NOBELI LAUREAAT
2010
Mario Vargas Llosa
Originaal:
Mario Vargas Llosa
Travesuras de la niña mala
Alfaguara
2006
Tõlkinud Marianne Ots
Toimetanud Ruth Sepp
Sarja kujundus: Heino Kersna
Ühendades meisterlikult reaalsuse ja väljamõeldise, jutustab Mario Vargas Llosa loo armastusest – tuhandenäolisest määramatust tundest: kirest ja kaugusest, juhusest ja saatusest, valust ja naudingust. Ricardo Somocurcio armastab paha tüdrukut: ta armub teismelisena Lily-nime lisse neidu Limas 1950. aastal, kui tüdruk ühel suvel tema ellu astub ja siis ilma selgituseta kaob. Ta armastab teda endiselt, kui naine il mub välja 1960. aastate Pariisis seltsimees Arlette’ina, hiljem proua Richardsonina, rikka inglase naisena, ja ka siis, kui kunagisest Lilyst on saanud Tokyos tegutseva Jaapani ärimehe armuke. Ricardo ja Otilia ligi nelikümmend aastat kestev suhe on dramaatiliste tõusude ja mõõnadega. Kuid vaatamata sellele, et naine kohtleb teda halvasti, on mees määratud teda igavesti kummardama. Kaardistades kodumaalt lahkunud Ricardo elu armulugude kaudu selle kuju muutva naisega, on Vargas Llosa loonud vaimustava, eepilise romaani elu muutvast kinnisideest.
Copyright © Mario Vargas Llosa, 2006
Autoriõigus tõlkele: Marianne Ots ja OÜ Eesti Raamat, 2020
ISBN 978-9916-12-019-4 (köites)
ISBN 978-9916-12-020-0 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Tšiilitarid
See oli võrratu suvi. Pérez Prado tuli oma kaheteistkümneliikmelise orkestriga Miraflorese linnaosa Terrazase ja Lima Lawn Tenise klubidesse karnevaliaegseid tantsupidusid elavdama, Plaza de Anchol toimusid üleriigilised mambo meistrivõistlused, mida saatis suur edu hoolimata kardinal Juan Gualberto Guevara, Lima peapiiskopi ähvardusest heita kogudusest välja kõik osalevad paarid, ning minu naabruskond, Miraflorese linnaosa Barrio Alegre rahvas Diego Ferré, Juan Fanningi ja Colóni tänavatelt võttis mõõtu San Martíni kvartali noortega jalgpalli, jalgrattasõidu, kergejõustiku ja ujumise olümpiaadil, mille me loomulikult võitsime.
Tol 1950. aasta suvel juhtus nii mõndagi erakordset. Lombakas Lañas armus esimest korda tüdrukusse – punapäisesse Seminauelisse –, palus teda endale pruudiks ja tüdruk ütles talle, kogu Miraflorese suureks üllatuseks, jah. Lombakas unustas lonkamise ning kõndis sestpeale tänaval rinda kummi ajades nagu Charles Atlas. Tico Tiravante jättis Use maha ja armus Lauritasse, Víctor Ojeda armus Usesse ja jättis Inge maha, Juan Barreto armus Ingesse ja jättis Ilse maha. Meie kandi südameasjades toimusid säärased ümberkorraldused, et olime kõik segaduses, mindi kokku ja lahku ning laupäevastelt pidudelt lahkudes ei olnud paarid alati samad nagu peole minnes. „Kui sündsusetu!” pahandas mu tädi Alberta, kelle juures ma vanemate surmast saati elasin.
Miraflorese randades murdusid lained kaks korda: esimest korda taamal, kaldast kahesaja meetri kaugusel, kuhu meie läksime vaprasti kõhuli laineid püüdma ning lasime end kanda umbes sadakond meetrit sinna, kus need vaibusid vaid selleks, et tõusta taas hiiglaslikuks lainevalliks ja murduda uuesti teise vahuse voona, mis lainepüüdjad kiviklibulisse randa uhtus.
Tol erakordsel suvel ei tantsitud pidudel enam valssi, corrido’t, bluusi, boolerot ja huaracha’t, sest võidutses hoopis mambo. Mambo, see tuulispask, mille taktis kõik lapsed, teismelised ja täiskasvanud naabruskonna pidudel tantsu vihtusid, hüplesid, karglesid ja poose võtsid. Kindlasti juhtus sama ka Mirafloresest väljaspool, eemal meie maailmast ja eludest, Linces, Breñas, Chorrilloses või veelgi eksootilisemates piirkondades La Victorias, Lima kesklinnas, Rímacis ja El Porveniris, kuhu meie, mirafloreslased, polnud iial oma jalga tõstnud ega kavatsenudki tõsta.
Ja samamoodi nagu olime asendanud valsi, huaracha, samba ja polka mamboga, asendasime ka rulluisud ja tõukerarattad jalgratastega ja mõned, nagu näiteks Tato Monje ja Tony Espejo, motorolleritega, ning üks või kaks isegi autoga, nagu meie kandi paksuke Luchín, kes varastas mõnikord isa tagant tolle Chevrolet’ kabrioleti ja viis meid sõitma mööda rannikuäärseid teid Terrazasest kuni Armendárize jäärakuni, sajaga tunnis.
Kuid tolle suve kõige märkimisväärsem sündmus oli, et Mirafloresesse tulid oma kaugelt kodumaalt Tšiilist kaks õde, kelle silmatorkav välimus ja äratuntav kõneviis – nad rääkisid vuristades, neelasid sõnade viimaseid silpe ja lõpetasid lauseid mingisuguste aspireeritud hüüatustega – ajasid pea sassi kõigil Miraflorese poistel, kes olid just lühikesed püksid pikkade vastu vahetanud. Ja minul veelgi enam kui teistel.
Noorem tüdruk paistis vanem ja vastupidi. Vanema nimi oli Lily ja ta oli pisut lühem kui Lucy, kes oli temast aasta noorem. Lily võis olla kõige rohkem neljateistkümne- või viieteistkümneaastane ja Lucy kolmteist või neliteist. Omadussõna „silmatorkav” näis justkui nende jaoks loodud, kuid Lucy polnud seda siiski nii väga kui tema õde, mitte ainult sellepärast, et ta juuksed polnud nii blondid ja olid lühemad ning ta ka riietus vaoshoitumalt kui Lily, vaid ka sellepärast, et oli tasasem ja kui tantsimiseks läks, siis kuigi ta võttis samuti poose ja hööritas puusi nii häbematult, nagu ükski Miraflorese tüdruk poleks julgenud järele teha, paistis Lucy siiski tagasihoidlik, mõõdukas ja peaaegu et igav, võrreldes selle vurrkanniga, selle tulesädemega, selle virvatulukesega, kelleks Lily muutus, kui plaadid mängijasse pandi, mambo valla puhkes ja me tantsima hakkasime.
Lily tantsis värvikalt ja graatsiliselt, naeratades ja vaikselt kaasa lauldes, käsi üles sirutades, põlvi paljastades ning liigutades puusi ja õlgu nii, et kogu ta keha, mille kurvide ümber nii paheliselt liibusid seelikud ja pluusid, tundus mäslevat, võnkuvat ja pealaest jalatallani tantsust haaratud olevat. Kes temaga mambot tantsis, pidi alati kurja vaeva nägema, sest kuidas küll takerdumata nende jalgade saatanliku keeristormi tempos püsida? Võimatu! Sa jäid maha juba kohe alguses ja olid vägagi teadlik, et kõikide teiste paaride pilgud olid suunatud Lily mambo-vägitegudele. „On alles tüdruk!” ütles tädi Alberta meelehärmiga. „Tantsib nagu Tongolele, nagu mõni rumbatantsija Mehhiko filmist.” „Nojah, ärgem unustagem, et ta on Tšiilist,” vastas tädi iseendale, „vooruslikkus pole selle maa naiste tugevaim külg.”
Mina armusin Lilysse ülepeakaela, mis on kõige romantilisem viis armuda – ühesõnaga, mu veri vemmeldas, nagu öeldakse –, ning tol unustamatul suvel palusin ma teda endale pruudiks kolm korda. Esimest korda Miraflorese Parque Centralis asuva Ricardo Palma kinoteatri ülemisel rõdul, pühapäevasel matinée’l, ja ta ütles mulle ei, sest ta on peigmehe jaoks veel liiga noor. Teist korda uisuplatsil, mis avati just tol suvel Parque Salazari jalamil, ja ta ütles mulle jälle ei, ta peab järele mõtlema, sest kuigi ma talle natuke meeldin, olid vanemad palunud tal oodata peigmehega põhikooli neljanda klassi lõpuni ja tema käis alles kolmandas. Ning viimast korda mõni päev enne suurt skandaali Larco avenüül Cream Rica kohvikus, kui me vanillimaitselist milkshake’i jõime, ja loomulikult oli vastus jälle ei, sest miks peaks ta mulle jah ütlema, kui me juba niigi armunud paarikese mulje jätame. Kas meid ei pandud siis alati paari, kui Marta juures „Tõde või tegu” mängisime? Kas me ei istunud siis koos Miraflorese rannas? Kas ta ei tantsinud minuga pidudel rohkem kui ühegi teise poisiga? Misjaoks ta siis peaks mulle ametlikult
