jääks. Tema ja Lucy ning mina ja Lily moodustaksime koos sensatsioonilise neliku.
Seisime Juan Barretoga basseini ääres, ajasime juttu ja vaatasime, kuidas paarikesed tantsupõrandal vendade Ormeñode orkestri – see polnud küll Pérez Prado, aga oli siiski väga hea, millised trompetid! millised trummid! – taktis tantsisid, ning tõmbasime mõned Viceroyd. Miks oli Marirosale just tolsamal hetkel tulnud pähe Lilyt ja Lucyt oma tädile tutvustada? Millest nad seal nii kaua latrasid? Nad rikkusid mu plaani ära, kurat võtaks. Sest tõsi ta oli, et kui viieteistkümne küünlaga tort välja toodi, olin ma jõudnud alustada oma neljandat – ja ma olin veendunud, et sedapuhku edukat – armastuseavaldust Lilyle, pärast seda, kui mul oli õnnestunud veenda orkestrit mängima lugu „Sa meeldid mulle”, kõige paremat boolerot, mille saatel tüdrukut endale kallimaks paluda.
Kulus terve igavik, enne kui nad tagasi tulid. Ning tagasi tulid nad muutunud tüdrukutena: Lucy oli väga kahvatu, tumedad rõngad silmade ümber, nagu oleks ta vaimu näinud ja toibuks nüüd hauataguse elu tekitatud vapustusest, ja Lily oli maruvihane, hapu näoga, silmad pildumas sädemeid, nagu oleks kohtumine nende peente daamide ja härradega seal majas tõeliselt piinarikas olnud. Kohe sealsamas viisin ma Lily tantsima ühte neist mambodest, mida ta eriti hästi oskas – „Mambo No. 5” – ja uskumatul kombel ei tulnud Lilyl mitte kui midagi välja, ta ei tajunud rütmi, oli hajameelne, eksis, komistas ja ta meremehemüts vajus peas viltu, andes talle üsna naeruväärse ilme. Tüdruk ei vaevunud seda isegi otseks sättima. Mis juhtunud oli?
Ma olen kindel, et „Mambo No. 5” lõppedes teadis juba kogu peoseltskond, sest paks põrsas oli kõigile rääkinud. Millist naudingut pidi see keelekandja tundma, jutustades seda lugu koos kõigi detailidega, keerates vunki juurde ja liialdades, samal ajal ise oma silmi uudishimust ja õudusest ja õnnest aina suuremaks ja suuremaks ajades! Millist haiglast rõõmu – millist rahulolu, millist kahjurõõmu – pidid tundma kõik naabruskonna tüdrukud, kes olid nii väga kadestanud neid tšiili tüdrukuid, kes tulid Mirafloresesse, et õpetada uusi kombeid siinsetele poisikestele, kellest tolle suve jooksul pidid saama noormehed!
Mina olin viimane, kes teada sai, kui Lily ja Lucy olid juba salapärasel viisil kadunud, ilma et oleks Marirosa või kellegi teisega hüvasti jätnud – „sabad jalge vahel” ütleks mu tädi Alberta –, ning kui mõistatuslik kuulujutt levis üle kogu tantsuplatsi ja tühjendas selle poistest ja tüdrukutest, kes, unustanud nii orkestri, oma peigmehed ja oma pruudid kui ka kabistamise, hakkasid sosistama, kuulujuttu edasi levitama, sattusid ärevusse, sattusid vaimustusse, ajasid oma pahatahtlikkust täis silmad punni: „Tead mis? Kas sa juba tead? Kas sa kuulsid? Mida sina sellest arvad? Kas sa suudad seda uskuda? Kas sa kujutad ette? Nad ei olegi Tšiilist! Ei, ei ole! Puhas väljamõeldis! Ei olnud nad tšiillased ega teadnudki Tšiilist midagi! Nad valetasid! Nad vedasid meid ninapidi! Nad mõtlesid selle kõik välja! Marirosa tädi võttis nad vahele! Millised sulid, millised sulid!”
Nad olid peruu tüdrukud, ei midagi enamat. Vaesekesed! Vaesekesed! Tädi Adriana, kes oli just Santiagost kohale jõudnud, oli kindlasti äärmiselt üllatunud, kui kuulis tüdrukuid rääkimas selle aktsendiga, mis oli meid nii hästi ära lollitanud, kuid milles tema tundis otsekohe ära pettuse. Kui halvasti pidid tšiili tüdrukud end tundma, kui paksu põrsakese tädi, olles petuskeemi läbi näinud, hakkas pärima nende Santiagos elava perekonna kohta, millises Santiago piirkonnas nad elasid, millises koolis nad Santiagos olid käinud, kes olid nende sugulased ja perekonnatuttavad, pannes Lucy ja Lily nende lühikese elu siiani kõige piinlikumasse olukorda ega halastanud nende peale, kuni tüdrukud elutoast pagesid – hävitatud, tehtud maatasa nii vaimselt kui ka füüsiliselt – ning naine sai oma sugulaste, sõprade ja pahviks löödud Marirosa ees kuulutada: „Kah mul tšiili tüdrukud! Need tüdrukud pole iialgi oma jalga Santiagosse tõstnud ja nad on sama palju tšiillased kui mina olen tiibetlane!”
Tol 1950. aasta suve viimasel päeval – ka mina olin viieteistkümneaastaseks saanud – algas minu jaoks tõeline elu, see, mis lahutab õhulosse, pettekujutelmi ja muinasjutte karmist tegelikkusest.
Ma ei saanudki kunagi teada tšiili tüdrukute täit lugu ja ega seda teadnudki keegi peale nende endi, kuid sellest hoolimata kuulsin ma oletusi, kuulujutte, fantaasiaid ja väidetavaid paljastusi, mis jälitas võlts-tšiilitare pikka aega justkui vahutav kiiluvesi ka siis, kui nad lakkasid eksisteerimast – teatud mõttes võib niimoodi öelda –, sest iial enam ei kutsutud neid pidudele ega mängudele ega pärastlõunateele ega meie kandi olengutele. Kurjad keeled teadsid rääkida, et kuigi Barrio Alegre ja Miraflorese korralikud tüdrukud nendega enam läbi ei käinud ja pöörasid näo kõrvale, kui neid tänaval kohtasid, siis poisid, noormehed ja mehed käisid nende juures salaja, nagu käiakse kõlvatute tüdrukute juures – ja mida muud Lily ja Lucy olidki kui kaks kõlvatut tüdrukut mõnest Breña või El Porveniri sugusest linnajaost, kes olid oma päritolu varjamiseks esitlenud end välismaalastena, selleks et Miraflorese korralike inimeste hulka imbuda? –, et nendega ringi aeleda, teha nendega seda, mida ainult chola’d ja kõlvatud naised endaga teha lubavad.
Ma usun, et hiljem hakkasid Lily ja Lucy neil ununema, sest meie lapsepõlve viimase suve seikluste asemele tekkisid teised inimesed, teised teemad. Aga minul mitte. Mina ei unustanud neid, eriti mitte Lilyt. Kuigi on möödunud nii palju aastaid ja Miraflores on nii palju muutunud, nagu ka meie kombed, ning unustuse hõlma on vajunud piirid ja eelarvamused, mida vanasti põlgusega demonstreeriti ja mida nüüd varjatakse, pidasin mina teda meeles ja meenutan teda mõnikord siiani, kuulen seda üleannetut naeru ja näen tema tumeda mee karva silmade pilkavat pilku, näen, kuidas ta õõtsub nagu suhkruroog mambode rütmis. Ja ma arvan ikka veel, hoolimata sellest, et mu elus on olnud juba nii palju suvesid, et too suvi oli neist kõigist kõige võrratum.
1 Valge eurooplase ja indiaanlase segavereliste järeltulijate või linnadesse elama asunud põliselanike nimetus mitmel pool Ladina-Ameerikas. Erinevalt neutraalsest mõistest mestizo (mestiits) on sõnal cholo Peruus rassistlik ja pejoratiivne alatoon. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
