„Mitte keegi ei toeta – ta kõnnib ise.“
New Yorgis maandunud Rooma kardinali olid lennuväljal vastu võtmas ajakirjanikud, kes talt muu hulgas küsisid: „Kas te külastate siin ka striptiisibaare?“
„Kas New Yorgis on ka striptiisibaare?“ vastas kardinal irooniliselt.
Järgmisel päeval ilmus ühes tuntumas lehes artikkel suure pealkirjaga: „Kardinali esimene küsimus oli: „Kas New Yorgis on ka striptiisibaare?““
Sel aastal on perestroika, siis tuleb perestrelka, siis peressõlka. (Tõlge: uutmine, mahalaskmine, väljasaatmine.)
Ühelt ameeriklaselt, kes oli rännanud mööda Euroopat, küsiti, kas ta on külastanud ka Veneetsiat.
„Olen küll,“ vastas ta. „Aga sattusin halval ajal. Oli parajasti uputus – kõik tänavad olid vee all ja rahvas liikles kummalistes paatides. Nii et ma ei peatunud seal kuigi kaua.“
Kord sosistab Rossini teatris oma kaaslasele: „Tenor on uskumatult vilets. Esimest korda kuulen säärast kehva laulmist.“
„Võib-olla oleks parem ära minna?“ teeb sõber ettepaneku.
„Mitte mingil juhul,“ vastab Rossini elavnedes. „Mul on andmeid, et sopran tapab ta kolmandas vaatuses. Selle tahaksin kindlasti ära oodata.“
Koos on Khomeini, Reagan ja Gorbatšov.
Khomeini ütleb, et tal on 15 naist. Ühel on AIDS, aga kellel, ei tea.
Reagan ütleb, et tal on 15 sekretäri. Üks neist on Vene spioon, aga kes, ei tea.
Gorba ütleb, et tal on 15 liiduvabariiki. Ühes käib perestroika, aga millises, ei tea.
Keegi sõber jutustas Rossinile, et nende ühisel tuttaval on väga suur kollektsioon kõigi ajastute ja rahvaste piinariistu.
„Ei tea, kas tema kogus klaver ka on?“ tundis Rossini asja vastu huvi.
„Miks? Muidugi mitte.“
„Tähendab lapsepõlves ta muusikat ei õppinud …“
Kolhoosi direktorilt küsitakse, miks ta viimasel parteikoosolekul ei käinud. „Oleks teadnud, et viimane oli, oleks küll tulnud,“ vastab direktor.
12. aprillil 1961 on praam teel Virtsust Kuivastusse, kui raadio teatab Gagarini lennust kosmosesse. Kuivastusse jõudnud, küsib üks reisija kõrtsitrepil istuvalt vanamehelt:
„Kas olete siin ka juba uudist kuulnud? Venelased lendasid kosmosesse!“
Vanamees mõtleb, võtab piibu aeglaselt suust ja küsib lootusrikkalt: „Kas kõik või?“
Arturo Toscanini käest küsiti, miks tema orkestris naisi pole. Dirigent vastas:
„Teate mis, naised segavad alati. Kui nad on ilusad, siis segavad nad minu muusikuid, kui nad on inetud, siis segavad nad mind.“
Mitmed itaalia dirigendid, nende hulgas ka Arturo Toscanini ja Pietro Mascagni, olid kutsutud osa võtma Giuseppe Verdi auks korraldatud muusikafestivalist. Mascagni nõustus juhatama orkestrit ainult ühel tingimusel: kui talle makstakse honorari rohkem kui Toscaninile.
„Minu honorar olgu kõrgem,“ kinnitas ta, „kas või ühe liiri võrra, kuid igal juhul kõrgem.“ Korraldajad nõustusid. Pärast pidustusi maksti Mascagnile … üks liir. Nimelt dirigeeris Toscanini suure helilooja auks tasuta.
Keegi nooruk küsis Wolfgang Amadeus Mozartilt, kuidas komponeerida sümfooniat. Mozart vastas: „Te olete veel väga noor. Miks te ei alusta ballaadidest?“
Nooruk vaidles vastu: „Kuid teie ju kirjutasite sümfooniaid juba kümneaastaselt.“
„Seda küll, kuid ma ei küsinud kelleltki, kuidas seda teha.“
Gorbatšov ja Bush veavad kihla, kellel on paremad lendurid. Gorbatšov läheb Ameerikasse ja Bush valib kõige parema lenduri välja. Lennuk teeb surmasõlmi ja igasugu muid trikke. Gorbatšov ütleb, et tal on ikka paremad lendurid. Bush tuleb Moskvasse ja Gorbatšov kutsub lennuväeülema kohale. Ütleb talle, et oleks vaja kõige paremat lendurit. Lennuväeülem ütleb, et kõik on purjus. Gorbatšov ütleb, et valige siis kõige kainem. Lennuk lendab, teeb igasugu napikaid ja surmasõlmi. Järsku läheb lennuk tagurpidi ja lendur ripub lennuki küljes. Bush küsib, mida lendur teeb. Gorbatšov vastab: „Oh, parandab sõidu ajal lennukit.“ Lendur kukub alla ja Bush küsib: „Mis ta nüüd teeb?“ Gorbatšov vastab: „Ah, võti number seitseteist jäi maha.“
Rong sõidab, sõidab, aga äkki lõpevad rööpad ja rong jääb seisma. Lenin korraldab laupäevaku, et teed jätkata ning peab sütitavaid kõnesid. Stalin laseb vedurijuhi maha, vedurijuhi abi saadetakse Siberisse, pooled reisijad pannakse kinni. Hruštšov kutsub abi Siberist tagasi, vedurijuht rehabiliteeritakse, rahvas usaldab jälle rongiga sõita. Brežnev laseb akendele kardinad panna, pooled reisijatest kõigutavad vagunit, üks osa peab omaette korrutama: ta-ta-ta-tat, ta-ta-ta-tat… Teine osa kõnnib kuuskedega vaguni akende alt mööda. Gorbatšov laseb kardinad akende eest koristada, aknad avatakse ja kõik hüüavad kooris: „Rööpaid ei ole! Rööpaid ei ole!“
NSV-de riigijuhtidele on tehtud kohustuseks kohalik keel ära õppida. Karl Vaino võtab ülesannet tõsiselt. Kui tema kabinetis heliseb telefon, haarab ta toru ja ütleb: „Ma kulin.“ Torust kostab venekeelne porin: „Mis Makulin, mul on Vainot vaja!“
Osama bin Laden külastab selgeltnägijat ja küsib, millal ta sureb. Selgeltnägija: „Sa sured Ameerika Ühendriikide rahvuspühal …“ Osama bin Laden: „Millisel rahvuspühal täpsemalt?“ Selgeltnägija: „See päev, millal sind tapetakse, ongi Ameerika Ühendriikides rahvuspüha …“
80-ndad. Mehed õllesaalis:
„Milles sa järeldad, et KGB on sinu korterisse pealtkuulamisseadme paigaldanud?“
„Tead, eilsest alates on mu korteris üks kapp rohkem.“
80-ndad. Ooperiteatri rahandusplaan on täitmata ja aastapreemiad ohus. Kiiresti pandi ajalehte kuulutus:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской
