on>
Originaal:
Stéphane Garnier
Agir et penser comme un chat
Saison 2
Les Éditions de l’Opportun
Tõlkinud Anu Lutsepp
Toimetanud Maarja Ojamaa
Kujundus: Florence Cailly
Kaas ja illustratsioonid: MaGwen
Küljendanud Piret Tuur
Copyright © Éditions de l’Opportun 2019
Published by special arrangement with Les Éditions de l’Opportun in conjunction with their duly appointed agent 2 Seas Literary Agency and co-agent Livia Stoia Literary Agency
Autoriõigus tõlkele: Anu Lutsepp ja OÜ Eesti Raamat, 2020
ISBN 978-9949-091-18-8
ISBN 978-9949-091-19-5 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Trükitud Euroopa Liidus
Minu kassi Ziggy mälestuseks, kes 2018. aasta suve hakul meie seast lahkus.
AITÄH!
Inimestel, kes armastavad kasse, on kõige suurem süda.
Susan Easterly
Pühendan selle raamatu kogu maailma kassidele, nagu ka kõigile kassiarmastajatele, tänu kellele „Mõelda ja tegutseda nagu kass“, mida on tänaseks tõlgitud enam kui 30 keelde, maailma eri paigus nii menukaks osutus! Siiras tänu kõigi nende kirjade ja jagatud kogemuste eest, mis mind sügavalt liigutasid. Pole ju ühe autori jaoks midagi rahuldust pakkuvamat kui tunne, et oled tänu oma kirjutistele saanud kasulik olla.
Kuigi too raamat on tänaseks mulle kaugeks jäänud, jätkates oma iseseisvat elu vastavalt kõigi nende vajadustele, kes oma kultuurist ja soovidest lähtuvalt ammutavad sealt just seda, mida neil vaja on, loodan ma, et need uued kassi elusaladused suudavad omakorda valgustada teie igapäevaelu ja tulevikku.
Soovin teile kõige paremat ja veidi enamgi.
Teie sõber ja ka(a)slane
Stéphane
ELUKAASLANE
Pole enam kedagi, kes pikutaks mu paberivirnade otsas. Pole kedagi, kes tuleks hommikul ärgates oma pead mu põsesarnade vastu hõõruma. Pole kedagi, kes mulle õhtul, kui koju jõuan, silmad vidukil naerataks. Pole kedagi, kes mu klaviatuuril jalutaks, kui kellaaeg hiliseks kisub. Pole kedagi, kes meenutaks mulle asjade tähtsuse järjekorda, kui ennast liiga kauaks ridade vahele ära kaotan. Pole kedagi, kes lesiks mu haavadel, et saaksin uinuda.
Pole enam neid korteri eri soppidest kostvaid väikseid krabinaid, üksnes su mänguhoos käpakeste kaja parketil. See vaikne sümfoonia, mis heliseb mu mälus juba pikki nädalaid, sellest saati, kui sind enam pole, kui sa lahkusid. Sina, kes sa olid mind loomingu ja elu raskel teel aastaid saatnud.
Kes on siin homme? Kus oled sina? Kellest saab taas, nagu sina seda pikka aega olid, minu elu tunnistaja? Kes mõistab, kui aastaid nägin sinu pilgu läbi oma ausust paberil üha uuesti ilmumas ja hääbumas? Kes oskab öelda, et ma valetan, valetan iseendale, kui venitan grammatikat süntaksi piirideni, tulemuseks vaid loba, mille peale sa pilgu ära pöörasid ja mõista andsid, et sellel leheküljel polnud loota paremat tulevikku kui mõnel prügikasti visataval paberinutsakul?
Kes oskab mind nüüd juhatada? Kes oskab mulle oma pilgu, suhtumise ja liigutustega selgeks teha, kui väga ma eksin? Kellest saab nüüd mu juht?
Pole enam sammukesi, mis vargsi mu kabinetti sisenevad, pole näuksatusi, mis välja teenitud tähelepanu nõuaksid, hellitusi või lihtsalt elu jagamist. On vaid selle aja tiksumine, mis su endaga kaasa viis, nagu ta viib mõne sugulase või sõbra.
Ei jää üle muud, kui parimaid hetki meenutades edasi minna, sind lähedal hoida, sügaval oma mõtetes nagu kõige kallimat kaaslast.
Selles viimases sinu lähedusest kantud teoses jääb vaid üle edasi anda see miski, mida sa mulle viimastel kuudel pakkusid: mõni elusaladus, mõni õnneretsept. Tahtsin neid kiivalt enesele hoida, aga nagu sa mulle kord sosistasid, „pole mitte miski, mida jagada ei saa, omamist väärt“. Niisiis, kui sina õpetasid mulle ja sadadele tuhandetele inimestele üle maailma, kuidas „mõelda ja tegutseda nagu kass“, ei jää mul üle muud, kui anda edasi sinu viimased elujuhised.
„Me kaotame kõik selle, mida ära anda ei taha,“ ütleb vanasõna. Mis siis muud, kui kinkida edasi see, mille sa mulle oled kinkinud, mu sõber, mu kass, mu Ziggy.
Lootes sind veel kusagil kohata, luban sulle siin, ühes elu teises dimensioonis, et räägin kõik ära, valetamata ja neile kurbadele ridadele vaatamata naeratades.
MEIE LOGIRAAMAT, MIS SAADAB TEID TEIE ÕNNEOTSINGUIL
SEE, MIDA UNUSTASIN TEILE ÖELDA ...
Raamatusse „Mõelda ja tegutseda nagu kass“ olin koondanud üle neljakümne inspireeriva kassile omase käitumisviisi, omaduse ja oskuse, mille võiksime oma heaolu parandamiseks neilt üle võtta. Selle teose väljaandmisele järgnenud kuude jooksul antud intervjuude ja vaatluste kaudu jõudsin aga arusaamisele, et nii mõndagi oli ütlemata jäänud. Ziggy sosistas mulle pidevalt uusi sõnu, uusi sõnumeid. Tänu talle ja kohtumistest ajakirjanikega jäänud mälestustele tegelesin teemadega, mida ma polnud varem puudutanud.
Siis hakkasid saabuma esimesed lugejakirjad, mis kirjeldasid, kuidas erinevad inimesed olid raamatut mõistnud, selle enda omaks teinud, ning kuidas igaüks talle sobivalt sealt oma elulooga haakuvaid lahendusi oli ammutanud. Viis, kuidas raamatut kasutati, nagu ka selle mõju, ulatus tegelikult tunduvalt kaugemale, kui arvanud olin. Niisiis hakkasin oma kohtumiste põhjal midagi päevaraamatu laadset pidama, märkides järjekindlalt üles mulle silma jäänud kassilikke omadusi, mida inimestelegi üle kanda.
Nagu sageli rõhutasin, oli Ziggy raamatu kirjutamises sama suur osaline nagu ma isegi. Lõpuks hakkasin suisa uskuma, et olin ehk aeg-ajalt vaid tema sekretär olnud ... ja ka see oli üks põhjuseid, miks ma talle austust tahtsin avaldada. Kui ta teie liigutava tagasiside põhjal oli tõepoolest olnud teejuhiks sellel inspireerival rännakul heaolu ja elamise kunsti valdamise poole, lasus mul kohustus anda talle minuga võrdväärne sõnaõigus.
Niisiis tekkis mul mõte jagada teiega seda päevaraamatut, mille kirjutasid kaks kätt ja kaks käppa, ning anda mõne päeva jooksul teile edasi kõik see, millest uut inspiratsiooni ammutada, et veelgi õnnelikumaks saada! Kõik see, mida ma suutsin tema suhtumistest ja pilkudest välja lugeda neil viimastel kuudel, mil me oma igapäevaelu jagada saime.
See, mida teiega järgnevalt jagan, on ühtaegu nii minu
