus villastes sviitrites mehed suitsetasid sigareid ja kerjavad koerad hulkusid ringi.
See oli enne seda, kui vanemad tülitsema hakkasid, ja aastaid enne lahutust. Meid oli peres sellal kokku neli. Ümmargune number, sageli mõtlesin, et hea number.
Uudistasime vanema õde Cieliga ümbritsevat saareelu meeletu naudinguga: härjavõitlust munakivitänavatel, mäekaldaid ääristavaid laavakivimüüre, vanu kalamehi, kes tundusid pisikeste täppidena sakilistel kaljunukkidel, sülitavaid laamasid. Lapsendasime neliteist koerakutsikat ja toitsime neid kaerapudruga. Ehitasime mudast kindlusi. Ronisime mägede udus võlureid otsides. Aga üle kõige armastasime mereranda.
Praia9 – nagu seda nimetasime, püüdes end kohalikena tunda. Rand asus kodutänavat pidi alla minnes paari minuti kaugusel. Kuulsime lakkamatult ranna häält ja tundsime ta lõhna. Rand oli prügine, piirdeaed oli grafitiga ära soditud ja uriiniplekiline. Aga rannaliiv oli pehme ja Golfi hoovus soojendas ookeani.
Isa õpetas meid bodysurfima. Ise oli ta surfiga tegelenud murdeealisena New Yorgis (olles üks neid väheseid jultunuid, kes talvel teksastes ja villases sviitris Jones Beachil surfasid) ning hiljem surfas ta Hawaiil Vietnami sõja ajal Oahul teenides. Alatasa jutustas ta meile nostalgilisi lugusid kõrgetest lainetest, kuidas nad uppumisohtu sattusid, kangelastegudest. Õpetas meile, kuidas laineid jälgida, kuidas liivalt ära tõugata täpselt õigel ajal nii, et laine püüab su oma haardesse nagu pesapallikinnas ja tõukab minema nagu Ameerika mäed.
Mäletan Atlandi ookeani tintjalt musta ja krobelisena nagu kortsus hõbepaber. Siselained millel sõitsime, olid läbipaistmatult pruunikasrohelised, täis muda ja kumjaid vetikaid. Lained ajasid meile hirmu nahka, aga isaga koos tundsime end turvaliselt. Ta tõstis meid vee kohale üles või hoidis paigal, keset tugevaid hoovusi.
Kui lõpuks hea laine tuli, siis naersime ja kiljusime. Sukeldusime lainesse, kinnisilmi, üksteisel tugevasti kätest kinni hoides.
Kui kukerpallitamisest küllalt sai, silkasime tagasi kollase päevitusteki juurde, millel ema tavaliselt raamatut luges. Soojendasime end üles. Pajatasime üksteisele lugusid saartest, nende veidrustest ja maagiast.
Kolm aastat hiljem suunati isa uude kohta lähetusse, seekord McClellani õhuväebaasi Sacramentos, kahe tunni kaugusele lähimast rannast.
Elu orus ei olnudki nii halb. Leidsin uusi sõpru. Sain omale BMX ratta ja Variflex´i rula. Kuna ema pidas kodus lastehoidu, siis oli alati käepärast räuskavaid lapsi mängukaaslasteks.
Vahel harva sõitsime perega neljakesi San Francisco lähistele randa ja unistasime, kui vahva oleks taas mere ääres elada, kui endale seda vaid lubada saaksime. Võib-olla kunagi tulevikus.
Me ei saanudki seda endale lubada. Peale mõneaastast elu äärelinnas lahutasid vanemad abielu. Siis oli meid peres kokku kolm – vahelduvalt kolm erinevat, igal teisel nädalavahetusel. Pereliikmete arv muutus: kuus, siis neli, siis uuesti kolm. Selles ei olnud midagi imelikku. See oli tavaline. Lihtsalt kasvasime üles: jalgpallimäng ja ujumismeeskond, õllemängud jõe ääres, ilutulestik ja Ameerika jalgpall. Kasvasime nagu tavalised ameeriklased. Kurta ei olnud küll millegi üle.
Aga meri ei jätnud mind. Ka mina ei suutnud merest lahti lasta. Või ei lasknud tema minust lahti. Või me kumbki teineteisest.
2
Kallis pere,
Palun ärge muretsege. Olen kusagil maailmas ja helistan teile, kui kohale jõuan. Nägin unenägusid, mille pärast hakkasin uskuma, et pean oma elu muutma, aga siin ma ei saa sellega hakkama. Palun andke mulle andeks. Võtsin ema krediitkaardilt natuke raha, mille pärast vabandan. Kavatsen kõik tagasi maksta, kui olen end sisse seadnud.
Armastan teid väga.
Jaimal
SELLEKS AJAKS KUI ema mu magamistoast padja pealt kirja leidis, istusin ma juba lennukis üheotsa piletiga Hawaii suunas. Olin gümnaasiumi esimese aasta õpilane ning muruniitmise ja vanade pesapallikaartidega suutnud paarsada dollarit kõrvale panna. Kui sellele liita üheksasada dollarit, mille ema krediitkaardilt varastasin (lõpuks maksin tagasi), oli mul koos piisavalt raha, et alustada uut ja säravat elu paradiisis.
ATA lennul nähtud filmid koskedest ja hulaseelikutes naistest valmistasid meid ette eluks saartel. Mida kõrgemale maast tõusime, seda selgemalt tundsin noorukiea kammitsaid purunemas. Lugesin parajasti raamatut Buddha elust, millest teadsin küll juba palju, kuna kasvasin üles niinimetatud newage-vanematega. (Meie koduse raamatukoguga saanuks vabalt täita terve East-West´i raamatupoe.) Lugesin Buddha lugu uuesti, sest see parandas mu halba enesetunnet kodust põgenemise pärast. Enda meelest lahkusin kodust nagu prints Siddhartagi – et leida tõde.
Siddhartha lugu algas sarnaselt. Ta sündis 2500 aastat tagasi tänases Nepalis. Tema headkuulutava sünni järel ennustas üks selgeltnägija vanematele, et Siddharthast saab vaimne õpetaja, ta jätab maha oma kuningriigi, või vallutab suure maa-ala ja temast saab võimas rahvajuht. Siddhartha isa soovis pojale seda viimast ning seepärast püüdis poega eemal hoida eluraskustest ja kannatustest: vanadusest, haigustest ja surmast. Isa kartis, et kokkupuude kannatustega sunniks printsi vaimset tõde otsima. Nii hoidiski kuningas printsi ümbritsetuna vaid ilust ja noorusest, ning meelitas teda oma õpetustega uskuma, et kogu maailm koosneb vaid roosidest ja surematusest. Loomulikult taipas ebatavaliselt tark noormees Siddhartha üsna peagi, et see kõik oli üks suur vale, ja kui ta väljaspool paleed nägi pealt tõelisi kannatusi – laipasid, pidalitõbe, nälga ja askeetlikku loobumist, haaras teda meeletu kaastunne ja ta andis lubaduse seda muuta.
Ilmselt aimas
