vastamata kõnet. Viisteist sõnumit. Vajutan kustuta. Liiga palju, liiga hilja. „Mul on kahju, ma ei tee enam kunagi nii.”
Carl hingab sügavalt sisse. „Ärme vaidleme Tilly ees. Sa oled nüüd siin. Oleme koos.” Ta kõnnib minu juurde ja paneb käe mu õlale ja tõstan hetkeks käe tema juurde, siis haarab ta minust tugevamini ja raputab mind. „On aeg koju minna.”
Siis märkab ta mu telefoni. Ta võtab selle kätte ja uurib mõra. „Päriselt ka, Alison. Seda parandati ainult paar kuud tagasi.” Ta ohkab. „Ilmselt pean selle jälle korda ajama.”
Ma ei vaidle vastu, vaid järgnen talle alandlikult kontorist välja.
Sõit Archwaysse on kiire, autod ja bussid sõidavad tuules tühjadel tänavatel. Toetan pea vastu akent, vaadates eelmise öö varemeid. Burgeripakendid, pudelid, ja siin-seal edasi liikuvad väikesed prügimasinad, harjased liikumas, koristades reede õhtu jäänuseid.
Grey’s Inn Road. Malmkäsipuud varjavad vaate muruväljakule. Rosebery Avenue, Sadler’s Wells – meenuvad ammu loetud raamatud. „Wellsis kastanjette pole”, „Veronica Wellsis”. Mis see teine oligi? See. „Maskiball Wellsis”1. Ma tean sellest kõike – maskidest, topelteksistentsist. Pigistan käed kokku, sõrmenukid lähevad valgeks. Üritan mitte mõelda, kuidas võis mööduda Patricku ülejäänud õhtu. Kas ta uskus mind, kui ütlesin, et kõik on läbi? Kas ta läks koju või tagasi välja, et otsida mulle asendajat? Carl pöördub rooli tagant ja paneb oma käe mu käele.
„Sa näid pinges. Varsti oleme kodus.”
„Mul on lihtsalt nii kahju, Carl. Ja ma olen väsinud. Oleme kõik väsinud, ma tean.”
Pöördun temast eemale, üritades süütunnet eemale tõrjuda, vaatan endiselt aknast välja. Angelist oleme möödas, Upper Streeti restoranid, mis on alguses head ja lähevad kehvaks seal kuskil Wether spoonsis Highbury Corneris. Holloway Roadi ääristavad lilleamplid, tudengibaarid karrirestoranide kohal ja lateksiriidepoodide read, mis ilmselt teenivad sama maitset nagu Patrick.
„Kas kohtuprotsess läks hästi?” küsib Carl, katkestades vaikuse, kui hakkame sõitma mäest üles kodu poole. Olen jahmunud, tema toon on sõbralikum kui tavaliselt. Võib-olla ei ole ta enam vihane.
„Kohtuprotsess?”
„See, millega sa see nädal tegelesid. Rööv.”
„Sain selle poolajal lahendatud …” Mu sõnad kostavad kusagilt väga kaugelt, nagu läbiksid need meetreid vett, pea on raske ja uimane.
„Sa oled siis järgmine nädal vaba? Oleks kena, kui saaksid natuke aega Tillyga veeta.”
Enam ei ole ma eemal. Järsku veepinnale sööstnud, võitlen turtsudes õhu pärast. Ta on endiselt vihane.
„Kas sa üritad millelgi vihjata?”
„Sul on viimasel ajal väga kiire olnud.”
„Sa tead, kui oluline see minu jaoks on. Meie jaoks. Palun ära hakka pihta.”
„Ma ei hakka pihta, Alison. Ütlesin ainult, et see oleks kena. See on kõik.”
Holloway lõpus jääb liikus aeglasemaks ja juba paistabki tagasipööre enne Archwayd. Kodu. Seal, kus on süda. Katsun oma taskut, et olla kindel, et telefon on endiselt seal. Hoidun vaatamast, kas Patrick on mulle kirjutanud. Lähen autost välja ja pöördun Matilda poole, näol kindel naeratus. Ta võtab mu käest kinni, kui majja kõnnime.
Käin duši all, hõõrudes maha kõik jäljed Patrickust. Proovin mitte mõelda oma laua vastu surutud peast, tema enesekindlalt minu peal, surve, mis jättis igasse mu pehmesse kehapinda tugevad servad. Söön peekonivõileiba, mille Carl on jätnud mulle köögitasapinnale, ja keskendun aias mängiva Matilda häälele, kes murul ja läbi lehtede tuhatnelja edasi-tagasi jookseb. Tema on see pendel, mis liigub selle ja teise reaalsuse vahel, kus mulle pole endiselt sõnumit saadetud, kuid siiski ütlen endale, et ma ei hakka kontrollima. Avan mõrvakausta ja panen selle siis uuesti kinni. Ahvatlus portfelli kaduda on peaaegu vastupandamatu – taganeda väidete ja kokkuvõtte taha selle asemel, et seista silmitsi oma elu reaalsusega ja selle segadusega, mis ma sellest olen moodustanud, sellega, kuidas ma ärritan Carli ja Tillyt. Aga ma tean, et kui praegu tööle hakkasin, muudaksin olukorra veel hullemaks. Hiljem.
Sõbrad lõunal, Carl teeb süüa – parimat nende inimeste jaoks, keda ta on tundnud alates ülikoolist. Lambajalg ahjus podisemas, õhus terav rosmariini hõng. Köök puhtaks küüritud, raam, mis ootab oma pilti. Carl on juba laua katnud, jäigalt volditud salvrätikud kõrvaltaldrikutel nugade ja kahvlite kõrval. Nurgas olev tahvel on nädala tegevustest puhtaks tehtud – ei mingit rodu ujumisest, poeskäimisest ja Carli meestegrupi kohtumistest; nüüd on seal Matilda hoolsa käekirjaga kirjas „Ma armastan nädalalõppu”, kõrval joonistus kahest käest kinnihoidvast inimesest, üks pikk ja teine lühike.
Köök on puhas, kapiuksed kinni, valgete pindade rivi mu ees tuhm. Üritan kohendada valgete liiliate kimpu, mille Carl on vaasi pannud, aga lauale langevad suured kollase õietolmu plekid. Tõmban need ruttu oma varruka külge ja liigun kiiresti eemale.
Lähen Matilda juurde aeda, imetlen mustsõstrapõõsast katvat ämblikuvõrku ja oksapundart astelpõõsas, mis on kindlasti linnupesa, Emme, näed sa seda? Võib-olla elab seal punarind? Võib-olla.
„Peame süüa vaatama, emme. Linnule, et ta saaks oma lapsi toita.”
„Olgu, kallis. Lähme ostame pähkleid.”
„Mitte pähkleid. Sellest räägiti koolis. Lindudele meeldivad rasvapallid, kuhu on asju torgatud.”
„See tundub jälk. Missuguseid asju?”
„Ma ei tea, seemneid, võib-olla usse.”
„Küsime issilt, kullake. Võib-olla tema teab. Või võime ise välja uurida.”
Carl kutsub meid sisse. Külalised on kohale jõudnud ja ta võtab ahjust lambaliha. Imetlen ta oskusi, kõnnin külmkapi juurde, et juua pakkuda – kumbki täitmas loomulikult oma rolle, kui Dave ja Louisa külla tulevad. Oleme nendega alates laste-eelsest ajast nädalalõputi lõunat söönud, päevad, mil lõuna läheb üle õhtuks, istudes laua taga ja juues pudel pudeli järel, kõhud täis Carli valmistatud sööki. Annan nende tütrele Florale klaasi mahla ja võtan veinipudelilt korgi.
„Dave sõidab. Aga mina võtan natuke.” Louisa sirutab välja klaasi, kuhu olen just valanud.
„Kas sa jood, Alison?” Carl paneb kaussi krõbekartulid, olles katnud just lamba fooliumiga.
„Jah, miks mitte? On laupäev.”
„Ma lihtsalt arvasin, et pärast eilset õhtut …” Ta ei pea oma lauset lõpetama.
„Pärast eileõhtust mida?”
„Võib-olla sellest piisas? Igatahes see oli kõigest mõte. Ära muretse.”
„Ma ei muretsegi.” Valan endale rohkem kui plaanitud, nii et Sauvignon Blanc läigatab üle serva. Louisa kallutab pea ühele poole, nägu uudishimulik.
„Mis eile õhtul juhtus?”
