erinevaid valikuid, toimus pärast taasiseseisvumist ajakirjandusturu kiire jagamine erinevate poliitiliste jõudude vahel. See toimus vabariigi algaastatel. Iga väljaanne leidis endale omanikud toonase eliidi hulgast. Näiliselt kiideti ajakirjandusvabadust, aga päriselt vabu väljaandeid ... kas pole üldse või on need müügilettidelt kadunud nii kiiresti, et nende nimedki ei taha enam hästi meelde tulla. Kui meediaorganisatsioon ei sõltunud millestki muust, siis rahast sõltume me kõik, kas tahame seda tunnistada või mitte.
Ajakirjandusturu jagamise ja uute niššide leidmisega seoses algasid emakeelses perioodikas suured muutused. Näilise vabaduse ja uute võimaluste tuules sündis ajalehti nagu seeni pärast vihma ning raadioja telejaamad paljunesid pooldumise teel geomeetrilises progressioonis nagu amööbid. Kõik, kellel ei olnud seni suuremat võimalust avalikus elus kaasa lüüa, said oma võimaluse. Igasugused liputajad, omasooiharuse aktivistid, ökonaudid ja lamemaalased said oma võimaluse. Usukuulutajad, aktivistid, new age liikumised ja muu säärane sai kõvasti hoogu juurde. Ega kõik uus pole seetõttu veel halb. Lihtsalt sündmustekeerise ja uute ideede tulva tasakaal oli enam kui vaba. Isegi hullumiseni vaba.
Ei-ei, see ei tulnud üleöö ja ootamatult nagu talvine lumesadu linnakoristajatele. See tuli tasahiljukesi uute turuniššide avanedes. Tekkisid uued ajalehed, raadio- ja telejaamad. Kõikjale ei jagunud tegijaidki. Aga tahe oli suur ja varajase röövkapitalismi tõttu otsiti rahateenimise võimalust kõikjalt. Rahva ihade rahuldamisest sai üpris suur äri. Senise ühe riikliku telekanali asemele tekkis mitu uut. Raadiojaamu sündis juurde ja kirjutav press proovis hambaid teritada eri valdkondades. Küll katsetati akadeemilisemastki akadeemilisemat ning prooviti ka päris kollaseks minna. Mõni nišš osutus üsna õigeks valikuks, teine meediakanal kiratses algusest peale ja jäi seda tegema kuni oma kuulsusetu lõpuni.
Ajapikku loksus reklaamiturg paika ja ajakirjandusväljaannete elus saabus suhtelise stabiilsuse ajastu, kus omavahel võisteldi lugejate-vaatajate-kuulajate pärast. Ikka nii, et igaüks kergitas oma saba ning paremate võimaluste loomiseks koondusid tele-ajalehed-raadiojaamad kontsernidesse, kes aitasid kitsad ajad üle elada. Vahepealsed kõikvõimalikud katsetused ja uute teemade valiku kompimine oli suuresti lõppenud ning saabunud oli enamvähem stabiilne ajajärk, kus ajakirjandus elas oma kirevat elu suhtelise rahulolu staadiumis. Kui majandusvapustused ka puudutasid meediaväljaandeid või ajakirjanikke, siis üldist olukorda see ei muutnud. Kõik, mis kodumaal selles vallas ette võeti, oli lihtsalt ja tasuta kättesaadav ning nauditav.
Umbes sellises vaikses ja sumbunud tiigivees „Võsareporter“ sündiski. Riigi majanduselu oli juba pikemat aega tühikäigul tiksunud. Kas elu oli hea või halb, selle kohta teeb kunagi järelduse ajalugu. Igatahes varajastel 2000-ndatel välja kujunenud seisak hakkas igas asendis tasahiljukesi tunda andma. Tallinna elul ei olnud suuremat vigagi. Pealinnas raha liikus ja elu käis. Maapiirkondades aga hakkasid tunda andma inimeste väljarände tulemused. Kõik kokkukuivav ja kahanev oli kiratsev ja hädaline. Raha jäi seal järjest vähemaks, ametnike enesekindlus ja üleolek kasvas. See oli hea pinnas erisuguste ajakirjanduslike intriigide punumiseks.
Kindlameelsed ametnikud, kes teadsid, et neil on alati õigus, olid muutunud ajakirjanduse suhtes põlastavaks ning oma töö suhtes sageli hooletuks.
See oli üleüldine tendents. Kindlasti oli kõikjal ka teistsuguseid näiteid, aga „Võsareporter“ neid spetsiaalselt ei otsinud. Saade keskendus kitsaskohtadele. Rahanappus, suurenev vaesus ja inimeste Eestist põgenemine olid võtnud enneolematu hoo. Ei leidunud jõudu, kes oleks suutnud või tahtnud sellele vastu seista. Üle maa sirutusid häda, viletsuse, lootusetuse, lolluse ja joomarluse tumedad tiivad.
Niisiis, kui kogu aeg on väidetud, et eestlane „pole iial varem nii hästi elanud kui praegu“, siis sama edukalt võiks väita, et eestlane pole iial nii palju hädaldanud kui praegu. Just nimelt heaoluühiskonna rikkalikke vilju maitsta saanud ja nende maitsmist näinud inimesed ihalesid midagi enamat kui seda, mis oli koduhoovil kindlalt käes. Nii kummaline kui see ka pole, rääkis „Võsareporter“ nõukogude inimestest ja nõukogude inimeste mõttelaadist. Sageli kandus vana mõttemall tänasesse päeva ja inimeste ootused ühiskonnale olid need, mida tänapäeva ühiskond polnud kohe kindlasti võimeline täitma.
Kahtlemata oli ka neid lugusid, kus tõepoolest tuli käia täiesti reaalseid ja kahetsusväärseid juhtumeid arutamas ning tagant utsitamas neid, kes oleksid pidanud pisut rohkem tegema või veelgi rohkem tegemata jätma. Aga üldine õhustik oli saatel siiski pisut ülemeelik ning lähtus toonase teletegemise kindlast põhimõttest − televisioon, see on meele lahutus. Selleks ajaks ei olnud tõsistel teemadel tõsiselt rääkimine enam mõeldav. Rahvas ootas lõbu ja emotsioone.
Need ajad, mil televisiooni kaudu püüti edasi anda asjalikku ja igati kontrollitud infot, olid nüüdseks mööda saanud. Rahva meeled olid ergud ainult madalate kirgede osas. Aga et lõbu, lust, tagarääkimine ja hinnangute andmine saaksid natukenegi inimlikuma kuue selga, tuli leida n-ö probleeme. Olid need suured või väikesed, ei omanud mingit tähtsust. Tähtsust omas see, et käsitletud juhtumid järgiksid ajakirjanduse kuldreeglit − need pidid olema kas naljakad või kummalised. Just see oli tolle aja ajakirjanduse põhiline eesmärk. Uudis pole mitte see, kui koer hammustab inimest, vaid see, kui inimene hammustab koera. Selle põhimõtte järgi saade sündiski.
Ei olnud mõttes muud kui ühe lõbusa ja tegusa ettevõtmise loomine, mille eesmärk oleks natukene raha teenida ja võita end vaatama laiad rahvahulgad. Mis tegelikult saama hakkab, ei osanud esimese saate eetrisse minnes veel keegi öelda.
Iga uue hooaja algus oli omamoodi erinev, kuid peamine eesmärk jäi alati samaks − tormata appi oma rahvale.
SAADET TOITIS STAGNATSIOON
Poliitiline olukord kogu riigis oli selline, et vaoshoitud opositsioonile oli antud võimalus end teostada pealinnas ja veel mõnes kohalikus omavalitsuses. Riiki seevastu valitsesid ühed ja samad persoonid, nagu nendeta ei olekski kuidagi võimalik. Pole siis ime, et seadusi võeti vastu vaid mõne üksikisiku pärast või survel. Riik ja rahvas käisid eri jalga. Toompeal sõimati maksumaksjaid nii, et suu vahus. Et kala mädaneb peast, siis õppisid kõik pisemad asjamehed suurematelt. Rahva rahulolematu nurin kasvas. Vastuseks nurinale ametnikkond urises. Situatsioon oli selline, et tundus olevat õige hetk olukorrale veidi hagu alla laduda ...
Küll sõimati ja õõnestati riiki, kuid mingeid muutusi ei toimunud. Riiklikul tasemel sündinud rahalisi tehinguid võis kui tahes avalikult sõimata, vanker sõitis edasi täpselt sama õlitatud sahinaga nagu varemgi. Prokuratuuri tegemisi ei kontrollinud keegi. Vargusi õigustati, kui nendega vahele jäädi. Just sel ajal toimusid rahva seljataga kõige ägedamad vargustehingud, mida teostasid need, kes oleksid pidanud olema eeskujuks ja ühiskonna „isakesteks“. Rahvas oli riigist eraldatud.
Sama kehtis opositsiooni kohta, kelle ambitsioone toitis mõni üksik jõukas kohalik omavalitsus. Kuhu sa ka ei vaadanud, hangeldati teede, majade, haiglate ja hooldekodudega. Sünni, surma ja hariduseni välja. Suurematele kohalikele omavalitsustele võib ette heita mida tahes, aga kõige hullemasse olukorda jäid väikevallad, mille liitmise vajaduse kohta käisid jutud juba iidamast-aadamast. Sellistes omavalitsustes, hoolimata sellest, milline partei parasjagu ka võimul polnud, kujunes välja olukord, kus kogu kohaliku eluolu üle otsustasid mõned üksikud rikkad ärimehed, kellele kuulus praktiliselt kõik − nii põllumaa, metsandusettevõte, pood kui ka haigla. Selline asjakorraldus on midagi hoopis muud kui demokraatlik. Mida enam inimesed väikevaldadest lahkusid, seda suurema võimu sellised kohaliku tähtsusega „kröösused“ said.
Kirjeldatud tendents pole tänaseni lõppenud, sest üha hoogustuv linnastumine aina süvendab selliseid protsesse. Järjest suuremad maapiirkonnad jäävad töö ja elatusvõimaluseta
