šampanjat lubada. Jook oli maitsev.
Enne kui Samantha jõudis edasi minna, astus tema ette üks mees.
“Olen kindel, et oleme kusagil kohtunud,” ütles mees muiates. Ta rüüpas pisut kõikudes oma klaasist lonksu šampanjat ning Sam arutles endamisi, kui palju mees juba joonud on.
“Kardan, et mitte,” ütles Sam naeratades.
“Fred Pearson. Teie treenistuses.” Mees raputas pead. “Teenistuses.”
Ta sirutas käe välja ning haaras Samanthal käsivarrest. “Olete siin üksi? Mina olen. Mulle ei meeldi neil üritustel üksi käia. Liiga t-tobe, kas teate? Aga teie nägu on mulle tuttav. Oleme kindlasti kohtunud.”
“Ei. Minu nimi on Samantha.” Sam ei tahtnud jäme olla, kuid Fred takistas teda lauda minemast ning naine nägi, et paar inimest juba vaatab neid. Endale tähelepanu tõmbamine oli viimane asi, mida ta teha tahtis. Mis siis, kui keegi küsib, kes ta on ja millal ta pileti ostis?
“Pean oma lauda minema,” ütles Sam lootes, et Fred ta vabastab.
“Minu laud on just…” Mees vaatas ringi, piieldes läheduses asuvate laudade numbreid ja endiselt Samantha käsivarrest kinni hoides.
Sam hakkas mõtlema, kas ta ei tee seda mitte enda püsti hoidmiseks.
“… kusagil siin,” lõpetas Fred, loobudes ilmselt oma laua otsimisest. “Kas sooviksite tantsida?”
“Muusika pole veel mängima hakanud,” ütles Sam, püüdes vaikselt oma kätt mehe haardest vabastada.
Fred vaatas uuesti ringi ja jõi oma klaasis oleva šampanja lõpuni. “Varsti hakkab.”
“Arvan, et enne on õhtusöök. Oli kena teiega kohtuda. Pean oma lauda minema.”
“Minu laud on kusagil siin lähedal,” ütles Fred ringi vaadates ja vääratades nii, et pidi peaaegu Sami jalust niitma.
“Siin sa oledki. Mõtlesin, et ei leiagi sind üles.”
Sam vaatas endast vasakule, kus smokingusse riietunud mees teda kõnetas. Mees vaatas Fredile otsa.
“Pead ta vabaks laskma. Võtan nüüd ise üle,” ütles mees.
“Oih, ma mõtlesin, et ta on eksinud,” sõnas Fred pisut kõikudes. Ta vaatas oma kätt, mis Sami käsivarrest kinni hoidis, ja lasi selle aeglaselt lahti. “Vajan veel üht napsu.”
“Mulle tundub, et meie koht pole siin,” ütles Sami päästja. Soe käsi haaras naise õlavarrest ning tõmbas teda kiiresti vasakule. Laudade ning jutlevate paaride vahelt läbi juhituna leidis Sam end varsti rahvahulgast eemal.
Ta pööras ringi ja vaatas oma päästjat hoolikamalt – ja jäi samas hingetuks. Tema süda hakkas puperdama ning hingamine lakkas. Mees oli veetlev, pikk, tumedapäine ja hingetukstegev. Temast lausa õhkus seksapiili. Sam oli sellisest nähtusest küll varem lugenud, kuid polnud seda ise kogenud. Nüüd sai ta aru, mida raamatus öelda taheti. Väikest peapööritust tundes tuli tal lõpuks meelde hingama hakata.
Mees oli nii pikk, et Sami pea ulatus talle vaevalt õlani. Laiad õlad, mis smokingikandmisele uue tähenduse andsid, jätsid mulje, justkui oleks see rõivaese ainult toda meest silmas pidades disainitud, ning voldid särgi rinnaesisel rõhutasid tema maskuliinsust. Mehe juuksed olid lõigatud pikkusesse, mis meelitavad naist sõrmedega neist läbi tõmbama, ning tumedaid silmi ümbritsesid ripsmed, mida kadestaks iga staar. Mehel oli jõuline lõuajoon. Tema kaunid huuled kaardusid kergeks naeratuseks, mis tõi nähtavale vasakus põses peituva lohukese. Mehe pilk oli Samile kinnitunud. Oh taevake, kas ta ütles midagi?
Sam pilgutas silmi ja vaatas kõrvale, endal süda tagumas. Heldeke, ta ei pööranud kunagi sellistele asjadele tähelepanu. Kas Tuhkatriinu kombel ballile tulemine oli suurendanud lootust kohata võluvat printsi? Sam pidi peaaegu naerma puhkema, kuid vastakad tunded panid ta pea ringi käima.
“On teiega kõik korras?” küsis mees. Juba teist korda?
“Ma ei oodanud küll, et ma siin ballil kellegagi tülli pean minema,” pomises Sam, vaadates uuesti suunas, kus Fred läbi rahvahulga trügis. “Kas arvate, et temaga on kõik kombes?”
“Ilmselt küll. Aga Napsumehe puhul ei või seda kunagi teada.”
“Napsumehe?” kordas Sam.
“See on Fredi hüüdnimi. Räägitakse, et ta joob hommikusöögiks viskit. Ta alles jõudis siia, aga on juba maani täis. Hoidke temast eemale.”
“Seda ma teen. Kui oleksin teda tulemas näinud, läinuksin teist teed. Tänan, et te mu päästsite.”
“Pole tänu väärt.”
Nende juures peatus ettekandja ja pakkus kaaviariga kaetud pisikesi küpsiseid.
Samantha kõhkles. Ta polnud varem kunagi kaaviari maitsnud, kuid oli sõpradelt selle maitse kohta vastakaid arvamusi kuulnud.
Tema kaaslasel kahtlusi polnud. Too võttis paar küpsist ja vaatas siis naisele otsa.
“Te ei soovi?”
“Maitsen ühte,” ütles Sam julgust kogudes. Kuid kuna ta hoidis ühes käes käekotti ja kutset ning teises šampanjapokaali, ei teadnud ta, kuidas küpsist võtta.
Mees lahendas tema kimbatuse. “Kas tohin?” küsis ta. Mees pistis Samile ühe küpsise suhu ning tema sõrmed puudutasid õrnalt naise huuli. Sam ei tundnudki kaaviari maitset, sest oli kogu olemusega vaevutuntavale puudutusele keskendunud ning väristas end kergelt, kuid mitte külma tõttu. Sam vaatas üles sügavpruunidesse silmadesse ja tundis, kuidas tema jalad nõrgaks lähevad ning iga rakk justkui ärkaks uute elamuste ootuses. Oh taevake, nüüd on ta hädas.
“Veel üks?” küsis mees uut küpsist pakkudes.
Sam noogutas ning mees pistis talle jälle küpsise suhu. Seekord vaatas naine kõrvale ja keskendus kaaviari tugevale maitsele.
“Mmm,” ütles ta nina kirtsutades. Ta polnud kindel, kas kaaviarist just tema lemmiktoit saab.
Mees naeris ja võttis endale veel ühe küpsise, enne kui ettekandja järgmise peokülalise juurde liikus.
“Saan aru, et see pole teie maitse,” ütles mees eelrooga suhu pistes.
Sam raputas pead, pilk mehe huultel, kui too oma maiuspala näris. Võta ennast kokku!
“Mul on hea meel, et sain seda proovida. Nüüd ma tean, et mul pole kallis maitse,” ütles ta.
“Kas olete siin esimest korda?”
Sam noogutas.
Mees vaatas ringi ja küsis: “Kas teie kaaslane teab, kust teid leida?”
“Tulin üksi. Ma arvan, et Fred – Napsumees – sai sellest aru.” Kas see kõlas veidralt? Kas Sam peaks midagi välja mõtlema, näiteks, et tema kaaslane jäi viimasel hetkel haigeks või midagi taolist?
“Ka
