Ometigi muutis mind rahutuks aina suurenev uudishimu kõige selle vastu, mis koduaiast väljaspool. Kõik need salapärast tulvil kaugemad tänavad ja majad ning tundmatute inimeste elu nende sees. Allameetrimehena ronisin sageli rohelist värvi aiavärava otsa, et kiigata horisondina jooksnud Ravila tänava poole. Kõõlusin ja unistasin seiklustest ning kaugetest tänavatest. See värav oli mu piraadilaev ja mina pealik selle vööris.
Rukki tänava maja ei olnud universumi keskpunktiks mitte ainult mulle ja teistele lastele. (Ja lapsi oli selles majas palju: mina oma kahe vennaga, tädipoeg ja -tütar, hiljem veel üks tädipoeg.) See maja oli kogu maailm minu vanaisale taadule, kes oli selle oma kätega ehitanud. Siberis ära käinud inimesena oskas vanaisa kodu hinnata, see oli talle ainus koht, kus ta tundis ennast hästi, mugavalt ja enesekindlalt. Haruharva ööbis ta mujal kui oma katuse all. Ometigi oli ta uudishimulik. Taadut huvitasid kõiksugu maailma asjad, aga veel enam läks talle korda Tartuga seotu. Kõik see, mis siin kunagi oli, mis on ja mis tulemas.
See ei olnud pelgalt uudishimu. See oli süsteemne uurimus. Mõnes mõttes oli vanaisa ajast ees. Ammu enne internetti ja Facebooki oli tal loodud omamoodi „Nostalgilise Tartu“ grupp. Artiklid, kaustikutesse kirja pandud tähelepanekud ning mitme fotoalbumi jagu ülesvõtteid. Kõik need tänapäeval populaarsed „enne ja nüüd“-fotod Tartu paikadest olid tal juba kaheksakümnendatel talletatud. Taadu kogus fotosid vanade linnavaadete ja kadunud paikadega ning käis siis fotoaparaadiga neidsamu paiku toonases olevikus üles pildistamas. Ja võttis tihtipeale mind endaga kaasa.
„Näed, poiss. See on siin Humala õllerestoran, aga vanasti oli siin Kokoko kohvik. Näed, siinsamas Kaarsilla asemel oli Kivisild, mis sõjaajal puruks pommitati.“ Nii tutvustas taadu mulle eri paikade eelmist elu ning jagas teadmisi, mida ei õpetanud ükski kool.
Sedaviisi ma tema sabas sibasin mööda kodulinna tänavaid, hooneid ja nurgataguseid. Kogedes ja kogudes väikeseid hetki. Vanaisa astus ühe ja mina kolm sammu. Muudkui hoolikalt kuulates ja ahmides endasse endiste aegade lugusid. Uidates kulusid päevad, kuud ja aastad. Märkamatult muutusid minu sammud muudkui pikemaks ja vanaisa omad lühemaks. Ning aeg selle aja sees aina kahanes ja kulus järjest kiiremini.
Ühel jaanuarikuisel laupäeva õhtul käis vanaisa saunas, nagu ta ikka laupäeviti käis. Heitis puhaste linade vahele magama. Ärkas kärekülmal, aga päikeselisel pühapäeva hommikul oma voodis ja ringutas mõnusalt. Ootamatult vallandus tema rinnust ohe. Seejärel hingas ta veel kord sügavalt… ning heitis hinge.
Ilmselt varem, kui ta soovis. Kuid just seal, kus ta soovis, ja täpselt nii, nagu ta salamisi lootis.
Oma kodus.
Ümbritsetuna lähedastest.
Puhtalt, vaevata ja rahulikult.
Tema aeg selles maailmas sai mõõdetud.
Laev heiskas purjed ja viis ta suure sinise vee taha.
Aga kõikide teiste aeg läks ikka ja aina edasi.
Nii see lapsepõlv mul möödus, keset valgesõstratarretist ja Orissaare saia. Mööda Soome kelgu jäetud triipe ja kivisöesuitsust hallikasvalget lund. Kivinõia kartuses ja lumepallisupi ootuses. Rätsepmeistrist vanaisa meisterdatud soojade susside sahinal ja ta sabas mööda linnatänavaid sibades. Kiiktoolides ja -hobustel kiikudes. Köögiaknal mänginud VEFi raadio saadete saatel. Kõikide nende „Sillerite“, „Unejuttude“, „Keskööprogrammide“, kuuldemängude ja raadioteatrite taustal. Nende lõputute raamatuhunnikute keskel, mis täitsid me tube ja maja. Keset Veeriku linnaosa.
Maailmas, kus üks tänav näis kui terve linnaosa. Linnaosa kui terve linn. Linn nagu riik ning riik kui lai ja otsatu maailm.
Lõputult mängides, lugedes ja oodates.
Vanemate töölt tulekut.
Sõpru.
Naabripoisse.
Kevadet.
Suve. Eriti suve!
Minisuuski ja oma tuba.
Päeva, mil saaks juba kooli minna.
Valget laeva.
Ja kõik nad tulidki. Iga asi omal ajal. Palju kiiremini, kui ma eales arvata oskasin. Silmapiir on nihkunud aina kaugemale ja maailm on muutunud järjest väiksemaks.
Ainult valget laeva ei paista ikka veel.
KÄISIME KATUSEID MÖÖDA
Päevil, mil Anne luht oli Kalda teest Emajõeni tühjust täis, olid talved veel nii külmad, et õhus jäätusid isegi soojad sõnad. Lagunesid üksikuteks tähtedeks ja purunesid seejärel tuhandeteks nõelteravateks jääkristallideks.
Valgeks oli külmunud isegi maapealsetest kaugküttetorudest lekkinud soojuse tõttu välja sulanud muru. Pakane oli siis nii vali, et hulkuvad penid külmusid harjumuspäraselt jalga kergitades maa külge õrnkollast jääpurikat pidi kinni. Lenini lemmikute – leevikeste – punased kõhud olid sama kaamed kui kunagisest esikommunistist muumia Punasel väljakul. Isegi kohustuslikud koduloomad – prussakad – olid peitunud oma talvekorteritesse.
Meie mikrorajoon oli kui Lumekuninganna marmorpalee.
Sadade kõledate kommunaalkorterite ainus lohutus oli ahastes köökides värelenud gaasipliitide külmsinine soojus. Ühe nende lõputute majasilmade taga surus üks pisike inimkogu nina vastu jahedat aknaklaasi, et imetleda tuulte süles tantsivate lumehelveste kordumatuid mustreid. Tuuled tulevad ja lähevad, aga igale taevast langevale lumehelbele jääb esimene tants alati viimaseks.
See väikemees olin mina ja aasta siis oli 1985. Olin värske koolilaps ja kolinud äsja äärelinnast mikrorajooni. Aastaaegade näod olid samad nagu ikka, aga ometigi oli kõik teisiti.
Lõhnad.
Naabrid.
Õhk.
Sõbrad.
Majahoovid.
Väikesele poisile oli mikrorajoon kui suur linn. Suurlinn.
Kõik need platsid ja pargid, teerajad ja tänavad, ja need majad, mis näisid kui pilvelõhkujad. Paneelmajad täis püstakuid, püstakud täis kortereid ja inimesi nende sees. Ja kui on inimesed, nende korterid ja püstakud ning majad, siis on ilmtingimata ka vundamendid, põrandad, seinad ja katused.
Katustel on seletamatu võlu. Neid ümbritsev salapära on mind alati kutsunud.
Annelinna noored käisid katuseid mööda ammu enne Smilersit ja esimest armastust. Taga otsiti Karlssonit ja põnevust. Imetleti panoraami ning unistati silmapiiri taha jäänud kaugetest maadest ja saladustest. Koer-poisid luurasid viie (vahel ka üheksa) korruse võrra allpool sipelgatena siblinud inimeste järele. Eesmärgiks leida sealt vaenlase agent, ning see siis toore muna või veepommiga kahjutuks teha.
Vahel,
