ei mõtle.”
„Tõsi. Ka pärast seda suudlust olid sa täiesti aus, eks?” tähendas naine ja naeratas nukralt.
„Kui sa pead silmas seda, et ma ei kuulutanud sulle igavest armastust, siis on sul õigus. Mulle ei meeldi asju ilustada.” See oli olnud vapustav suudlus, kuid see oli ka kõik. „Mis siis, kas ma haavasin su ego?”
„Kuidas? Muidugi mitte!” sõnas naine kiiresti. „Minu jaoks oli see lihtsalt esimene suudlus mehelt. Enne seda olid vaid poisikesed.”
„Pole kahtlust, et sind on pärast seda palju suudeldud.”
„Ma ei ole mingi naiivitar.”
„Ma mäletan Randalli. Sul oli ju temaga midagi?”
Veidral kombel oli mõte Sashast teiste meestega – Randall Tremaine’iga – Nicki alati ärritanud, kuid ta püüdis sellest mitte välja teha. Sasha võib suudelda, keda tahab, armatseda, kellega tahab. Ja naine oli seda ka teinud. Sellel polnud Nickiga mingit pistmist.
Kuni praeguseni.
Sasha ohkas ebakindlalt. „Ma ei suuda uskuda, et esimene asi, millest me pärast seitset aastat räägime, on suudlemine.”
„Mina küll suudan.”
Sasha põskedele tõusis õrn õhetus, kuid samal hetkel ilmus lävele Iris kohvikandikuga. Nad vahetasid viisakusi, Iris pani kandiku lauale ja lahkus.
„Kas ma valan kohvi välja?” küsis Iris diivanil istet võttes.
„Ole nii kena.” Nick istus naise vastu. Sasha valas loomupärase elegantsiga kohvi tassidesse. Jälle tundus mehele, et naine mõjub selles ümbruses kuidagi õigesti. Nick krimpsutas nägu. Võib-olla tuli see lihtsalt sellest, et isa oli talle selle mõtte pähe pannud.
„Kui kaua sellest nüüd on, kui sa ära Londonisse sõitsid?” uuris Nick, kui Sasha talle kohvitassi ulatas.
„Viis aastat.”
„Sa olid kakskümmend, kui ära sõitsid. Üsna noor, et üksipäini suures linnas elada.”
„Ma ei olnud üksi,” vastas naine ja Nicki hingamine peatus hetkeks mõtte peale, et Sasha elas mõne mehega. „Mul elab seal tädi ning ma olin paar aastat tema juures. Siis hankisin endale eraldi elamise.” Sasha võttis tassi kätte, kuid ei joonud. „Meie isad on sõbrad. Olen kindel, et su isa on sulle sellest kõigest rääkinud.”
„Ilmselt ongi,” tunnistas Nick mõtlemata, enda peale vihane, et talle võis hetkekski korda minna, et Sasha elaks mõne mehega.
„Kuid sina ei vaevunud kuulama, jah?”
Nickile ei meeldinud, et ta sel moel sundseisu seati. Tavaliselt tegi seda tema ise. „Sellest on möödas viis aastat. Ilmselt olen lihtsalt unustanud.”
Sasha vaatas mehele pikalt otsa. „Muidugi.” Nick jäigastus naise pilgu all, ent enne kui ta jõudis Sasha reaktsiooni analüüsida, pani see tassi käest. „Olgu. Ehk sa räägiksid nüüd, mida su isa palus edasi öelda. Ma pean tööle hakkama.”
Kena.
Ta pani tassi lauale, nõjatus diivani seljatoele ja silmitses naist uurivalt. Tal oli vaja Sasha reaktsiooni näha. „Tegelikult on see rohkem palve.”
Sasha sile laup tõmbus kipra. „Ta tahab, et ma midagi teeksin?”
„Jah.” Nick peatus, püüdes leida sõnu, mis olid terve öö ta peas ringi tiirutanud. „Kas ta rääkis sulle, et nad kavatsevad kolida emaga väiksemasse korterisse linnas?”
Sasha pilgutas imestusest silmi. „Ei rääkinud.” Naise laup silenes. „Ah et sellepärast ta võttiski mind tööle. Ta kavatseb maja maha müüa.”
„Ei kavatse. Ta tahab selle perekonda jätta. Ta tahab selle mulle anda.”
Sasha silmis süttis tuli ja ta nägi veel kaunim välja. „Kui tore, Nick! See on imeline maja. Mulle on siin alati meeldinud.”
Miski värahtas mehe sisemuses. „Võib-olla tahaksid siis siin elada.”
Naise ind kustus. „Mida sa sellega tahad öelda? Et ma võiksin seda sinult rentida?”
„Ma mõtlesin, et võiksid seda minuga jagada.”
„S... sinuga jagada?” See kõlas peaaegu nagu piiksatus.
„Isa tahab, et ma abielluksin sinuga, Sasha.”
Naine hingas kiiresti sisse ja siis aeglaselt välja. „Püha jumal.”
Täpselt Nicki enda tunne. Isa ultimaatum oli olnud üks väheseid kordi Nicki elus, kui tal oli tunne, et kindel pind tõmmatakse ta jalge alt. See tunne ei meeldinud talle mitte üks raas.
„Aga miks?” küsis Sasha hetke pärast jahmunult.
„Ta tahab maja mulle anda, et ma Valente nime edasi kannaksin, kuid ta teab, et ma ei kavatse veel paikseks jääda ning seadis mind valiku ette. Kui ma sinuga ei abiellu, annab ta maja Mattile.”
Sasha vangutas pead. „Ei, see maja ei sobi Mattile. See sobib sulle.”
Nick tundis soojalainet.
„Aga Nick, ma ei saa aru, miks ta just mind sulle naiseks valis.”
Mees kehitas õlgu. „Mingil põhjusel peab ta sind minu jaoks ideaalseks.”
Naise pilk leebus. „Kas tõesti?” Kuid leebus kadus kohe ja Sasha hakkas ebamugavust tundes nihelema. „See on temast muidugi väga kena, kuid me mõlemad teame, et see on naeruväärne. Ma sattusin lihtsalt olema õigel hetkel käepärast.”
„Tundub sedamoodi jah,” nõustus Nick, rõõmustades naise arukuse üle. Kõik laabub lihtsamalt, kui ta oli oodanud. Neil ei tarvitse näha vaeva kõigi nende emotsionaalsete jamadega, millega tuleb tegelda teistel abielupaaridel.
„Ja mida sa kavatsed teha, Nick?”
„Sinuga abielluda.”
Sasha näost kadus veri, kuid naine kogus end kiiresti. „Kas tõesti?”
Nick oli otsuse langetanud ega oodanud mingit vastupanu. „Isa suhtub sellesse surmtõsiselt, Sasha. Ta tahab, et selles majas elaks Valente ja ta soovib meie perekondade ühendamist.”
Sasha raputas pead. „Ei, Nick.”
„See ei meeldi mulle sugugi rohkem kui sinule. Ausalt, abielu polnud mul üldse plaanis. Mulle meeldib vallaliseelu.”
„Minule niisamuti.”
See üllatas meest. Enamik tema sõbrataridest, olid nad karjäärinaised või ei, olid soovinud midagi enamat kui seksuaalsuhet. Enamik tahtis abielu, kuigi väitsid vastupidist.
„Võib-olla sa ei tea, aga mu isal oli poole aasta eest infarkt. Tõsi, kergekujuline,” kiirustas Nick naise ärevust nähes kinnitama.
