Iseendast algav sugupuu. Mikk Sarv

      Küllap on igaühel vahel meeles mõlkunud mõte uurida välja, kellest ta põlvneb. Kes on minu esivanemad? Kui kaugele mu sugupuu ajas ulatub?

      Selline huvi tekib inimestel enamasti neljakümnenda eluaasta paiku. Siis, kui lapsed on üles kasvatatud ja ise ollakse saamas vanavanemateks. Üksjagu noori avastab oma juured juba veidi varem, kui eneseotsimiste käigus satutakse pärima vanavanemate kodusid või tuleb jätkata pereliini töid ja tegemisi. Kuid tõeline avastamistuhin tabab inimesi pensionipõlves – kui aega on ootamatult palju, aga küsida nende asjade kohta saab kurvastavalt vähestelt inimestelt, sest teadjad on juba teises ilmas.

      Õnneks on olemas vähemalt 200 aasta taha ulatuvad arhiiviteated, kirikuraamatud, ajalehelood. Taasiseseisvunud Eesti esimesed vabadusaastad panid inimesed innukalt oma juuri otsima, neid uurimusi raamatutesse talletama ja internetti laadima. Tulid geni.com ja avatud arhiivid. Suguvõsa viimase aja tegemistest saab kergesti ülevaate sotsiaalmeedia abil. Kogu see tohutu infohulk kipub aga inimestel üle pea kasvama ja nii väheneb kohati ka huvi.

      Enamasti asume jälgi ajama mööda isaliini, millelt oleme pärinud perekonnanime. Kuigivõrd süveneme ehk ka emaliini – sageli siis, kui meil on vaja endale rahvarõivad teha. Pärisid ju meie esivanemad oma rahvarõivad just emadelt ja nende emadelt, sest emad tegid lastele esimesed rahvariided.

      Otsime, kes oli kõige kaugem esiisa, ja jõuame parimal juhul kolme sajandi jagu tagasi ehk Põhjasõjani. Õnnelikumad on need, kellel on sugulussidemeid baltisakslastega – nemad võivad jõuda eelmise aastatuhande algusesse välja.

      See on tänuväärne huvi, kuid sadade aastate tagustest esiisadest on meie veres ja kehas üsna tühine osa. Palju enam mõjutavad meie olemist, tervist ja käitumist lähemad sugupõlved – meie vanemad, vanavanemad ja nende vanemad.

      See raamat juhatab, kuidas esivanemaid uurides iseenda ja maailmaga lähedaseks saada. Maailm meie ümber kulgeb valdavalt iseenesest, ilma kellegi juhtimata ja suunamata. Meil on võimalik selles pidevalt muutuvas ja teisenevas maailmas toime tulla ja end õnnelikuna tunda vaid siis, kui õpime tundma nii maailma muutumist kui ka iseennast ja oma juuri.

      Maailm muutub valgeks ja pimedaks igas ööpäevas, suveks ja talveks iga aastaringiga. Kõik see kokku loob sellise muutumiste virvarri, mida on pea võimatu täpselt ette arvata. Sama toimub ka igaühes eneses. Oleme oma vanematelt pärinud viisid, kuidas reageerime pingeolukorras, soodumused haigestuda ja terveneda ning palju-palju muudki veel. Kui teame lugusid nendest ehk kui peame lugu nendest, suudame paremini mõista, miks kipume käituma ühel või teisel moel.

      Põlisrahvaste tarkus aitab põimida mõlemad pooled – maailma muutumise ning igaühe päriliku tausta – omavahel kokku nii, et suudame paremini kaasa sujuda muutustega, mis meid oma keerisesse haaravad. Põhiosa sellest on päris hõlpsasti hoomatav.

      Ööpäevaringis võib uue algamise väge tajuda juba varsti pärast südaööd, kella kahe paiku. Siis, kui päike on silmapiiri taga jõudnud kirdekaarde. Kuigi uni on sel ajal enamasti kõige sügavam – hiliseimad pidutsejad on uinumas ja varaseimad ärkajad pole veel virgunud –, on südaöisesse sügavasse rahusse sugenenud esimene mõra. Kuked laulavad oma esimese laulu ja lõpetavad pimeduse jõudude valitsemise. Vaimude tund on möödas, uue päeva vägi ja selgus vältimatult kasvamas.

      See kasvamine kiireneb üha ja jõuab haripunkti hommikul kella viie-kuue aegu. Siis on inimene kõige vastuvõtlikum uuele, õppima midagi, mida ta pole varem kogenud. Seto müütilistes lauludes puututakse teistõelisusega kokku just sel ajal – varra inne valõgõta (vara enne valget). Ka luuletaja Artur Alliksaar on seda tabavalt kirjeldanud luuletuses „Kuskil ajajõe taga”: Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao, aga olnu ei hävi, sest mälu ei kao. Hommikutundidel murdub öö päevaks, toimub tohutu teisenemine kiiruse, kõrguse ja kerguse poole. Mida lähemale jõuab südapäev, seda enam muutumine aeglustub.

      Keskpäevaks on päike taevas kõige kõrgemal. Aeg jääb korraks nagu seisma, et siis tasapisi õhtu poole liikuma hakata.

      Kogu tõusmise aeg südaööst südapäevani seondub pereringis isaga, tema vanemate ja vanavanematega.

      Samamoodi seostub kogu laskumise aeg südapäevast südaööni emaga, tema vanemate ja vanavanematega.

      Kui päevatõusu ringi sedaviisi esivanemate ringiga kokku seome, saame enda lähedale neliteist esivanemat, kelle algainest me pärineme ja kellelt kogu elamise väe saanud oleme. Nende neljateistkümne esivanema väge saamegi oma elus kasutada, kui uurime, mida nende elulood meile jutustavad.

      Küsite nüüd, et kas õed ja vennad polegi siis sugupuus olulised. Muidugi on! Nende iseendast algav sugupuu on ju täpselt samasugune kui meil, kuid eluvalikud enamasti erinevad. Lähtekoht on meil ühesugune, kuid igaüks saab elada vaid enda elu. Kui oleme ise tugevad, saame toetada ka oma vendi ja õdesid.

      Kingime raamatu lõpus olevad meie perede sugupuud oma lastele ja lastelastele Aotähele, Kaurile, Lillele, Maarjale, Elisele, Linnile ja Karlile. Nende sugupuude kaudu saate teada, kes teie elusid armastusega hoiavad.

      Loodame, et raamatu lugemine annab teile tõuke koostada iseendast algav sugupuu ja kinkida see oma lastele!

       Mikk Sarv ja Kristel Vilbaste 2017. aastal Raadil

      I

       Ümmargune sugupuu