Jahiseltskond. Lucy Foley

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Jahiseltskond - Lucy Foley страница 5

Jahiseltskond - Lucy Foley

Скачать книгу

kust ei pruugi päriselt tagasiteed leida. See esimene kord avaldab inimesele kummalist mõju. Kutsub sügavas hingesopis esile mingi olulise muutuse, amputeerib midagi olulist. Esimene kord on kõige hullem, kuid iga järgmise surmaga muutub haav hinges suuremaks. Ja viimaks jääb alles üksnes armkude.

      Doug on asjaga tegelenud piisavalt kaua, et erinevatel külaliste tüüpidel vahet teha, tunneb neid ja metsikut loodust võrdselt hästi. Ometi ei oskaks ta öelda, mis laadi külalised talle kõige enam vastumeelt on. „Tagasi loodusesse“ tüübid, kes kujutavad endale ette, et neile pakutakse loodusega „üheks saamiseks“ paari lühikest luksusega täidetud päeva. Või siis need, kes asjast aru ei saa, arvavad, et neid on ninapidi veetud … hullem veel, paljaks röövitud. Nad unustavad, mida tellisid. Leiavad vigu kõiges, mis erineb kohtadest, kus nad on harjunud peatuma, sisebasseiniga hotellidest ja Michelini tärnidega restoranidest. Harilikult on sellised inimesed Dougi meelest kõige rohkem endaga hädas. Eemaldame kõik tähelepanu mujale juhtivad elemendid, ja siin, kesk vaikust ja üksildust, saavad deemonid, keda nad on senini ohjes hoida suutnud, nad viimaks kätte.

      Dougi puhul on asjalood teistsugused. Tema deemonid on temaga alati kaasas, kuhu ta ka ei läheks. Siin on neil vähemalt ruumi laiutada. Mees ise teab, et teda tõmbas see koht ligi klientidega võrreldes väga teistsugustel põhjustel. Nemad tulevad siia ilu pärast, kuid tema otsib siinset pelutavat vaenulikkust, ilma rämedat jõhkrust. Praegu, keset pikka talve, on see kõige halastamatum. Mõne nädala eest Munrol viibides nägi mees rebast läbi lume hiilimas, mingi väikese eluka kuivanud korjus lõugade vahel. Meest nähes ei pistnud loom kohe plehku. Ta vaatas enne talle hetke otsa, vaenulikult, otsekui kutsudes meest proovima temalt ta saaki võtma. Doug tundis temaga lähedust, tugevamat samastumist kui iial mõne inimesega, vähemalt pika aja jooksul. Ellu jäämine, eksisteerimine – ei muud. Mitte elamine. Seda sõna kasutavad need, kes igast päevast meelelahutust, naudinguid, mugavusi otsivad.

      Mees teab, et tal vedas selle töökoha saamisega kõvasti. Mitte üksnes seetõttu, et see sobib temaga, ta meeleseisundiga, sooviga olla ülejäänud inimkonnast nii kaugel kui vähegi annab. Lisaks on vägagi võimalik, et keegi teine lihtsalt poleks teda tööle võtnud. Tema minevikku arvestades. Tüüp, kelle ülemus temaga vestlema saatnud oli, kehitas seda rida ta eluloos nähes vaid õlgu ja tähendas: „Noh, nüüd siis teame kindlalt, et salaküttidega saate te hakkama. Ainult püüdke külalistele mitte kallale minna.“ Seejärel oli ta laialt muianud, otsekui mõista andes, et teeb vaid nalja. „Tegelikult ma arvan, et te sobite sellele kohale ideaalselt.“

      Ja oligi kõik. Ta polnud pidanud isegi asja selgitama või end välja vabandama hakkama – kuigi tegelikult ju polnudki mingit vabandust. Vägivaldse hulluse hoog? Tegelikult mitte: Doug oli täpselt teadnud, mida ta teeb.

      Kui ta nüüd sellele ööle tagasi mõtleb, tundub kõik ebareaalsena. See on otsekui vilksamisi teleekraanil nähtu; tunne, otsekui oleks ta oma tegevust kaugelt eemalt jälginud. Kuid ta mäletab viha, selle lahvatust rinnus ja seejärel põgusat kergendust. Seda nõmedat irvitavat nägu. Ja seejärel millegi purunemise heli. Äkki ta oma peas? Tunnet, nagu oleks ta tavakäitumise normidest vabanenud ja mingis loomalikus ruumis vallale päästetud. Tunnet, kuidas sõrmed tugevasti nõtke ihu ümber klammerduvad. Kõvemini, veel kõvemini, otsekui üritaks ta ihule nende all toore jõuga uut ja meeldivamat vormi anda. Naeratus oli viimaks kadunud. Seejärel, enne häbitunde saabumist, järgnes mitu sekundit kestnud väärastunud rahuldustunne.

      Jah, pärast seda kõike oleks olnud raske mingitki töökohta leida.

      OLEVIK

      2. jaanuar 2019

      HEATHER

      Surnukeha. Vahin Dougile otsa.

      Ei-ei. See ei klapi. Mitte siin. See on minu pelgupaik, mu põgenemiskoht. Keegi ei saa oodata, et ma sellise asjaga tegeleksin. Ma ei suuda. Lihtsalt ei suuda … Katkestan tahtejõudu mängu pannes mõtete tulva. Suudad, Heather. Sest tegelikult ei ole sul valikut.

      Otse loomulikult olin ma selle võimalusega arvestanud. Arvestades ta äraoleku aega – üle kahekümne nelja tunni – ja väljas valitsevaid tingimusi oli see isegi väga tõenäoline. Elus püsimine olnuks paras proovikivi ka ümbrust tundvale algeliste ellujäämisoskustega inimesele. Kadunud külalisel neid minu teada polnud. Kui tunnid möödusid ja temast mingit märki polnud, muutus ka see tõenäosus suuremaks.

      Kadumisest teada saades helistasime kohe mäepäästesse. Nende vastus polnud päris ootuspärane.

      „Praegu paistab,“ ütles operaator mulle, „et teie juurde jõudmine pole kuigi tõenäoline.“

      „Aga teil peab ju olema mingi võimalus ...“

      „Tingimused on liiga rasked. Me pole ammu sellist lumesadu näinud. Selliseid ilmastikunähtusi tuleb ette ühel juhul tuhandest. Nähtavus on nii vilets, et kopterit pole võimalik maandada.“

      „Kas te tahate öelda, et me peame ise hakkama saama?“ Seda lauset öeldes tajusin korraga, mida see tähendab. Abi ei tule. Mu sisikond pöördus pahupidi.

      Telefoni teises otsas järgnes pikk paus. Ma peaaegu kuulsin, kuidas naine mõttes parimat vastust otsis. „Ainult seni, kuni lumesadu kestab,“ ütles ta viimaks. „Niipea kui tekib mingigi nähtavus, püüame teieni jõuda.“

      „Ma tahaks midagi „püüdmisest“ enamat kuulda,“ ütlesin.

      „Proua, ma saan teist aru ja me tuleme kohe kui võimalik. On teisigi samasuguses olukorras inimesi: terve alpinistide rühm on Ben Nevisel lõksus ja teine hädaolukord on Fort Williami lähedal. Kui te kirjeldate oma probleemi täpsemalt, proua, siis ma saan üksikasjad kirja panna.“

      „Külalist nähti viimati siin, jahilossis,“ ütlesin, „umbes … kell neli eile öösel.“

      „Ja kui suur on piirkond?“

      „Kinnistu või?“ Otsisin mälust esimestel siinviibitud nädalatel meelde jäetud numbreid. „Veidi üle viiekümne tuhande aakri.“

      Kuulsin, kuidas naine korraks õhku ahmis. Järgnes uus paus, nii pikk, et küsisin endalt, kas ühendus on ehk katkenud, kas lumi on pannud punkti meie viimasele kontaktile välismaailmaga.

      „Selge pilt,“ ütles naine viimaks. „Viiskümmend tuhat aakrit. Nojah. Saadame niipea kui võimalik kellegi teie juurde.“ Kuid ta hääl oli muutunud: see oli endisest ebakindlam. Tajusin õhust ta küsimust niisama selgelt, nagu oleks ta minuga rääkinud: ja isegi kui me peaksime teieni jõudma, siis kuidas on võimalik kedagi sealt kõnnumaalt üles leida?

      Oleme viimase kahekümne nelja tunni jooksul otsinud nii kaugelt, kui oleme saanud. Lihtne pole see sellises lakkamatus lumesajus olnud. Olen siin olnud vaid aasta ja seega pole kordagi lumevangi jäämist kogenud. Me asume ilmselt ühes neist mõnest üksikust kohast Ühendkuningriigis – kui mõni sama hästi kui asustamata saar välja arvata –, kus ilmastikuolud võivad isegi hädaabiteenuste kasutamise täielikult välistada. Hoiatame alati kliente, et kehvade tingimuste korral ei pruugi nad saada lahkuda. Nad peavad isegi vastavasisulisele nõusolekule allkirja andma. Ja sellegipoolest on raske seedida tõsiasja, et keegi ei pääse siia. Ega siit minema. Aga täpselt sellises olukorras me nüüd oleme. Lumi on kõik kinni matnud, mis tähendab, et autoga sõita pole võimalik, isegi talverehvide või lumekettidega, niisiis on otsingud toimunud jalgsi. Sellega oleme tegelenud üksnes meie Dougiga. Olen täiesti läbi, nii vaimselt kui füüsiliselt. Kohal pole isegi Iainit, kes käib siin peaaegu iga päev vajalikke töid tegemas, tema veetis vana-aastaõhtu

Скачать книгу