Veriapelsin. Harriet Tyce

      Proloog

       Kõigepealt süütad sigareti, suits keerutab end ja suundub üles lae poole. Esimene tõmme haarab su kurgu tagakülje, immitsedes siis kopsudesse ja surinaga vereringesse. Enne, kui sa stseeni ette hakkad valmistama, paned koni tuhatoosi. Toetudes põlvedega diivani seljatoele, seod nööri riiuli külge, suits libiseb üle su näo ja paneb silmad kipitama.

       Järgmiseks mässid nööri ümber siidsalli, et nöör pehmem oleks, ja tõmbad seda korra, kaks korda, et olla kindel selle vastupidavuses. Sa oled seda varem teinud. Oled järele proovinud, katsetanud. Oled selle viimse peensuseni välja mõõtnud. Nii kaugele ja edasi mitte. Kukkuda ei lase. Ainult natuke surma on vaja.

       Ekraan on valmis, sinu valitud film samuti.

       Ja viimane lõige, apelsin, mille oled taldrikule asetanud. Võtad noa, terava noa, puidust käepidemega, tähnilise teraga, ning torkad selle puuvilja sisse. Pool, veerand. Kaheksandik. Koor oranž, säsi valge, veritsev liha värvimas servi punaseks, päikeseloojangu spekter.

       Need on kõik tekstuurid, mida sul vaja läheb. Suitsuhais õhus, kogud tantsimas su silme ees ekraanil. Siidi pehme polster jämeda nööri vastas. Vere tukslemine su kõrvus, kui saabud lähemale ja lähemale, tsitruselise magus puhang su keelel, et tuua sind sealt siia, punkti, millest ei ole tagasipääsu.

       See õnnestub iga kord. Sa tead, et oled turvaliselt üksinda.

       Lukustatud ukse taga üksnes sina ja suursugune haripunkt, milleni sa jõuad.

       Ainult paari löögi kaugusel.

      1

      Oktoobritaevas mu kohal on hall ja ratastega kohver raske, aga ma ootan bussi ja olen tänulik. Kohtuasi on läbi, ebapiisavale tõendusmaterjalile tuginedes poole peal lõpetatud. Alati on meeldiv hagejat võita ja mu klient juubeldab. Ja asja kõige suurem pluss – täna on reede. Nädalalõpp. Aeg kodus olla. Olen seda planeerinud – täna teen teistmoodi. Üks drink – kõige rohkem kaks – ja siis koju. Buss peatub ja sõidan üle Thamesi tagasi.

      Kontorisse jõudnud, lähen otsejoones administraatorite ruumi ja ootan, kuni nad mind helisevate telefonide ja töötava paljundusmasina taustal märkavad. Viimaks vaatab Mark üles.

      „Õhtust, preili. Advokaat helistas – nad on rahul, et sa selle rööviga ühele poole said.”

      „Aitäh, Mark,” vastan ma. „Isiku tuvastamise tõendusmaterjal oli jura. Aga mul on hea meel, et see on möödas.”

      „Tubli töö. Esmaspäevaks pole midagi, aga sulle tuli see.” Ta viipab oma laual õhukesele paberikuhjale, mis on roosa lindiga kokku seotud. See ei näi just muljetavaldav.

      „Suurepärane. Aitäh. Mis see on?” küsin ma.

      „Mõrv. Ja sina juhid seda,” vastab ta ja ulatab paberid silma pilgutades mulle. „Päris kobe tükk, preili.”

      Enne kui vastata jõuan, kõnnib Mark minema. Seisan, paberid käes, administraatorid ja praktikandid mööduvad minust tavapärases reedeses rutus. Mõrv. Juhin oma esimest mõrvakaasust. Kogu oma karjääri jooksul olen selle nimel töötanud.

      „Alison. Alison!”

      Suure pingutusega keskendun rääkijatele.

      „Kas tuled teed ka ühe dringi? Me lähme.” Sankar ja Robert, mõlemad kolmekümnendates vandeadvokaadid, salk praktikante nende selja taga. „Saame Patrickuga Dockis kokku.”

      Sõnad jõuavad mulle kohale. „Patrick? Missugune Patrick? Bryars?”

      „Ei, Saunders. Eddie on just koos temaga juhtumi lõpetanud ja nad tahavad tähistada. Pettus sai viimaks lahendatud.”

      „Õigus. Viin ainult need ära. Seal näeme.” Haaran oma portfelli ja kõnnin ruumist välja, pea maas. Mu kael õhetab soojusest ja ma ei taha, et keegi mu punaseid laike näeks.

      Turvaliselt kabinetis, panen ukse kinni ja vaatan oma nägu: huulepulk peale, õhetus puudriga maha. Silmalaineri jaoks värisevad käed liiga palju, aga kammin juuksed ja pihustan uuesti lõhna, pole mingit põhjust surnud rakkude haisu kaasas kanda.

      Lükkan paberid laua tagaossa, kohendan fotoraami, mis on paigast ära läinud. Reedeõhtused joogid. Aga ma teen ainult ühe.

      Täna õhtul läheb kõik nii, nagu plaanitud.

      Meie seltskond on hõivanud poole keldribaarist, luitunud koha, kus käivad tihti kriminaaljuristid ja nende abid. Trepist alla kõndides viipab Robert klaasiga minu suunas ja ma istun tema kõrvale.

      „Veini?”

      „Veini. Kindlasti. Aga ainult üks klaas. Tahan täna õhtul varakult kodus olla.”

      Mitte keegi ei kommenteeri. Patrick ei ole tere öelnud. Ta istub minu vastas teisel pool lauda, süüvinud vestlusesse ühe praktikandiga – selle Alexiaga –, käes klaas punast veini. Väljapaistev, kena. Sunnin end mujale vaatama.

      „Näed hea välja, Alison. Käisid juuksuris?” uurib Sankar elavalt. „Kas ta ei ole teie arust kena, Robert, Patrick? Patrick?” Uuesti rõhutatult. Patrick ei vaata üles. Robert katkestab vestluse advokaadi abiga, noogutab ja tõstab minu auks oma pindisega toosti.

      „Tubli töö! Mõrva juhtimine ja puha. Enne kui arugi oled saanud, oled kuninganna määratud advokaat – kas ma ei öelnud sulle, kui sul eelmine aasta apellatsioonikohtus nii hästi läks?”

      „Ärme satume hoogu,” vastan. „Aga aitäh. Sul on vist hea tuju?” Mu hääl on rõõmus. Mul on ükskõik, kas Patrick

Скачать книгу