>
Originaal:
Antoine Laurain
Le Chapeau de Mitterrand
Editions Flammarion
Paris 2012
Cet ouvrage a bénéficié du soutien des Programmes d’aide à la publication de l’Institut français.
Raamatu ilmumist on toetanud Prantsuse Instituut.
Toimetanud Mall Põldmäe
Kujundanud Piia Stranberg
Copyright © Editions Flammarion, Paris, 2012
Autoriõigus tõlkele: Sirje Keevallik ja OÜ Eesti Raamat, 2020
ISBN 978-9949-091-97-3
ISBN 978-9949-091-98-0 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Fakt, et Teil on kaabu peas,
annab Teile vaieldamatu voli
nende üle, kellel pole.
Tristan Bernard 1
1 Tristan Bernard (1866–1947) – Prantsuse kirjanik, dramaturg, ajakirjanik ja jurist. – Siin ja edaspidi tõlkija allmärkused.
Daniel Mercier astus Saint-Lazare’i vaksali trepist üles teistega vastupidises suunas. Mehed ja naised tema ümber tulid alla, käes portfellid ja mõnel isegi kohver. Neil oli murelik ilme ja nad käisid kiiresti. Selles tunglemises oleksid nad võinud teda müksida, aga midagi sellist ei juhtunud, pigem vastupidi, talle tundus, et kõik hoiavad tema teelt kõrvale. Trepist üles jõudnud, läks ta läbi ooteruumi ja jõudis perroonile. Ka seal oli rahvast murdu, moodustades rongidest väljuva katkematu inimvoolu; ta tegi endale teed saabuvate rongide tabloo juurde. Rong pidi tulema 23. perroonile. Ta läbis need kümmekond meetrit ja jäi kompostrite juurde seisma.
Kell 21.45 jõudis rong number 78654 kriuksudes jaama ja laskis reisijad välja. Daniel ajas kaela õieli ning püüdis oma naist ja poega leida. Kõigepealt silmas ta Véronique’i, kes viipas talle, kergitas imestunult kulme ja joonistas siis käega ringi ümber oma pea. Jérôme seevastu lipsas inimeste vahelt läbi ja viskus nii tugevasti vastu isa jalgu, et oleks Danieli peaaegu pikali lükanud. Ka Véronique saabus hingeldades ja uuris meest.
„Mis kaabu see sul on?“
„Mitterrand’i kaabu.“
„Ma näen väga hästi, et see on nagu Mitterrand’i kaabu.“
„Ei,“ seletas Daniel, „ma tahan öelda, et see on päriselt Mitterrand’i kaabu.“
Kui Daniel oli vaksalis kuulutanud, et see on „päriselt Mitterrand’i kaabu“, oli Véronique pea küljele kallutanud ja kergelt kulmu kortsutanud nagu alati, kui oli umbusklik. Tal oli olnud samasugune ilme siis, kui Daniel talle abieluettepaneku tegi, ja ka nende esimesel kohtamisel, kui Daniel oli kutsunud teda Pompidou keskusesse näitust vaatama. Igal juhul oli see kergelt kortsus kulm pannud Danieli temasse armuma.
„Äkki sa selgitad midagi?“ päris Véronique.
„Papa, kas sul on Mitterrand’i kaabu?“
„Jah,“ vastas Daniel ja võttis nende kohvrid.
„Kas sa oled siis president?“
„Jah, ma olen president,“ vastas Daniel, kellele see lapsesuuga öeldu meeldis.
Autos ei andnud Daniel mingeid seletusi. Ta lubas kodus kõik ära rääkida. Véronique küll püüdis teda keelitada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kui nad oma viieteistkümnendas linnaosas asuva maja seitsmeteistkümnendale korrusele jõudsid, teatas Daniel, et ta on teinud süüa. Vaagen külma loomaliha ja kanaga, tomatisalat basiilikuga ja juustutaldrik panid Véronique’i ahhetama – ta mees tegi enda algatusel süüa vaid paar korda aastas. Kõigepealt lubasid nad endale väikese joogi.
„Istu,“ ütles Daniel kaabut peast võtmata.
Véronique kuuletus ja Jérôme surus end ema vastu.
„Meie terviseks,“ ütles Daniel pidulikult naisega klaase kokku lüües ja ka Jérôme kergitas oma apelsinimahla.
Daniel võttis kaabu peast ja ulatas Véronique’ile. Naine võttis peakatte ettevaatlikult kätte ja silitas sõrmega vilti, mida kohe tegi ka Jérôme.
„On sul käed ikka puhtad?“ küsis ema veidi hirmunult.
Siis pööras ta kaabu ringi ja tema pilk langes selle sees olevale nahkribale. Seal seisis kaks kuldset tähte: F. M. Véronique tõstis pilgu mehe poole.
Eelmisel päeval oli Daniel peatunud oma Golfiga enne ristmikku. Ta oli raadio välja lülitanud, et mitte kuulata noort naist titehäälega laulmas, et ta eelistab kõikidest materjalidest vatti. See hitt oma veniva ja tüütu refrääniga ajas tal juba südame pahaks. Ta oli masseerinud oma valutavat õlga ja püüdnud edutult kaela ragistada. Ta naine oli koos pojaga läinud puhkuse ajaks Normandiasse oma vanemate juurde ja neist polnud kuulda kippu ega kõppu. Võib-olla leiab ta koju jõudes automaatvastajast sõnumi. Selle kassett ilmutas väsimuse märke ja juba mitu päeva oli raske seda tagasi kerida. Peab ostma uue automaatvastaja. Kuidas küll siis hakkama saadi, kui neid polnud? Telefon helises tühja, sest kedagi polnud kodus, hiljem helistati uuesti. Oligi kõik.
Ainuüksi mõte sellest, et tuleb minna poodi ja teha tühjas korteris ise süüa, tundus talle õudne. Kella kuue paiku, kui ta kontrollis viimaseid SOGETEC-i lähetuskulude dokumente, kerkisid ta silme ette restoran, kena õllebaar. Ta polnud juba terve aasta restoranis käinud. Viimane kord toimus see koos Véronique’i ja Jérôme’iga. Oma kuue eluaasta kohta oli poiss käitunud väärikalt. Nad olid tellinud suure vaagna mereandidega ja pudeli Pouilly-Fuisséd ning Jérôme’ile kotleti kartulipüreega, sest too teatas isa suureks kurvastuseks, et ei taha austreid.
„Proovi vähemalt ühte.“
„Ei,“ raputas poiss pead.
„Küll ta jõuab,“ kaitses Véronique last. Jah, see oli õige, Jérôme’il oli elu alles ees.
Kell oli nüüd juba kaheksa, talve alguse külm lasus linna peal, üldine kära ja liiklusmüra olid kõrvulukustavad. Ta oli sellest restoranist juba mitu korda möödunud. Bulvaril huupi ühe kõrvaltänava poole sõites märkas ta seda äkki. See oli just õige restoran austribaari, suurte punaste kardinate ja valgetes põlledes kelneritega.
Teda ootas ees üksildane õhtusöök ilma naise ja lapseta. Enne abiellumist oli ta vahel selliseid endale korraldanud. Tollal muidugi ei lubanud ta sissetulek külastada nii esinduslikke kohti. Aga ka kõige tagasihoidlikumates oli ta alati hästi söönud ega vajanud kunagi seltsilist, et nautida vorstikest, lihatükki või meritigusid. Talve kahanevas valguses ootas
