elasid koolilinnakus, kuid need, kes ei elanud, kaasa arvatud mina, olid tavaliselt sama pahad kui lapsed ning ootasid igal reede pärastlõunal innukalt viimase tunni lõppu, et võiksid kodu poole suunduda.
Välja arvatud tol reedel. Tol reedel oleksin palju suurema rõõmuga jäänud kooli, valvanud tantsuõhtul või juhendanud lacrosse’i. Või, põrgu päralt, kas või tualette küürinud. Kõike muud peale mu õhtuste plaanide.
„Tsau, Grace!” ütles Kiki mu klassiruumi potsatades.
„Tere, Kiki. Paistis, et teil oli seal väljas lõbus.”
„Me loeme „Kärbeste jumalat”,” teatas Kiki.
„Loomulikult! Pole siis ime, et naersite. Miski ei tee päeva nii säravaks kui väike seatapp.”
Kiki muigas uhkelt. „Noh, Grace, kas leidsid kaaslase?”
Krimpsutasin nägu. „Ei, ei leidnud. See poleks ilus.”
„Oh, perse,” ütles ta. „Mul on nii kahju.”
„Noh, see pole veel maailma lõpp,” pomisesin vapralt.
„Oled kindel?” Kiki oli üksik nagu minagi. Ning keegi ei tea paremini kui kolmekümnendates üksik naine, et pulmabörsil on põrgu lahti. Mõne tunni pärast pidi mu nõbu Kitty, kes lõikas ükskord mu tuka juurteni maha, kui tema pool ööbisin, mehele minema. Kolmandat korda. Printsess Diana stiilis kleidis.
„Vaata, see on Eric!” pahvatas Kiki klassi idapoolsele aknale osutades. „Tänan sind, jumal!”
Eric oli kutt, kes igal kevadel ja sügisel Manningi akadeemia aknaid pesi. Kuigi oli alles aprilli algus, oli õhtupoolik soe ja vaikne ning Eric oli ilma särgita. Ta naeratas meie poole, teadlik oma ilust, ning pritsis ja kaapis aknaid.
„Kutsu tema!” pakkus Kiki, kui meest suure heakskiiduga silmitsesime.
„Ta on abielus,” laususin Ericult pilku pööramata. Ericule silmategemine oli üle pika aja üks kõige intiimsemaid kontakte, mis mul mõne mehega oli tekkinud.
„Õnnelikult abielus?” küsis Kiki, kes mehelesaamise nimel pere või paari hävitades risti ette poleks löönud.
„Jah. Jumaldab oma naist.”
„See on nii nõme,” pobises ta.
„Ma tean. Nii ebaaus.”
Meesideaal Ericu kujul pilgutas meile silma, saatis õhusuudluse ning vedas kummist äärega kaabitsat edasi-tagasi üle akna, õlalihased kaunilt pinguldumas, veenired pesulauda meenutaval kõhul ja päikesepaiste juustel sädelemas.
„Peaksin tõesti minema hakkama,” sõnasin, liigutamata ainsatki musklit. „Pean riideid vahetama ja puha.” Selle mõtte peale kiskus mu kõht krampi. „Kiki, oled sa kindel, et ei tea kedagi, kelle kaasa võtta võiksin? Ükskõik, keda? Ma tõesti, tõesti ei taha üksi minna.”
„Ma ei tea, Grace,” ohkas ta. „Võib-olla oleksid pidanud kellegi palkama nagu Debra Messingi filmis.”
„See on väike linn. Gigolo torkaks ilmselt silma. Tõenäoliselt poleks see ka mu mainele kuigi hea. „Manningi õpetaja palkab prostituudi. Vanemad muretsevad.” Seda sorti asi.”
„Kuidas oleks Julianiga?” küsis Kiki, mainides mu vanimat sõpra, kes sageli koos Kiki ja minuga väljas tüdrukuteõhtutel käis.
„Noh, mu perekond teab teda. Ta ei läheks läbi.”
„Kas poiss-sõbra või heterona?”
„Vist mõlemana,” kostsin.
„Pahasti küll. Vähemalt on ta võrratu tantsija.”
„Seda ta on.” Heitsin pilgu kellale ning terve nädala vahetpidamata nirisenud hirmuoja muutus jõeks. Asi polnud ainult üksinda vana vastiku Kitty pulma minekus. Pidin nägema Andrew’d alles kolmandat korda pärast lahkuminekut ning kaaslane oleks siinkohal kindlasti aidanud.
Nojah. Kui palju ma ka ei soovinud lihtsalt koju jääda ja „Tuulest viidut” lugeda või filmi vaadata, pidin siiski minema. Pealegi olin viimasel ajal liiga palju kodus olnud. Mu isa, geist parim sõber ja koer olid küll viimase peal seltsilised, kuid ei tohiks siiski jääda ainsateks meesteks mu elus. Ning alati oli mikroskoopiline võimalus, et kohtan kedagi just selles pulmas.
„Võib-olla Eric tuleb,” ütles Kiki, tormas akna juurde ja tõmbas selle lahti. „Keegi ei pea ju teadma, et ta on abielus.”
„Kiki, ei,” vaidlesin.
Ta ei kuulanud. „Eric, Grace peab täna õhtul pulma minema, ta ekspeika on seal ja tal pole kaaslast. Kas saad temaga kaasa minna? Teeskled, et jumaldad teda ja puha?”
„Tänan juba ette, aga ei,” hõikasin, nägu kuumusest kipitamas.
„Sinu eks, ah?” küsis Eric klaasi puhtaks pühkides.
„Jah. Võiksin parem kohe randmed katki lõigata.” Naeratasin näidates, et ei mõelnud seda tõsiselt.
„Oled sa kindel, et ei saa temaga kaasa minna?” küsis Kiki.
„Ilmselt teeks mu naine sellest probleemi,” vastas Eric. „Palun vabandust, Grace. Õnn kaasa.”
„Aitäh,” ütlesin. „Asi kõlab hullemana, kui see tegelikult on.”
„Kas ta pole vapper?” küsis Kiki. Eric nõustus, et olen küll, ja liikus järgmise akna juurde, Kiki ta lahkumist jälgides peaaegu aknast välja kukkumas. Naine hiivas end sisse tagasi ja ohkas. „Seega lähed üksi,” ütles ta sama tooniga, mida võiks kasutada arst, kui ütleb: „Kahjuks on see surmav.”
„Noh, ma ju proovisin, Kiki,” tuletasin talle meelde. „Johnny, kes mulle pitsat toob, on kohtingul Küüslaugus-ja-Anšoovises, kui suudad seda uskuda. Hooldekodu Brandon ütles, et pooks end pigem üles, kui kellegi kaaslasena pulma läheks. Ja ma sain äsja teada, et see nunnu kutt apteegis on alles seitsmeteistkümneaastane, ning kuigi ta ütles, et tuleks hea meelega, on apteegi Betty ta ema ja mainis midagi inimkaubanduse ja kiskjate kohta. Nüüd hakkan käima Farmingtoni apteegis.”
„Oi-jah,” ütles Kiki.
„Pole hullu. Ma jäin tühjade kätega. Nii et lähen lihtsalt üksi, olen õilis ja vapper, otsin sealt kellegi, kellele selga hüpata, ja lahkun koos kelneriga. Kui mul veab.” Irvitasin. Vapralt.
Kiki naeris. „Üksik olla on nõme,” kuulutas ta. „Ja, jumala eest, olla üksik pulmas…” Ta väristas end.
„Tänan ergutuskõne eest,” vastasin.
Neli tundi hiljem olin põrgus.
Mu kõhus loksus liigagi tuttav ja kergelt iiveldamaajav segu lootusest ja meeleheitest. Ausalt, arvasin, et neil päevil läheb mul üsna hästi. Jah, mu kihlatu oli mind küll viisteist kuud tagasi maha jätnud, kuid ma ei lamanud pöialt imedes looteasendis põrandal. Käisin tööl ja andsin oma tunde… hea küll, enda arvates. Käisin väljas. Tõsi küll, suurem
