on kõik.” Aga ellujääminegi pole lihtne.
Kui liit kokku kukuks, meenutaks selle fragmenteerumise loogika pigem pangajooksu kui revolutsiooni. EL-i kokku-kukkumine ei tarvitse tuleneda „lahkujate” võidust „jääjate” üle riiklikel referendumitel; tõenäolisemalt oleks see liidu pikaajalise düsfunktsionaalsuse (või tajutud düsfunktsionaalsuse) kavatsematu tagajärg, millele lisanduks eliitide väärtõlgendus liikmesriikide poliitilise dünaamika kohta. Hirmus, et liit laguneb laiali, ja soovis kindlustada end niisuguse tulemuse vastu võivad paljud Euroopa liidrid ja valitsused astuda samme, mis muudavad Euroopa projekti kollapsi juba möödapääsmatuks. Ja kui lagunemine aset leiab, siis mitte seepärast, et minema jookseks ääremaa, vaid seepärast, et mässu tõstab kese (Saksamaa, Prantsusmaa).
Käesoleva raamatu ambitsioon on Euroopa Liidu päästmine, mitte tagaleinamine. See pole järjekordne traktaat Euroopa kriisi tekkeloost või pamflett Euroopa eliitide korruptsiooni ja võimetuse vastu. Ja kindlasti ei ole see euroskeptiku raamat. See on lihtsalt mõtisklus millestki, mis nüüd tõenäoliselt juhtuma hakkab, ja analüüs sellest, kuidas meie praegusi tegusid kujundab meie isiklik kogemus radikaalsest ajaloolisest muutusest. Mind veetleb see poliitiline jõud, mida kannab nn déjà-vu vaim – tundeseisund, mida kummitab veendumus, et see, mida me kogeme täna, kordab mingit varasemat ajaloomomenti või -episoodi.
Selles mõttes on Euroopa jagunenud mitte ainult vasak- ja parempoolsuseks, põhjaks ja lõunaks, suurteks ja väikesteks riikideks, nendeks, kes tahavad rohkem Euroopat, ja nendeks, kes vähem (või kes seda üldse ei taha), vaid ka nendeks, kes on kogenud lagunemist omast käest, ja nendeks, kes teavad selle kohta ainult õpikutest. See on lõhe, mis lahutab neid, kes tundsid omal nahal kommunismi kokkukukkumist ja kunagi võimsa kommunismibloki lagunemist, ja läänlasi, keda ükski neist traumaatilistest sündmustest otseselt ei puudutanud.
See kogemus määratleb Euroopa tänase kriisi väga erinevaid tõlgendusi, olgu Budapestist või Pariisist. Idaeurooplased tunnevad asjade seisu tõlgendades ärevust või lausa õudust, samal ajal kui lääneeurooplased kinnitavad usku, et küll kõik kukub veel kenasti välja. „1937. aasta detsembri alguses võisid sa Prantsusmaal sulgeda silmad ja soovida kõigest väest ning peaaegu uskumagi hakata, et kõik on hästi – või vähemalt mitte halvemini kui seni,” kirjutab ajaloolane Benjamin F. Martin.9 2017. aasta alguses, kui sa suled silmad ja soovid kõigest väest, võid sa hakata uskuma sedasama. Aga idaeurooplaste isikliku kogemuse tõttu – ja mina olen üks neist – tundub silmade sulgemine ja uskumine, et kõik läheb veel hästi, palju kahtlasema taktikana.
Seda raamatut võib lugeda ühe déjà-vu vaimust vaevatu mõlgutustena. 1989. aastal, kui maailm pea peale pöördus, olin ma Sofia ülikooli viimase aasta filosoofiatudeng. Nagu on kõnekalt öelnud vene laululooja ja underground-muusik Andrei Makarevitš: „Mulle polnud kunagi pähe tulnud, et Nõukogude Liidus võiks midagi muutuda. Rääkimata, et see ära kaob.”10 Kommunistlikus Bulgaarias elades tundsin ma sedasama. Kogemus, kuidas äkitselt ja vägivallatult lõpeb midagi sellist, mida me pidasime jäävaks (kuni seda enam polnud), on minu põlvkonna elu määrav kogemus. Ühtäkki langesid meie peale avanevad võimalused ning vast-avastatud isikliku vabaduse tunne. Aga meid rabas ka vast-avastatud tunne kõikide poliitiliste asjade haprusest.
Suurte vapustuste läbielamine annab mitmeid õppetunde. Üks tähtsamaid neist on see, et mõnikord määrab ajaloo suuna suurte ideede taustal mõni pisisündmuste ahel. Nagu ajaloolane Mary Elise Sarotte oma raamatus „Kollaps” seletab, ei tulenenud Berliini müüri tegelik avamine 9. novembri öösel 1989 „mitte Ida-Berliini poliitiliste juhtide otsusest ega kokkuleppest Lääne-Saksa valitsusega. See ei tulenenud jaotatud Berliinis ikka veel juriidilist ülemvõimu omava nelja suurvõimu plaanist. Avanemine kujutas endast dramaatilist näidet üllatusest, hetkest, kui niihästi otsesõnalised kui ka kujundlikud struktuurid ootamatult murenevad – see oli rida juhuseid, millest mõned olid nii pisikesed vead, et oleksid mõnes muus olukorras jäänud tühjaks-tähjaks.”11
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
