hulga huvi, sarmi ja häbelikkust. Ta ei olnud sellega kunagi alt läinud.
Ka mitte täna, sest naine vaatas üles, punastas, tõusis pooleldi püsti, võttis uuesti istet ja kõige selle käigus ajas ümber oma peaaegu tühja joogiklaasi, nii et selle plögane sisu ebaühtlaselt laual ja naise kleidi rinnaesisel maandus.
„Oh ei,“ ütles brünett pehmel, peaaegu laulval häälel. „Neetud. Ma ei suuda seda uskuda...“ Naine surus huuled kriipsuks kokku ja vaatas mehe poole.
Carter oli laua juba paari salvrätiku abil puhtaks teinud. Ta ei pööranud mingit tähelepanu naise läbiligunenud kleidile. Mees oli muidugi huvitatud, aga ega ta rumal ei olnud.
„Kas sinuga on kõik korras?“ küsis ta, tundes, et on uudishimulik naise suhtes, kes päriselt ka „neetud“ ütles.
„Jah. Tänan.“
Carter libistas toodud kokteili naise poole.
Brünett silmitses esmalt jooki ja seejärel meest ennast. „Ma, mh, olen siin kellegagi koos.“
Carter hoidis pilgu naisel. „Sõbrannaga. Nägin, kuidas te koos sisse tulite.“
Naine noogutas. „Ta läheb oma poiss-sõbrast lahku ja vajas tuge. Tavaliselt ma ei... See siin ei ole...“ Naine ohkas. „Mu sõbranna on peagi tagasi.“
„Pole probleemi,“ märkis mees nagu möödaminnes. „Ma olen sulle seltsiks, kuni su sõbranna oma asjadega ühele poole saab.“
Mees märkas baari hämarast valgusest hoolimata, et naise silmad olid rohelised. Ta pikad tumedad juuksed voogasid sensuaalsete lainetena veidi õlgadest allapoole.
Carter hoidis norsatuse tagasi. Sensuaalsete lainetena? Oli selge, et ta oli liiga kaua kuival olnud, kui ta niisugustes kategooriates mõtles.
Naine niheles ebamugavust tundes ega puutunud jooki.
„Kas asi on minus või baaris?“ küsis Carter.
„Mida? Noh, ma arvan, et mõlemas.“ Kohe kattis brünett aga suu käega ja lasi seejärel käe oma läbiligunenud sülle vajuda. „Palun vabandust. Ma ei oleks pidanud seda ütlema.“
„Kõik on korras. Ma olen seda usku, et tõde peab võidule pääsema. Niisiis, kumb on hirmsam?“
Naine lasi pilgu üle Sinise Koera käia ja pööras siis uuesti tähelepanu mehele. „Pigem sina.“
Mees irvitas. „Olen meelitatud.“
„Miks? Kas sa soovid, et ma peaksin sind hirmuäratavaks?“
Carter nõjatus ettepoole ja tasandas häält just piisavalt, et naine tema poole kummarduks. „Mitte hirmuäratavaks. Ohtlikuks. Kõik kutid tahavad ohtlikud olla. Naistele see meeldib. Muide, mu nimi on Carter.“
Mehe üllatuseks puhkes naine naerma. „Olgu, Carter, ma näen, et sa oled proff ja et ma jään siinses olukorras igatpidi alla. Tunnistan rõõmuga üles, et ma ei ole baariskäija tüüp ja siinne keskkond teeb mind ülimalt närviliseks.“ Naine heitis pilgu oma sõbrannale. „Ma ei ole kindel, kas tüli kulgeb soodsas suunas või mitte. Mida sa arvad?“
Carter vaatas Eddy poole, kes oli blondiini nurka surunud. „Sõltub, mida sa „soodsa suuna“ all silmas pead. Ma ei ole kindel, et nad tegelikult lahku lähevad. Kuidas sulle tundub?“
„Ma ei ole kindel. Diane oli väga veendunud oma kavatsuses Eddyle kõik, mida ta temast arvab, lauale laduda. Mina-lausetena.“
Carter kortsutas kulmu. „Mismoodi?“
Naine naeratas. „Ma arvan, et sa ei kohtle mind lugupidavalt. Ma arvan, et sa jääd meelega hiljaks. Seda tüüpi sõnumid. Diane mainis küll midagi ka vastu pead virutamise kohta, aga vaevalt sellest kasu on. Ma muidugi ei tunne Eddyt. Äkki talle meeldivad sedasorti asjad.“
Carter oli täiesti võlutud. „Kes sina oled?“ küsis mees.
„Mu nimi on Rachel.“
„Sa ei kiru, sa ei veeda aega baarides – millega sa siis tegeled?“
„Kuidas sa tead, et ma ei kiru?“ küsis naine.
„Sa ütlesid „neetud“, kui olid oma joogi ümber ajanud.“
„Mnjah. Õige küll. See on harjumuseks saanud. Ma õpetan eelkoolis. Ma ei või mingil juhul laste ees vanduda, mitte et ma muidu ka eriti vandesõnu kasutanud oleksin, nii et koolitasin end üleüldse vandesõnu mitte kasutama. Nii on lihtsam. Nii et ma kasutan sõnu nagu „neetud“ ja „heldeke“. Naine muigas. „Vahel vaatavad inimesed mind pilgul, mis annab mõista, et nende arvates olen IQ-skaala igav-normaalse poole peal, aga mind see ei häiri. Tegutsen üldsuse hüvanguks. Aga kes sina oled?“
Keeruline küsimus, mõtles Carter, teades, et ta ei saa naisele tõtt öelda. „Lihtsalt üks kutt.“
„Ahah.“ Naine silmitses Carteri väikese hobusekujulise teemandiga kõrvarõngast ja ta liiga pikki juukseid. „Rohkem kui lihtsalt üks kutt. Millega sa tegeled?“
Tema tööülesanded muutusid vastavalt sellele, mis tüüpi operatsioon parajasti käimas oli, mõtles mees. „Ma töötan motopoes. Mootorrattad,“ lisas ta.
Naine ajas selja sirgu ja lükkas õlad taha. „Ma tean, mis motopood on. Ega ma päris eilne ole.“
Carter tahtnuks naise nördimuse peale itsitada. Rachel meenutas talle kassipoega, kes astub vastu väga suurele ja tugevale koerale. Küüru tõmmatud selg ja raevukas sisin ei muuda kassipoega kuidagi suuremaks.
„Eile on tõesti möödas,“ märkis mees lõõpivalt. „Võtame tänase. Sa võid olla tänane.“
Naise huuled tuksatasid, nagu püüdnuks ta naeratust tagasi hoida. Carter lükkas kokteili tema poole.
„Sa lased kogu jää joogis ära sulada,“ teatas ta naisele.
Rachel kõhkles ja võttis siis lonksu. „Oled sa siitkandist?“ küsis ta.
„Siin sündinud ja kasvanud. Kogu mu perekond elab siin.“
„Nagu näiteks?“
Nüüd oli mehe kord vaikida. Harilikult ta isiklikku infot välja ei käinud. Tema tööd arvestades võis see tagasilööke anda. Aga tal oli tunne, et Rachel ei kujuta arvatavasti endast ohtu muule kui ehk ta vandele edaspidi tsölibaadis elada.
„Kolm õde, ema. Nende elu peamine eesmärk on mind hulluks ajada.“ Carteri väites oli ühevõrra nii armastust kui meeleheidet.
Rachel paistis mõtlikuna. „See on armas. Mitte see hulluks ajamise osa, vaid see, et olete lähedased.“
„Kas sa ei ole oma perega lähedane?“
„Mul ei ole kedagi.“
Mees ei teadnud, mida öelda, ja talle meenus liiga hilja, et oli kavatsenud olla sarmikas, mitte tuletada naisele meelde, et viimane oli siin maailmas üksi.
„Oled
