ine/>
 |
|
I OSA
1. peatükk: Tormist
––––––––
Vilniuse Suurvürstlik Teataja
Tema Hiilguse auks ja kuulsuseks
––––––––
Suurvürst Gintarase kirjutaja, keegi isevärki mees nimega Algirdas, ehitas Tema Hiilguse juuresolekul suure palli, puhus selle roojast ja halva lõhnaga suitsu täis ja kinnitas külge silmuse, istus ise silmusesse ja kuri vaim kandis ta kõrgemale kui kaseladvad. Seal virutas tuul ta vastu müüritorni, kuid kirjutaja haaras müürisakist kinni ja pääses sel moel eluga.
––––––––
Kevadine külm tuul murrab puid, rebib põõsaid ja sasib rohtu. Hämar on Kuramaa taevas, kus „Leehaldjas“ end tiivikute toel läbi tormiõhu aina edasi raiub. Laev on haletsusväärses seisukorras. Ta ahtriosa on küljest rebitud, üks uhkeist aurumasinatest alla soodesse kadunud. Rajutuul ulub sisse laeva igast praost ja lennutab kõike, mis lahti ning kangutab kõike, mis kinni. Laeva roolikambris seisab üks vaevatud kuju. Ta on kõhn, sitke ja oma kasvu kohta liiga suures Leedu õhuväekapteni kuues. Ta silmad tahmaste kaitseprillide taga kiiskavad meeheidet. Ümberringi kohiseb ja mühiseb, summutades õhulaeva ainsa säilinud aurumootori tümina. Häguselt hõõguva elektrilambi kumas näitureid uurides taipab roolihoidja, et seegi masin seiskub kütusepuudusel peagi. Kapten lahkub laevast viimasena ja tõepoolest, peale tema pole laevas enam kedagi. Raevukas tuul logistas luugi lahti ja poolhämaras masinaruumis ei pannud masinist seda tähele, astudes pahaaimamatult looduse seatud hundilõksu. Kõige hullema maru keskmes on torm rebinud ära ahtrikambri, kus tüürimees käis südame turgutuseks rummipudelit otsimas. Tüürimees, rumm, toit, vesi, kambri puidust seinad, põrand ja lagi – kõik on paiskunud alla sügavikku. Järgmiseks läksid söekamber ja üks aurukateldest – koos kütjatega.
Kapten pühib vihmamärja käisega üle lauba. Ta laseb pilgul üle laastatud rooliruumi ringi käia. Ta tajud on teravad ja pea töötab täiskäigul. Kui ta suudaks mõned murdunult turritavatest prussidest laeva ahtris lahti kangutada ja ahju ajada, siis on veel võimalik kuhugi maanduda. Pimedas seda teha oleks enesetapp, sest tal pole aimugi, kas all on meri, mets või soo. Päev ja valgus peab millalgi saabuma, et näidata maapinda ja mõnd lagedamat kohta. Ta pilk langeb altimeetrile ja kapten avastab, et “Leehaldjas” kaotab kõrgust, ilmselt on ka neid üleval hoidev gaasiballoon viga saanud. Tööle, mõtleb kapten, tundes, kuidas hirmu tuimus üritab jäsemeid vallutada, tööle nüüd, kui sa ei taha puruks kukkuda! Tüür kinnitada, midagi laeva puidust konstruktsioonist ahju ajada, tõstekotis auk leida ja lappida! Ja taas, juba teab mitmes kord selle luupainajaliku sõidu kestel, raputab ta halvava hirmu endast eemale ja asub tegutsema.
|
|
|
2. peatükk: Ultimaatumist
Maa Walla Kuulutaja
Nädalileht ülematele ja alamatele
––––––––
Öösi läks üle Rannamaa ja Maavalla ennenägemata suur torm, mis ühes tihedate pikselöökidega suurt kahju põhjustas. Aedades on isegi loomatoidu juurikad ja kapsad maast üles kistud. Suurem õnnetus juhtus Kolde teadusmõisa ümbruses. Seal muutis torm suure masinaküüni rusude hunnikuks. Küünis olid parajasti kaks talupoissi koos hobustega varjul, kes jäid imekombel terveks, ainult rusude alt väljasaamine võttis aega. Küünis olev rehepeksumasin sai küll vigastada.
––––––––
Põltsamaa – iidne linn, Mõhumaa süda, kauni maa keskus, kuningalinn. Elulättena jookseb tema sülelusest läbi jõgi, üle mille kaarduvad peened ja ilustatud sillad nagu armsama käed. Pillavalt on siia puistatud kauneid häärbere ja uhkeid losse. Neist ühe juurde viibki meie jutustus. Maja Põltsamaa jõe veerul, väikeste, sildadega ühendatud pisikeste saarekeste vastas. Vaikne on siin praegu, ei rutta teenrid tema pikkades koridorides, ei löö isegi kellad oma suurtes kappides, vaid tiksuvad vaikselt, uniselt. Päike pole veel tõusnud, kuigi väljas hakkab kergelt hahetama. All köögis istub noor teenripoiss ja annab viimast lihvi õe jaoks nikerdatud puust kudumisnõelale. Ta on heledapäine, sooniline ja kuigi pole veel hommikuste toimetuste aeg, on ta juba riides. Nüüd selgub, et teenripoiss pole ainsana kuningalinnas ärkvel. Köögi välisukse tagant kostab trepinaginat, kolgitakse uksele. Kõminal segab see sissetung teenri vaikset hommikut. Kuid poiss on oma lühikese teenistuse jooksul harjunud ootamatute visiitidega. Erksalt ajab ta end üles ja avab riivi logistades ukse. Piip hambus, uriseb nõukoja mundris kuller talle trepilt tervituse. Teener võtab vastu saadetise, suleb hoolikalt ukse ja hüüab teenijate korterisse äratussõnad. Kiri, sest just kiri see saadetis on, mõjub unisele majale nagu piitsalöök setukale. Algab sebimine, kostavad hääled, alamrahva majapool alustab päevaga. Teener, ümbrik kandikul, ruttab läbi poolhämara maja ning koputab isanda unetoa uksele. Majaisand, Raudsepa Süümet, magab sügavalt ega kuule koputust. Ent kui uks äkki avaneb ja kandikut hoidev teener sisse astub, ärkab vana riigimees silmapilkselt.
„Mis nüüd on?“
„Austatud isand, teile on kiirkiri nõukojast.“
„Mis kell on?“
„Kuus hommikul, austatud isand.“
„Too see kiri siia ja näita valgust.“
Süümet ajab end voodi servale. Ta on sõjakangelane ja Maariigi valitseja nõunik välisasjade alal. Paljakuga pealael ei jäta isand Süümet praegu just väga imposantset muljet. Ta habe on hõre ja selles on palju halli. Siiski on seda meheuhkust hästi hooldatud, lõigatud ja tavaliselt, küll mitte hetkel, korralikult soetud ja vahatatud, samamoodi nagu vuntse, mis on pikad ja praegu küll sorakil, kuid muidu, korda seatuna, selle
