Tom Gilovich ja Shai Davidai palusid kuues uuringus1 sadadel inimestel öelda, mida nad oma elus kahetsevad. Selgus, et oma lootuste, eesmärkide ja püüdluste saavutamata jätmist kahetsetakse tunduvalt enam kui seda, et neil pole õnnestunud oma kohustusi täita. Oma elu suurima kahetsusena märkis 76% osalejaist, et pole suutnud saavutada oma ideaalset mina.
Kui sa ei proovi oma unistuse poole liikuma hakata, siis sa ei saagi teada, kas oleksid selleni jõudnud või mitte. Kui astud edasi ja põrud, siis võid küll hetkeks pettuda, aga ma luban sulle: sa oled rahul, et vähemalt proovisid. Väga paljud inimesed ei saa seda öelda.
Mind aitab otsuste tegemisel mõtetes tulevikku rändamine – liigun 5–10 aastat edasi ning püüan tunnetada, kas ma oleksin sealt tagasi vaadates tänulik, et ma praegu selle sammu tegin või mitte. Proovi sina ka!
Kes ma olen ja mida ma oskan suurepäraselt teha?
„Ma ei saa enam nii jätkata.“
Selle tõdemuseni jõudes otsustasingi õpingud Tartu ülikooli majandusteaduskonnas 2005. aastal pausile panna. Olin jõudnud teisele kursusele, aga mõistsin, et selles kõiges puudus säde ja ma ei teadnud, kes ma olen.
Võtsin akadeemilise puhkuse ja, nagu öeldud, kuulutasin selle aja isikliku arengu aastaks. Ei, ma ei läinud seljakotiga ümbermaailmareisile. Teadsin, et vastused, mida otsin, on peidus minus endas, mitte kaugete mägede taga. Liitusin Eesti Ettevõtlike Noorte Kojaga ning läksin Tartu ülikooli psühholoogia instituuti psühholoogiat õppima. Jah, akadeemilise puhkuse aasta ei tähendanud õpingutest päriselt eemale jäämist. Ma valisin lihtsalt aineid ja teemasid selle järgi, millest arvasin leidvat vastused oma küsimustele, mille juba eespool välja tõin: kes ma olen ja milles ma hea olen?
Hankisin paljude koolitajate materjale, kus õpetati, kuidas endas, oma unistustes ja eesmärkides selgusele jõuda. Samal ajal kui eakaaslased puhkasid, otsisin mina pühendunult iseennast. Mu töötuba täitus suurte paberilehtedega, mis olid täis kritseldatud küsimusi ja vastuseid. Sealt võis leida:
• minu kogemuste nimekirja,
• oskused, mida tahtsin selgeks saada,
• visioonitahvli unistuste ja eesmärkidega,
• väärtushoiakud, mille järgi tahtsin elada,
• elu kreedo, juhtmõtte,
• olulisemad verstapostid tulevikus.
Võtsin iseenda ja laotasin seintele, et paberilehtedest moodustuks tervikpilt, mis ütleks, kes ma olen ja mida ma tahan.
Minu elu disain
Ühele postrile olin kirjutanud juhtmõtte: pane paika visioon, loo vajalikud eeltingimused ja ülejäänu tuleb iseenesest. See oligi minu meetod unistuste elu loomiseks. Kuigi mu elu oli väga põnev, tundsin, et midagi – või õigemini keegi – oli ikkagi puudu. Kes võiks olla mu kaaslane teekonnal nimega elu?
Kuidas siis enesearengumees endale naist otsib? Ikka samamoodi nagu ülejäänud eesmärke – visualiseerides. Võtsin puhta lehe ja kirjutasin detailselt lahti, millist elukaaslast ma otsin ja millised huvid, omadused ja väärtushoiakud tal peaksid olema. Panin kirja oma eelistused isegi juuksevärvi, kehaehituse ja pikkuse kohta.
Mõni aeg hiljem tekkis mul kursapeol ühe kursaõega hea klapp. Kusjuures ta vastas üllataval kombel enamikule tunnustele, mis ma olin kirja pannud. Olime aastakese koos, kuni otsustasime edasi minna eraldi. Täheldasin, et mu lähteülesanne oli puudulik – ma polnud pööranud küllaldaselt tähelepanu aspektidele, mis on püsisuhte juures tegelikult olulised.
Läksin uuesti tahvli juurde ja parandasin lähteülesannet. Möödus mõni kuu… ja ma kohtasin üht tütarlast, kellega sobisime kohe algusest peale ning kellega oleme tänaseks koos olnud üle kümne aasta.
Pane paika visioon, loo vajalikud eeltingimused ja ole kohal, selles hetkes.
1. Visioon: mida ma päriselt tahan?
2. Eeltingimused: mida on vaja teha, et see saaks juhtuda?
3. Protsess: kus on minu tähelepanu?
Selline mõtte- ja tegutsemisviis toimib, sest meie ajus olev retikulaarne aktiveerimissüsteem (RAS) reguleerib sissetulevat infovoogu, filtreerib sealt välja ebaolulise ja toob tähelepanu sellele, mis sarnaneb otsitavaga. Ehk maakeeli aitab RAS peole minnes märgata vallalisi brünette ja leida ka muud eluks kasulikku.
Mulle meeldib oma unistuste ja plaanide lõppu lisada tore lause „Seda või midagi veelgi paremat. Aitäh!“. Sest me unistame oma praeguselt mõttetasandilt, aga äkki on maailmal midagi veelgi paremat pakkuda!
Harjutus
• Tee lugemises paus, võta endale rahulikult aega ja mõtle, mida sina oma ellu praegu kõige rohkem vajad? Kirjelda see enda jaoks võimalikult täpselt ära ja täienda hiljem kui vaja.
Kas võtta elult parim või anda ise endast parim?
Kujuta ette, et oled 80-aastane ja vaatad oma elule tagasi. Mida sa tahaksid seal näha? Kas uhkeid reise, hõrgutavaid toite, pööraseid seiklusi ja ägedaid asju? Või hoopis kõike seda, mida sina said elule ja maailmale juurde anda: häid tegusid, teistest hoolimist, millegi täiustamist ja ühisesse heaolusse panustamist!
Huvitav on jälgida, millest inimesed unistavad. Tavaliselt läheb nende mõte sellele, mida kõike nad tahavad saada. Harvem räägivad nad unistustest kui millestki, mida nemad tahavad maailmale pakkuda.
Üks mu mentor ütles, et uue auto, uhkema kodu ja säravate asjade ihaldamine on vaese inimese mõtteviis. Ta pidas silmas, et uhked asjad pole hea investeering, kuna nad ei tooda sulle jõukust juurde, vaid võtavad raha ära ja kaotavad ise ajas väärtust.
Aga milline on siis jõuka inimese mõtteviis? Meie tõelise jõukuse mõõdik pole mitte see, kui palju me suudame endale koguda, vaid see, kui palju me suudame maailmale anda. Üks imeline kingitus, mille sina saad ühiskonnale anda, ongi see, et leiad oma ande või anded ja kasutad neid. See on sinu kingitus maailmale.
Sügav inimlik vajadus olla kasulik
Et leida endas rahu, peab muusik looma muusikat, kunstnik maalima ja luuletaja kirjutama.
Abraham Maslow
Kas oled mõnel hilisel õhtutunnil vaadanud taevalaotusse ja mõistnud, kui pisike osa universumist on inimene ja Maa? Kas oled endalt küsinud, milline on sinu koht selles suures süsteemis? Mis on sinu ülesanne ja põhjus hommikul ärkamiseks?
Jaapanlastel on selle jaoks isegi eraldi väljend: ikigai – olemise põhjus. Kuigi me kõik vananeme kehaliselt, suudavad mõned inimesed vaimult nooreks jääda. Maailmas on olemas teatud piirkonnad, nn sinised tsoonid, kus inimeste tavapärane eluiga ületab 100 aastat. Üks neist asubki Jaapanis Okinawa saarel.
Uurijad on täheldanud, et sinises tsoonis elavad inimesed ei koorma end liigse toiduga, hoiavad kogukonnana kokku, aga mis veel põnevam: nad leiavad endale väljundi – oma ikigai – ka väga hilises eas. Neil on põhjus elada ja see hoiab neid ärksana.
Vajadus kasulik olla on meisse sisse programmeeritud kaugetel aegadel, mil inimesed elasid veel hõimudena. Neid hõimuliikmeid, kes elasid oma elu hõimuseadustega kooskõlas ja
