võttis ühe küpsetise. See oli midagi küpsise ja võileiva vahepealset. Kaks tainakihti, mida hoidis koos...
Naine hammustas. Karamell. Või täpsemalt, dulce de leche.
Mmmm.
Susannah pistis keele suust välja, et raasukesed ära limpsata.
Amado tumedate silmade pilk peatus naise suul. “Rosa on parim kokk kogu Mendozas.”
“Ma ei hakka vastu vaidlema. Mitu kasti ma neid võin osta?”
Amado naeris ja Susannah tundis kergendust, et nüüd naeris mees vähemalt koos temaga, mitte tema üle. Aga oli aeg pöörduda tagasi oma siin viibimise tegeliku põhjuse juurde. “Teie vanemad paistsid nördinud olevat.”
Amado kortsutas kulmu. “Jah.”
Susannah tõmbas sügavalt hinge. “Nagu nad teaksid midagi.”
Ta kõhkles, oodates, et mees ise oma järeldused teeks.
Amado silmitses eredate mägede siluette selge sinitaeva taustal. Ega öelnud sõnagi.
“Nad tahtsid minust lahti saada, sest ei soovinud, et te kuuleksite, mis mul öelda on.” Susannah vaatas mehele otsa. “Te teate seda, eks ole?”
Amado pilgutas silmi. “Ma olen nõus, et nad käitusid kummaliselt.”
Susannah tajus, et segadus oli Amado Alvareze jaoks haruldane ja keerukas tunne. Mees ei osanud sellega toime tulla. Ta tahtis öelda, ei, te eksite.
Aga ei suutnud.
Amado jälgis, kuidas suvine tuulehoog naise pikkade tumedate juustega mängis ja tema kleidi hõljuvat seelikuosa sikutas. Sale ja närviline, kena Susannah paistis tema privaatsuse rikkumise pärast piinlikkust tundvat.
Ja paras talle.
Mis hull jutt see oli? Muidugi peaks ta selle kohe unustama. Tal oli kabinetis sünnitunnistus, millel seisid vanematena kirjas Clara ja Ignacio. Ignacio oli selle üleandmisest suure numbri teinud ja käskinud tal seda kindlas kohas hoida.
Aga miks olid ema ja isa Susannah’ saabumisele nii kummaliselt reageerinud? Neil oli varemgi tüütuid külalisi käinud; inimesi, kes olid liiga palju veini nautinud, aga ta polnud iial näinud oma vanemaid käituvat kuidagi teisiti kui viisakalt.
Mis siin toimus?
Amado astus lähemale, kuni tundis naise lõhna. Õrn lillelõhn, mis sobis tema tagasihoidliku ja asjaliku isikuga. “Miks te selle kummalise ülesandega siia tulite?”
“Tarrant Hardcastle on mu ülemus. Ma reisin firma nimel veine varudes. Olen üsna kindel, et mind valiti, kuna ma oskan vabalt seitset keelt, kaasa arvatud hispaania keel. Tarranti tütar Fiona oli valmis tulema, aga nad polnud kindlad, kas te räägite inglise keelt.”
“Teate, räägin küll,” vastas Amado inglise keeles.
“Ma näen jah.” Susannah’ naeratus paljastas kauni hammasterea. “Siis neil polekski tarvitsenud mind saata, aga siin ma olen.” Ta kehitas õlgu. “Ma armastan oma tööd ja tahaksin seda edaspidigi teha.”
“Ja selleks on teil vaja paar untsi mulle elu andnud verd.”
Amadol polnud kavaski naise soovile vastu tulla, aga Susannah oli nii tõsine, et mees ei suutnud võitu saada kiusatusest teda õrritada.
“Nagu ma enne ütlesin, kaabe teie põse siseküljelt...”
Amado krimpsutas nägu, kuid siis torkas talle pähe lõbus mõte. “Kas seda saaks suudlusega võtta?”
Susannah’ silmad läksid pärani ja Amado märkas, kuidas värv naise põskedel tumedamaks muutus. Kaunis.
Naine sai enesekontrolli tagasi ja kergitas kulmu. “Te mõtlete, et ma võtan oma keelega rakukultuuri?”
Mõte sellest kiirest roosast keelest tema suus manas mehe näole kiskjaliku naeratuse. “Sellele ma võiksin end allutada. Kui te selleks muidugi valmis olete.”
“Ma kardan, et see poleks väga teaduslik. Minu DNA seguneks teie omaga.”
“Seda parem.”
Amado põrnitses naise huuli, kuni need paotusid.
“Ha ha ha.” Susannah’ naer kõlas tinaselt ja võltsilt. Tore. Mees muutis ta närviliseks.
Amado kallutas pea viltu. “Mina olen valmis ja innukas. Kui soovite, võite kohe oma proovi võtta.”
Susannah tõmbas kenad tumedad silmad pilukile. “Mu parim sõber hoiatas mind Argentina meeste eest.”
“Oo?” Amado libistas pilgu üle naise näo ja kaela. Nautis tema sensuaalset suujoont ja lõua uhket hoiakut.
Susannah lõi käed puusa. “Ta ütles, et nad on väga ülbed. Ennast täis.”
Amado võitles sooviga öelda Jah, ja siis?
Aga mees ei takistanud oma pilku allapoole rändamast, kus naise rüht tõmbas jaki pingule tema kõvadel kõrgetel rindadel ja kus puusa löödud käed tema talje liigagi kenasti esile tõid.
Naise puusad võpatasid kergelt mehe pilgu all. Läbi mehe keha hiilis iha. Ta ei suutnud pilku ära pöörata, kui ootamatu tuulehoog naise õhukese seeliku vastu pikki saledaid jalgu surus.
Susannah võttis käed puusast ja pani käsivarred kaitsvalt rinnale risti.
“Ükski kaunis naine pole varem minult DNA-proovi küsinud. Ma kaalun kõiki oma võimalusi.”
Amado tõstis uuesti pilgu ja vaatas naisele varjamatu imetlusega otsa.
Susannah’ range ja kombeline käitumine tekitas soovi näha teda riieteta ja hingetuna. Amadole oleks meeldinud ta oma voodisse viia ja talle naudingut pakkuda. Sundida naine unustama DNA ja kellegi laps ning kogu see hullumeelne mõte.
“Miks teie ülemus arvab, et just mina olen tema poeg?”
“Ta palkas paar kuud tagasi uurija. Ma usun, et ta rääkis uurijale kõik, mida teadis emadest ja sellest, millal nad lapsed said.”
Amado sisemusest kerkis vastikustunne. “See mees arvab, et tal on rohkem lapsi, kellega ta kunagi kohtunud pole?”
Naine noogutas. “See on ebamugav. Ma pole uurijaga kohtunud, aga mulle räägiti, et nad leidsid teid siit. Võib-olla nad lihtsalt kobavad ringi lootes, et te olete õige inimene.”
“Ma ei saa olla, teate.”
See polnud lihtsalt võimalik.
Naine kehitas õlgu ja kerge naeratus kergitas tema suunurki. Äratades mehes soovi neid suudelda. “See tundub ebatõenäoline. Ma olen ainult sellepärast siin, et mul kästi tulla.”
“Kas te täidate alati käsku?”
Mees