Meie viimane varustuslaev käis pool aastat tagasi. Me oleksime võinud ära minna. Kohutavad haigused olid siis juba levima hakanud.
Lendajad roomasid mäetippudele, kukkusid alla kaljudelt. Ma leidsin neid sealt. Nende nahk oli põletikuline ja immitses mingit löga ning nende tiibade nahk oli praguline. Öökütid, kelle kehad olid kaetud punaste paisetega, tulid meie juurde ja ostsid suurel hulgal vihmavarje, et varjata end Katkutähe kiirte eest. Kui varustuslaev maandus, oleksime pidanud minema. Aga Janeel ütles, et peame jääma. Ta pani lendajaid ja öökütte tapnud haigustele nimetused. Ta pani nimetused ka ravimitele, mis neid haigusi pidid ravima. Janeeli arvates tähendas asjale nime andmine selle mõistmist. Meist pidid saama ravitsejad, kes võidavad nende elajaliku usalduse, ja ajavad sellega kokku terve varanduse. Janeel ostis kogu laeval leidunud ravimitagavara ja saatis selle uusi tooma, ning me hakkasime ravima kõiki neid nuhtlusi, millele ta oli nime andnud.
Kui ilmnes mõni uus haigus, pani Janeel ka sellele nime. Nagu ka sellest järgmisele ja veel järgmisele ja kõigile ülejäänutele. Ent haigusi oli loendamatu hulk. Esmalt lõppesid Janeelil ravimid ja varsti pärast seda ka nimetused ja täna hommikul kaevasin ma talle haua. Ta oli olnud sale, aktiivne naisterahvas, kuid surres muutus ta keha iseäranis jäigaks ja ta jäsemed paistetasid üles, nii et olid lõpuks normaalsest kaks korda suuremad. Pidin kaevama suure haua, et tema jäik ja pundunud keha sinna ära mahuks. Ma panin ta tapnud haigusele nime. Kutsun seda Janeeli katkuks. Mul ei ole nimede panemisele annet. Minu enda haigus on Janeeli omast erinev ja sel ei ole nime. Kui ma liigutan, sööstab otsekui elus tuli mu luudest läbi, ja mu nahk on muutunud halliks ja rabedaks. Igal hommikul, kui ma ärkan, on voodilinad kaetud kehalt langenud nahatükikestega ja tekkinud märgadest haavadest voolanud vere plekkidega.
Katkutäht mu kohal on tohutusuur ja ere ja nüüd ma saan aru, miks ta on valge. Valge on puhtuse värv ja Katkutäht puhastab seda maad. Ja ometi tema puudutus hukutab ja mädandab. Selles peitub peen iroonia, kas pole?
Me ostsime palju relvi, müüsime vaid mõned. Öökütid ja lendajad ei saa kasutada relvi selle asja vastu, mis neid niidab, ning lootsid algusest peale pigem vihmavarjudele kui laserrelvadele. Varustasin end laost võetud leegiheitjaga ning kallasin omale klaasi punast veini.
Istun siin jahedas ja räägin oma mõtted sellesse kristalli, joon veini ja vaatan pimeneva taeva taustal tantsivaid ja lauglevaid lendajaid, neid väheseid, kes veel elus on. Eemalt vaadates on nad nii väga mu elava mere kohal lendavate varjukajakate moodi. Joon veini ja meenutan, kuidas meri kohises, kui ma olin veel tavaline Budakhari poiss, kes unistas tähtedest. Ja kui vein on otsas, kasutan leegiheitjat.
(Pikk vaikus)
Mul ei ole enam rohkem midagi öelda. Janeel teadis palju sõnu ja palju nimesid, aga ma matsin ta täna hommikul.
(Pikk vaikus)
Kui keegi peaks kunagi mu hääle leidma…
(Lühike paus)
Kui see leitakse pärast seda, kui Katkutäht on kahanenud, mis ööküttide sõnul juhtub, ärge laske end sellest petta. See ei ole õiglane maailm, see ei ole maailm, kus elada. Siin on surma ja haigusi rohkem, kui keegi jõuab üles lugeda. Kunagi lööb Katkutäht jälle sirama.
(Pikk vaikus)
Mul on vein otsas.
(Salvestise lõpp)
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
